Püüdke see kurikamees ükskord kinni!
Jüri Pihl: Enne koju ei lähe, kui menetlus lõpetatud!
Kui on nii jõhker kuritegu peaministri akna all, siis tuleb sellega tegelda ja mitte lahkuda, enne kui menetlus lõpetatud! Kui iseseisvuse algaastatel tapeti Tallinnas Rootsi ametiühingutegelased, istusin kaks nädalat kabinetis ja enne ei lahkunud, kui asi oli selge. Sellise kurjategija tabamine on auasi! Kui mina oleksin praegu siseminister, võtaksin politseinikud ette ja nad annaks mul igal hommikul aru, kuidas asi edeneb.
Meil on ju andmebaasid, meil on võimalused ekspertiisideks, meil on mõjus politseiseadus ja kriminaalmenetluse seadus. Need annavad võimalusi salaoperatsioonideks, kokkulepeteks kurjategijatega, kui vaja on.
Info hankimise viisid on võrreldamatud aastate taguse ajaga. Ma ei tea, miks kurikameest ikka veel käes ei ole! Meil olid pooltahmased pintslid, millega sõrmejälgi võeti!!!
Kuidas teavitada avalikkust? Ma arvan, et peaksite neilt küsima iga viie tunni tagant – millised on edusammud? Muidugi ei pea nad teile rääkima, kuhu korterisse nad kahe tunni pärast lähevad mõrvarit kinni võtma, aga asjade seisuga peab hoidma kursis.
See jutt, et ei saa rääkida, kurjategija loeb lehti, ei kõlba kuskile. Kas talle saab uudiseks olla, et teda taga otsitakse!?
Kui öeldakse, et asi on nii salajane, et sellest kirjutada ei saa, näitab see, et politseis lihtsalt ei tehtagi midagi! Minu elukogemus ütleb küll nii.
Kalle Klandorf: “Tänapäeva kriminaalpolitseinik pole pätti katsudagi saanud!”
Mina oma lolli miilitsa ajuga pöörduksin kõigepealt inimeste poole.
Praegu räägitakse, et vene ajal olid kõik asjad salastatud – pläma! Praegu salastatakse hoopis rohkem. Ja kui veel kapo ka teada saab, siis algatatakse kriminaalasi politseiniku vastu, kes midagi välja rääkis.
Tuleb otsida, küsitleda, otsida. Esimesed kümme päeva tuleb seda teha eriti aktiivselt!
Vanasti teadsid piirkonnainspektorid väga hästi oma territooriumi – kes ajab puskarit ja kes seda joob ja kes peksab naist. Oli agentide võrk, kes tegutses ja toimetas.
Aga jah, mehed tuleb tööle panna! Omal ajal, kui kullapoed hakkasid õhtuti kuue-seitsme ajal lendama (see oli 2001–2002), võtsin kokku grupi mehi, kes olid andekad, aga kellel oli mingi asja pärast pahandus. Olid kedagi veidi klobinud või midagi sellist. Ja kahe nädalaga oli meil asi klaar. Need olid inimesed, kellel olid oskused ja kes tundsid kurjategijat.
Tänapäeva kriminaalpolitsei on nii ära kloonitud, et see pole pätti käega katsudagi saanud. Mida tähendab sõna konspiratiivkorter, pole nad kuulnud!
Eesti politseistruktuur on nii keeruline, et politseinikud ei saa ise ka aru, kes kellele allub või mida keegi tegema peab.
Põhiline aur läheb kastide joonistamise peale, kes seal töötavad ja kuidas… Kaste on lihtne joonistada, aga inimesed tuleb tööle panna. Neid on vaja motiveerida. Tuleb leida hullud, kes tahavad seda tööd teha. Ja patrullid, kes viitsivad autost välja tulla, kui pätt tänaval laamendab.
Aga mis nüüd meie jutt…! Meie kohta öeldakse, et ärge teie lõrisege. Tallinna prefekt, endine mõrvagrupi ülem Elmar Vaher on muidugi hea mees, aga ta töötab vale koha peal.
Koit Pikaro: “Kui istud kurvalt kabinetis, toimik nina all, asjad ei edene”
Üks politseijuht ütles kuskil, et kurikamehe leidmisega tegeleb 70 inimest. Mina seda ei usu. Ka minu endised kolleegid kahtlevad selles. Ma arvan, et kui kümme inimest sellega iga päev tegeleks, oleks tulemus olemas.
On väga võimalik, et kurikamees ja kangimees on üks ja seesama mees. Ei usu, et on kaks hullu, kes käivad ühte rada. Selliseid kombeid kurjategijatel ei ole, et nad võtaksid üle oma kolleegide võtteid. (Eriti, kui nad inimesele tänaval kallale lähevad.)
