Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal mingist söögiülejääkide saamisest aga kuulnud ei olnud.


Nagu tänaseks on selgunud, käidi igal teisipäeval ja reedel SAS Radissonis loomaaia nimel tõepoolest toidujääkidel järel. Ainult et kokku kogutud leivatooted, keeduriis ja makaronid ei sõitnud edasi mitte Õismäe külje all asuvasse Tallinna loomaaeda, vaid sootuks teises suunas.


Hotellis üle jäänud toit lõpetas oma maise tee ühe Mähe eramaja kompostihunnikus või sealsete collie-koerte ninaesisena.


Eesti Ekspressi andmetel oli SAS Radissonil ja Tallinna loomaaia söödateenistuse juhatajal Helle Viitkaril sõlmitud leping toidujääkide üleandmise kohta aastaid tagasi. Kõvaks kuivanud saia, leiva ja pasta eest sai Radisson vastu kolm kupongi-kutset Radissoni töötajatele vabadel päevadel loomaaia külastamiseks.


Mõnda aega nabistasid toidujääkide kallal tõepoolest loomaaia sõraliste tundlikud mokad, kuid augustis 2007 sai proua Viitkar loomaaiast töölt lahti. Hotelli ta sellest ei teavitanud. “Ei andnud teada jah, sest nagunii poleks Radissonil olnud selle toiduga midagi teha,” selgitab pr Viitkar.


Collie-kasvatajana tuntud Helle Viitkar möönab, et Radissoni toidujäägid rändasid üle pooleteise aasta hoopis tema koerte ninaesiseks. Mis lemmikutest üle jäi, kallas proua oma kompostihunnikusse. “Jäätmekäitlemine ju maksab, mina tegin seda aga tasuta,” selgitab altruistlik naine.


Artikli “Radisson SAS keeldus kodututega toitu jagamast” ilmumise järel hakkas ka luksushotell tundma sügavamat huvi loomaaia spondeerimise vastu. Tõe ilmsiks tulles koostöö Helle Viitkariga katkes ning Radisson asus oma toidujääke viskama prügikasti.


“See inimene, kellele me neid toidujäätmeid andsime... selgub, et ta ei tööta enam loomaaias,” selgitab Radissoni F&B service manager Kristel ­Mäeots poolihääli. “Me oleme pettunud,” tõdeb hotelli hiljuti juhtima asunud ­Olivier Rochefort. “Igaüks meist arvas, et me teeme midagi head, aga nagu nüüd selgub, meid lihtsalt peteti.”


Oma karjääri jooksul – enne Tallinna juhtis Olivier Rochefort Radissoni Pekingis – pole ta kokku puutunud ühegi sarnase juhtumiga.


Kas pr Viitkar ei leia, et temast polnud ilus lasta hotellil arvata, justkui aitaksid nad loomaaeda?


“No las nad siis arvasid. Nüüd nad teavad, mis saab – nüüd läheb prügimäele. Nüüd on rahu majas,” vastab Helle Viitkar.