Radikaalselt uus kaamera

Panasonicu uus kaamera Lumix DMC-G1 näeb välja ja tundub käes kui digitaalne peegelkaamera, kuid sellel puudub peegel sootuks, mis võimaldab kaameral olla päris pisikene.

Just nii on, et Panasonic, kellel puudub ka peegelkaamerate tootmise pärand, on võtnud ette julge sammu luua digitaalne fotoaparaat, millel on vahetatavad objektiivid ja SLRde sarnane pildiotsija, kuid mis ei kasuta otse objektiivist prisma ja peegli abil suunatud valgust, et fotograaf näeks, mida ta pildistab.

See on päris radikaalne nüke, kuid peamise eelisena annabki see võimaluse muuta kaamera palju väiksemaks, sest optiline süsteem, mis valgust pildiotsijasse suunab, võtab kaamera sees kole palju ruumi.

Digitaalne pildiotsija polegi nii hull

Esimene küsimus, mis fotohuvilistel ilmselt tekib, on see, kas digitaalne pildiotsija on ka midagi väärt. G1 kerge katsetamise järel pean tõdema, et asi pole väga hull. 1,4-megapiksline lahutus võimaldab üsna edukalt hinnata, milline 12,1-megapiksline lõpptulemus jääb.

Tegelikult tähendab digitaalne lahendus ka seda, et kaamera kujuga saab tunduvalt rohkem mängida, kuid Panasonic otsustas väidetavalt selle vastu, kartes potentsiaalseid ostjaid kaotada. Inimestel on ju komme asjadega harjuda ja uut võõrastada – seega näeb uudne kaamera vanamoeline välja.

Kaamera kasutab optika ja sensori jaoks uut Micro Four Thirds süsteemi, mis tähendab muuseas, et optika fookuskauguse kordaja võrreldes 35 mm optikaga on 2. Näiteks 300 mm 4/3 optika fookuskaugus tähendab 35 mm maailmas 600 mm fookuskaugust.

Micro Four Thirds süsteemi sensor kasutab pildi jaoks külgede suhet 4 : 3, mis on tavaline kompaktkaamerate puhul, kuid erineb tavaliste digitaalpeegelkaamerate 3 : 2 formaadist, mis on pärand 35 mm filmi ajastust. Siinkohal on muidugi huvitav teada, et kaamera seljal asuva pöördekraani külgede suhe on siiski 3 : 2.

Pöördekraan on kaameral 3tolline ja see lülitatakse vaikesättena automaatselt välja, kui kaamera pildistamiseks silme ette tõsta. Peegli puudumine tähendab ka seda, et pöördekraani kasutamisega pildistades pole teravustamisviivitust, mida võib kohata LiveView’d võimaldavatel peegelkaameratel.

Kaamera käsitsemine tundus katsetamisel üllatavalt mugav, erinevalt näiteks Olympuse E-410 ja E-420 mudelitest, mida ei hoita käes, vaid näppude vahel just suure käepideme puudumise tõttu.

Kogu pere kaamera

Panasonic on suutnud G1st teha kaamera, mis on üsna kasutajasõbralik lihtsurelikule, kuid pakub võimalusi ka entusiastile, kes ei lepi vaid automaatrežiimidega.

Näiteks on sel olemas särikahvliga pildistamine ja võimalus valida, kas välk käivitatakse säri alguses või lõpus. Sellised lisad võimaldavad G1 kasutada juba üsna erinevatest loomingulistest tungidest lähtuvalt. Samas on kaameral palju režiime ja eelseadeid eri tingimustes pildistamiseks nendele, kes fotograafiast suurt midagi ei tea.

Nende režiimide leidmine pole teab mis keeruline – need paiknevad sarnaselt kompaktkaameraga LCD-l kuvatavas menüüs ja kaamera peal oleval režiiminupul. G1ga pildistamise ajal ongi segane tunne, et see on natukene nagu kompaktkaamera ja natukene nagu digipeegel, kuid tulemus ei ole halb.

Kokkuvõttes võib öelda, et 10 990 krooni maksva kaamera peamine võlu on väiksed mõõtmed ja kompaktkaameraga sarnane kasutuslihtsus ning üllatavalt suur funktsionaalsus.