Aga mida mina oleksin teinud? Tapmise avastamiseks on tähtis see, mida tehakse esimese 24 tunni jooksul.
Esiteks tuleks suhelda avalikkusega. Selgelt. Kurikamehe loo puhul aeti avalikkusele sellist möga, et vastik oli kuulata. Üks julges öelda, et mõrvar rääkis eesti keelt vene aktsendiga. Teine, et ta rääkis ikka mõlemat. Alguses joonistatakse üks pilt ja pärast teine. Politsei jutt oli nii vastuoluline, et ajas inimesed segadusse
Politseil peab olema infobaas ohtlikest kurjategijatest. Infi ei pea hakkama koguma alles siis, kui kuritegu juba tehtud on. Teavet võimalike tegijate kohta tuleb koguda kogu aeg!
Eesmärk peab olema, et iga kuritöö saaks lahendatud kuu ajaga. Aga selleks tuleb kurjategijat otsida aktiivselt. Tuleb panna tööle abijõud, kes pakuvad jälitustöötajatele operatiivselt materjali.
Ei saa nii, et keegi istub kurvalt laua taga, ootab, millal laborist DNA tuuakse, ja kõik. DNA on tore asi, aga ainult sellele me loota ei saa. Olen alati öelnud, et kui praeguselt politseilt võtta ära DNA ja telefonide pealtkuulamine, on nad päevapealt maoli maas.
Rätsep Raivo, kelle õmblusateljee ees pätt tüdrukuid ründas
Reede õhtul vaatasin oma ateljee (Õle 16) aknast välja – politseinik tõmbab majale kirjut linti ümber. Mõtlesin, et jääpurikate pärast on mingi pahandus. Mul polnud õrna aimugi, mis tegelikult toimus, esmaspäeval kuulsin alles!
Politsei siia sisse ei tulnud, midagi ta minult ei küsinud. Ega ma poleks suurt osanud rääkida ka, pakettaken võtab hääle kinni, oled nagu kotis, ei teagi, mis õues tehakse. Aga oleks võinud vabalt nii olla, et pätt oleks varem siin aega parajaks teinud.
Esmaspäeval tormas kohale kogu Eesti ajakirjandus – Postimees, Delfi, Kanal 2, Rahvusringhääling. Pildistasid ja uurisid siin maja ees. Täna käis Õhtuleht. Lehemeeste huvi on suurem kui politseil.
Prokurör Ainar Koik: “Politsei ei ole kurikamõrva uurimisel vigu teinud”
Moodsale bürokraatiale omaselt käis usutlus pressiesindaja kaudu ja e-maili teel.
Kui suur on tõenäosus, et kurikamees ja kangimees on üks ja seesama isik?
Ei saa välistada, et tegemist on ühe ja sama isikuga, kuid praegustel andmetel erines nende isikute kirjeldus üsna olulisel määral. Ründe iseloom oli sarnane – rünnati juhuslikke inimesi. Samuti kasutati ründeks relvana mingit eset (kurikas, raudkangi taoline ese).
Kui palju inimesi politseis uurimisega tegeleb?
Täpset arvu ei saa öelda, kuna see käib uurimistaktika alla, mida kuritegude lahendamise huvides avalikkusega jagada ei saa.
On need samad inimesed, kes tegelevad kurikamehega?
Seda saab tõesti öelda, et reedese juhtumiga tegelevad samad inimesed.
Mille kallal töö käib? Kui palju on jõutud inimesi küsitleda? On sealt ka selliseid vastuseid tulnud, millest abi on?
Sellele küsimusele ei saa jällegi vastata, kuna see puudutab politsei töötaktikat ja võib uurimist kahjustada.
Millal valmib fotorobot?
Käesoleval hetkel ei ole plaanis fotorobotit koostada.
Missuguseid vigu tehti kurikamehe otsimisel, mida nüüd püüate vältida?
Ei saa öelda, et politsei oleks kurikamõrvari otsimisel vigu teinud. Teatud juhtudel on mõningate kuritegude lahendamine raskendatud. Antud juhtumi lahendamist raskendab näiteks see, et tegemist oli hämara ajaga.
Kas politseil oleks avalikkusele mingeid soove või üleskutseid – kuidas saaks avalikkus aidata kurjategija tabamisel?
Kõiki, kes võisid midagi reedesest rünnakust näha või arvavad sellest teadvat, palutakse politseiga ühendust võtta.
Kas avalikkus segab uurimisprotsessi või on avalikkusest ka kasu?
Avalikkuse tähelepanu on kahtlemata mõlema sündmuse puhul suur ja see on juhtumite iseloomu arvestades mõistetav. Reeglina ei ole avalikkuse huvi uurimisel takistuseks ja võib aidata kaasa kurjategija tabamisele, kuid mõnedel uurimisetappidel võib see tõesti uurimist raskendada.
