31.07.2009, 00:00
Putini-Schröderi pakti lõpp
Euroopas otsitakse pingsalt väljapääsu energeetilisest Vene sõltuvusest. Väljapääs terendab islamimaailmale kuuluvas Sahara liivas ja Kaspia lainetes.
Kolmeteistkümnes kuupäev ei pea olema halb päev. Käesoleva
kuu kolmeteistkümnendal päeval juhtus Euroopa ajaloos
tähelepanuväärne kaksiksündmus – Ankaras
allkirjastati Nabucco nime all tuntud gaasijuhtme rajamine ning Münchenis
lepiti kokku Sahara kõrbe päikeseenergia projektis. Mõlema
ettevõtmise ühisnimetajaks võiks välja pakkuda loosungi
“Vabaneda Venemaast!”. Tundub, et kurikuulsa Putini-Schröderi
(gaasi)pakti vastased jõud on asunud tegevusse.
Esmalt
Nabuccost. Kaspia mere idakaldal on tohutud gaasimaardlad. Arvatakse, et
Türkmenistan võiks olla suuruselt maailma neljandate gaasivarude
omanik. Midagi leidub muidugi ka Aserbaidžaanis ning üha enam leitakse
gaasi Iraagi Kurdistani osas. Nende maade energiaressursside
kasutamisega on seni olnud kahetine probleem: esiteks pole tegemist kuigi
demokraatlike (veel hiljuti oli lääne poliitilises keelepruugis
käibel sõna “väheusaldusväärsed”)
riikidega ning teiseks geograafiline tõsiasi – tegemist on
teistest riikidest ümbritsetud Aasia sisealadega.
Probleemi
poliitiline komponent näikse olevat lahendatud à la Saudi Araabia.
Mainitud riik ei ole ka just mingi demokraatia verstapost, ent see ei takista
kogu demokraatlikku maailma sealt naftat ostmast.
Geograafiline
probleem oli tõsisem. Kaspia energia-allikas on ümbritsetud
riikidest, kes on Lääne globaalsed võistlejad või lausa
vastased. Idas laiub Hiina, lõunas Iraan, põhjas Venemaa. Viimane
on väga huvitatud sellest, et Kaspia energiakandjad transporditaks
läbi tema territooriumi. Selleks on isegi projekteeritud gaasijuhe South
Stream. Viimatimainitud kavandi sünniaastaks kirjutatakse 2007. Nabucco on
tervelt kolm aastat varasem idee.
Lihtsalt Nabucco ei saanud
vahepealsetel aastatel kuidagi elu sisse. Seda iseäranis Austria
kõhkleva hoiaku tõttu, aga oma osa mängis ka Türgi
vastutöötamine.
Õigemini mitte
vastutöötamine, vaid soov saada Nabuccolt erisoodustusi: kas taheti
liiga palju gaasi vahendustasuks või siis tehti vihjeid Türgi
kiirendatud vastuvõtuks Euroopa Liitu.
Lisamaks Nabucco
hauakaevajatele lisaargumente, mõtleski Venemaa välja oma
South Streami projekti, mis pidi Kaspia gaasi viima Euroopasse ringiga
ümber Kaukaasia ja Türgi.
Sellele kavatsusele
mängisid veel hiljuti kaasa Bulgaaria ning Ungari.
Venemaa
plaani rikkusid Kremli enda strateegid, kes hakkasid väga usinasti
kasutama gaasi poliitilise relvana. Esimene löök anti 2004. aastal
Valgevenele. See ei ehmatanud Läänes kuigi paljusid. Ent Ukraina
suunal kulgevate torude sulgemine 2006. aastal ja selle teo kordamine 2009.
aastal, kusjuures mõlemal korral võeti gaas ära keset talve
– see oli, kui kasutada ühe Vene analüütiku sõnu,
kahekordne lask pähe. Seda ei saanud enam ignoreerida ka kõige
kõvemad ja jäärapäisemad Euroopa kolbad. Paradoksaalne,
aga Kremli ja Gazpromi tegevus on olnud kasulik just Kremli ja Gazpromi
suurimatele konkurentidele.
Gaasisõdadest on võitnud
Norra ja Alžeeria. Nabucco ehitamisel võidavad Türkmenistan ja
Aserbaidžaan. Räägitakse isegi Angola ja Nigeeria gaasi
võimalikust toomisest Euroopasse.
Märksa kaugemale
tulevikku vaatav on projekt nimega Desertec. Idee on lihtne: ehitada Sahara
kõrbesse päikeseenergiat elektriks muutvad jõujaamad ja
tõmmata kõrgepingeliinid Euroopasse. Projekti õnnestumise
oluliseks osaks on kohustus tagada Sahara riikide vajadused samast
võrgust. Asjatundjad kinnitavad, et Sahara p&au
ml;ikesekiirgusega saaks rahuldada kogu maailma energianälja. Kusjuures
selleks piisab hiiglekõrbe murdosa katmisest peeglitega. Projekti
esialgseks maksumuseks arvatakse 400 miljonit eurot. Kui kõik
õnnestub, peaks 2050. aastal Euroopa energiavajadusest 15 protsenti
katma päikeseenergia. Lisaboonuseks muidugi see, et tegemist on n-ö
ökoloogiliselt puhta kraamiga.
Ei saa mainimata jätta ka
ettevõtmise poliitilist raamistikku. Põhja-Aafrika ning
Lähis-Ida riikide sidumiseks Euroopaga loodi Prantsusmaa algatusel
Vahemere maade Liit (Union pour la Méditerranée), mille
väljakuulutamise kuupäev on samuti 13. juuli, aga aastaks kirjutati
siis 2008. Ettevõtmine pani paljusid õlgu kehitama, eriti
Põhja-Euroopas. Arvati, et see on Prantsuse presidendi egotripp. Kui
Vahemere maade Liit ongi prantslaste poliitiline ettevõtmine, siis
Desertec võiks olla sakslaste majandus-tehniline panus sellesse.
Finantspoole kindlustamiseks loodud konsortsiumi juhib Münchenis
resideeruv kindlustusfirma Rück AG. Kaasa löövad E.on ja
Rheinisch-Westfälisches Elektrizitätswerk AG.
Mis
puudutab riistvara, siis selle loomiseks rakendab oma ajud ja musklid Siemens.
Sellel tööstusgigandil on ambitsioon muutuda maailma juhtivaks
päikeseenergia seadmete tootjaks. Siemens on tuntud ka voolu
ülekandmiseks vajalike kõrgepingekaablite osas.
Teatavasti on energiakadu sellistes ülekandekaablites üpris suur.
Siemensil on välja töötatud tehnilised lahendused probleemi
leevendamiseks. Saksa insenerid on hakanud isegi kasutama sõna
Strohmautobahn – sõna esimene osa tähendab voolu, teine aga
sakslaste maailmakuulsaid kiirteesid.
Viimati toimus selliste mõõtmetega nihe Euroopa energeetilises
mõtlemises 1973.aasta naftakriisi ajal. Selle tulemusena jõuti
otsusele leida Lähis-Ida naftale alternatiiv N Liidu gaasi kujul.
Nüüd tahetakse raputada endalt sõltuvus Vene gaasist.
13. juuli võib muutuda tulevikus pidupäevaks nii
kliimakaitsjatele kui ka Vene karu eest hoiatajatele. Kindlasti on eos juba ka
uued probleemid, kuid nendest kuuleme kunagi hiljem.