“Täna oli väga raske. No ei saanud pulssi üles, ei tulnud nii välja, nagu oleks tahtnud,” ütleb Tiisler, kui vahetult pärast Elevandiluuranniku ja Portugali meeskondade vahelist mängu kokku saame.

Jah, nii Portugali kui Elevandiluuranniku meeskonnad on sellised, kellelt loodetakse virtuoosset ja säravat mängu, nende omavahelisest kohtumisest võinuks kõigi eelduste kohaselt tulla tõeline jalgpallipidu ehk nagu Tiisler mängu esimestel minutitel jõudis välja kuulutada – “hea jalgpalli nime väärt mäng”. Ometigi sumbus kogu see värk üsna varsti jõuliseks pusimiseks keskväljakul, mille puhul sõna “pidu” oleks kahtlane kasutada. MMil on paraku liiga palju kaalul.

Viis õhtut järjest MM-mänge kommenteerinud Tiisler tunnistab, et seesuguste mängude puhul ta tunneb – kogemusi on vähe. Ja korvpallirütm ning jalgpallirütm on tema hinnangul kaks ise asja. Paadunud korvpallisõbral ei ole iseäranis igavavõitu mängudes lihtne jalgpallirütmis rääkida.

Tähendab, oleme nüüd ausad, kogemusi on Tiisleril kõvasti. Ta on ju aastaid-aastaid teinud raadios särtsakaid reportaaže, me oleme neid kuulanud ja nautinud.

“Aga praegu on ikka hoopis teine asi,” ütleb ta. “Ma olen ju seni põhiliselt saalist kohapealt korvpalliülekandeid teinud, nüüd jälgin monitorist Lõuna-Aafrikas toimuvat mängu ja üritan igas mängus viia end ülevasse peomeeleollu, lootuses, et selle peotunde saavad teleri vahendusel kätte ka televaatajad.”

Nojah, Saksamaa mängus Austraalia vastu polnud midagi vaja kunstlikult tekitada, sest meeleolukas mäng ise tegi reportaaži.

Aga pole võimalik orgasmieelset pinget kruttida üles olukorras, kus ühed ja samad mängumehed kümnendat, kahekümnendat või kolmekümnendat korda omavahel söötes üritavad edasi minna. Ent takerduvad ikka ja jälle.

Mida siis teha? Kas üritada kõikide nende lõputute üritamiste puhul järjekindlalt korrutada palli puudutavate mängijate nimesid, või proovida rääkida huvitavast taustast. Kui rääkida taustast, siis kui palju ja millisest taustast nimelt?

Tiisler tänab kõigepealt endist jalgpallurit Indrek Zelinskit, kellega koos ta reportaaže teeb ja kes asjatundjana teab ka mageda mängu puhul rääkida mõnest huvitavast nüansist.

Aga mis puudutab tausta, siis selle hankimiseks on Tiisler tublisti vaeva näinud.

Kui talle möödunud aasta augustis anti teada, et võiks jalgpalli MMi kommenteerida, hankis ta endale Amazonist raamatuid, mis peaasjalikult räägivad jalgpalli sotsiaal­sest tähendusest eri riikides, või jalgpallisüsteemi ülesehitusest või klubidest ja nende vahelisest rivaliteedist. Loomulikult on tal mahukas infobaas iga väljakule jooksva meeskonna iga mehe käekäigu kohta.

Tiisler, kes on teadupoolest ennekõike korvpallihuviline, on jalgpallikommentaatori rolli sisseelamiseks viimase kolmveerand aasta jooksul vaadanud järjepanu eri riikide jalgpalli. Kaks-kolm Hispaania, Itaalia, Inglise või mõne muu põneva liiga mängu iga nädalalõpu kohta. Vaatas ja kuulas, kuidas kommenteerivad suurte jalgpallimaade kommentaatorid, kuidas teevad seda naabrid. Veelgi enam, ta on Youtube’is uurinud vanu inglise vutireportaaže ning võrrelnud neid tänapäevastega. Enne Mehhiko mängu rääkis ta oma Mehhiko tuttavaga, Tšiili mänguks on varuks tuttava tšiillase info. “Mul seda infot, mida mängu ajal öelda, on ikka üksjagu. Mingi kümnendiku sellest ehk kasutan reportaaži ajal ka ära.”

Kas nüüd, mil mitu mängu on kommenteeritud, on kindlam ja mõnusam tunne?

“Tead, viis mängu olen ära teinud ja see kõik tundub mulle ikka veel väga uus. Kõik see televärk on mu jaoks üks paras sudoku – kui palju rääkida, kui kiiresti, kui emotsionaalselt, et oleks ühtaegu huvitav ja samas mitte liiga närviline ega väsitav.”


Ajalugu ja teater

 Peale selle, et Tarmo Tiisler on 17 aastat olnud tööl Eesti raadios, on ta diplomeeritud ajaloolane, armastab kirglikult rahvatantsu ning peab väga lugu teatrikunstist. Muide, just neil päevil saab ta riiklikust lavakoolist kätte magistridiplomi.