Esmalt Nabuccost. Kaspia mere idakaldal on tohutud gaasimaardlad. Arvatakse, et Türkmenistan võiks olla suuruselt maailma neljandate gaasivarude omanik. Midagi leidub muidugi ka Aserbaidžaanis ning üha enam leitakse gaasi ­Iraagi Kurdistani osas. Nende maade energia­ressursside kasutamisega on seni olnud kahetine probleem: esiteks pole tegemist kuigi demokraatlike (veel hiljuti oli lääne poliitilises keelepruugis käibel sõna “väheusaldusväärsed”) riikidega ning teiseks geograafiline tõsiasi – tegemist on teistest riikidest ümbritsetud Aasia sisealadega.


Probleemi poliitiline komponent näikse olevat lahendatud à la Saudi Araabia. Mainitud riik ei ole ka just mingi demokraatia verstapost, ent see ei takista kogu demokraatlikku maailma sealt naftat ostmast.


Geograafiline probleem oli tõsisem. Kaspia energia-allikas on ümbritsetud riikidest, kes on Lääne globaalsed võistlejad või lausa vastased. Idas laiub Hiina, lõunas Iraan, põhjas Venemaa. Viimane on väga huvitatud sellest, et Kaspia energiakandjad transporditaks läbi tema territooriumi. Selleks on isegi projekteeritud gaasijuhe South Stream. Viimatimainitud kavandi sünniaastaks kirjutatakse 2007. Nabucco on tervelt kolm aastat varasem idee.


Lihtsalt Nabucco ei saanud vahepealsetel aastatel kuidagi elu sisse. Seda iseäranis Austria kõhkleva hoiaku tõttu, aga oma osa mängis ka Türgi vastutöötamine.


Õigemini mitte vastutöötamine, vaid soov saada Nabuccolt erisoodustusi: kas taheti liiga palju gaasi vahendustasuks või siis tehti vihjeid Türgi kiirendatud vastuvõtuks Euroopa Liitu.


Lisamaks Nabucco hauakaevajatele lisaargumente, mõtleski ­Venemaa välja oma South Streami projekti, mis pidi Kaspia gaasi viima Euroopasse ringiga ümber Kaukaasia ja Türgi.


Sellele kavatsusele mängisid veel hiljuti kaasa Bulgaaria ning Ungari.


Venemaa plaani rikkusid Kremli enda strateegid, kes hakkasid väga usinasti kasutama gaasi poliitilise relvana. Esimene löök anti 2004. aastal Valgevenele. See ei ehmatanud Läänes kuigi paljusid. Ent Ukraina suunal kulgevate torude sulgemine 2006. aastal ja selle teo kordamine 2009. aastal, kusjuures mõlemal korral võeti gaas ära keset talve – see oli, kui kasutada ühe Vene analüütiku sõnu, kahekordne lask pähe. Seda ei saanud enam ignoreerida ka kõige kõvemad ja jäärapäisemad Euroopa kolbad. Paradoksaalne, aga Kremli ja Gazpromi tegevus on olnud kasulik just Kremli ja Gazpromi suurimatele konkurentidele.


Gaasisõdadest on võitnud Norra ja Alžeeria. Nabucco ehitamisel võidavad Türkmenistan ja Aserbaidžaan. Räägitakse isegi Angola ja Nigeeria gaasi võimalikust toomisest Euroopasse.


Märksa kaugemale tulevikku vaatav on projekt nimega Desertec. Idee on lihtne: ehitada Sahara kõrbesse päikeseenergiat elektriks muutvad jõujaamad ja tõmmata kõrgepingeliinid Euroopasse. Projekti õnnestumise oluliseks osaks on kohustus tagada Sahara riikide vajadused  samast võrgust. Asjatundjad kinnitavad, et Sahara p&au ml;ikesekiirgusega saaks rahuldada kogu maailma energianälja. Kusjuures selleks piisab hiiglekõrbe murdosa katmisest peeglitega. Projekti esialgseks maksumuseks arvatakse 400 miljonit eurot. Kui kõik õnnestub, peaks 2050. aastal Euroopa energiavajadusest 15 protsenti katma päikeseenergia. Lisaboonuseks muidugi see, et tegemist on n-ö ökoloogiliselt puhta kraamiga.


Ei saa mainimata jätta ka ettevõtmise poliitilist raamistikku. Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikide sidumiseks Euroopaga loodi Prantsusmaa algatusel ­Vahemere maade Liit (Union pour la Méditerranée), mille väljakuulutamise kuupäev on samuti 13. juuli, aga aastaks kirjutati siis 2008. Ettevõtmine pani paljusid õlgu kehitama, eriti Põhja-Euroopas. Arvati, et see on Prantsuse presidendi egotripp. Kui Vahemere maade Liit ongi prantslaste poliitiline ettevõtmine, siis Desertec võiks olla sakslaste majandus-tehniline panus sellesse.


Finantspoole kindlustamiseks loodud konsortsiumi juhib Münchenis resideeruv kindlustusfirma Rück AG. Kaasa löövad E.on ja Rheinisch-Westfälisches Elektrizitätswerk AG.


Mis puudutab riistvara, siis selle loomiseks rakendab oma ajud ja musklid Siemens. Sellel tööstusgi­gandil on ambitsioon muutuda maailma juhtivaks päikeseenergia seadmete tootjaks. Siemens on tuntud ka voolu ülekandmiseks vajalike kõrgepingekaablite osas.


Teatavasti on energiakadu sellistes ülekandekaablites üpris suur. Siemensil on välja töötatud tehnilised lahendused probleemi leevendamiseks. Saksa insenerid on hakanud isegi kasutama sõna Strohmautobahn – sõna esimene osa tähendab voolu, teine aga sakslaste maailmakuulsaid kiirteesid.


Viimati toimus selliste mõõtmetega nihe Euroopa energeetilises mõtlemises 1973.aasta naftakriisi ajal. Selle tulemusena jõuti otsusele leida Lähis-Ida naftale alternatiiv N Liidu gaasi kujul. Nüüd tahetakse raputada endalt sõltuvus Vene gaasist.


13. juuli võib muutuda tulevikus pidupäevaks nii kliimakaitsjatele kui ka Vene karu eest hoiatajatele. Kindlasti on eos juba ka uued probleemid, kuid nendest kuuleme kunagi hiljem.