Kui valitseja Rooma keisri kombel teatab „Quod licet Iovi, non licet bovi*“, ei peaks tavakodanik imestama. Alati on siin ilmas keegi privilegeeritum, kellele kehtivad teistsugused käitumisreeglid. Ja ta ei imestagi. Aga kui valitseja hakkab ette kirjutama, kuidas ja milliseid sõnu tohib kasutada, hakkavad häirekellad helisema.

Ehk kui keegi kasutab sõna „rahatrükk“, peaks otsemaid temalt definitsiooni küsima ja kui sellega hätta jäädakse, tuleb kahjuks sõna edasisest kasutamisest loobuda.

Kuidas defineerida olukorda, kus majandusüksus kasvatab lotot mängimata 13 aastaga oma varade mahtu 4,7 korda? Seejuures kullavarud kasvavad 2,4 korda ja võlakirjade mahud 31 korda ning kõigi nende lisandunud varade soetamiseks kasutatakse isevalmistatud rahatähti… Ma leian, et lihtrahvale võib jätta õiguse kogu seda tegevust siiski rahatrükiks kutsuda.

Siinkohal mu erimeelsused hr Abeniga lõpevadki. Praegused meetmed pole tõesti soovitud tulemust andnud ja tuleks midagi muud proovida. Kas inflatsiooni tekitamiseks kõlbab helikopteriraha või midagi muud, on iseküsimus. Teatavasti on Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitiline eesmärk hoida inflatsioon allpool kahe protsendi taset, kuid selle lähedal ning viimaste aastate bilansikasvatamine (ehk rahatrükk) ongi sellest eesmärgist kantud. Vähemalt nii on avalikkusele teatatud.

Ootamatu järelm

Aga vaatame, mida see rahatrükk meile tänaseks andnud on. Trükitud raha eest on ostetud peaasjalikult valitsuste võlakirju ning seeläbi on nende tootlus kõigi aegade madalaimal tasemel. Isegi Itaalia, kelle võlakoormus on maailmas auväärsel neljandal kohal (ja kes teeb seejuures endiselt jõupingutusi, et koht ikka paraneks), pole eales nii madalate määradega laenata suutnud – 10aastast raha saab Itaalia endale praegu lubada 0,9 protsendiga. See mõjutab loomulikult ka ettevõtete võlakirjade tulumäärasid, mis samuti on kõigi aegade madalaimad. So far so good, sest saadud raha läks ju investeeringuteks, arendustegevuseks ja muuks selliseks, mis kõik aitas ju inflatsiooni suurendada? Kahjuks mitte. Suur osa saadud rahast maandus hoopis aktsiaturgudel – aktsiate tagasiostu programmides.

Mis siis juhtus? Ootamatud järelmid, umbes nagu ­alkoholiaktsiisi mõju Lõuna-Eesti väikepoodidele?

Võib vist nii öelda küll. Keskpank võttis pankadelt ära ­valitsuste võlakirjad, eesmärgiga sundida neid saadud raha laenudena väljastama. Raha jõudiski (teatud määral) ettevõteteni (kas laenu või võlakirja vormis), aga kuivõrd tulevik oli mõnevõrra ebaselge, siis investeeringute asemel tundus mõistlikum enda aktsiaid tagasi osta ja hoopis seeläbi ettevõtte efektiivsusnäitajaid parandada.

Seetõttu on meil varade inflatsioon – Saksamaa 10aastaste võlakirjade väärtus on tänavu ­kasvanud 7%, DAX 18%, Eurostoxx50 19%. Baasinflatsioon on aga 2012. aastast langustrendis ning 2014. aastast kõigub ühe protsendi juures.

Ootamatu järelm number 2

Kujutleme end aastasse 1990. Saabub kurb teade Ameerika vanaonu surma kohta. Aga nagu elus tihti, kaasneb halva uudisega ka hea – pärandisaajate hulka on arvatud ka sind. Mõne nädala pärast saabub kontole miljon. Samal ajal oled sa plaaninud pensionile jääda 30 aasta pärast ja arvad, et lahedaks äraelamiseks peaks sul olema pensionipõlve alguses 1,2 miljonit. Kuivõrd oled väga riskikartlik investor, soovid kõik oma säästud investeerida Saksamaa valitsuse võlakirjadesse. Selleks, et saada 30 aasta pärast 1,2 miljonit, pead sa aastal 1990 investeerima umbes 120 000. Järelikult ülejäänud 880 000 saab suunata tarbimisse.

Seega pole Euroopa Keskpank oma eesmärgile sugugi lähemale liikunud – soovitud tarbimise asemel on tekkinud veelgi suurem surve säästmiseks.

Sama olukord, aga aasta on 2019. Üks miljon pärandust, 30 aastat pensionini ja 1,2 miljonit pensionipõlveks. Praegu tuleks investeerida kogu saadud pärandus ja lisaks tuleb veel järgmise 30 aasta jooksul leida 200 000, et siis rahulikult pensionile minna. Järelikult tarbimisse ei lähe midagi ja inflatsiooni saadud raha ei toeta.

(Ääremärkus: pikaajaliste Saksamaa võlakirjade tootlus kõikus 1990. aastal 8–9 protsendi kandis, praegu on see ligikaudu null.)

Seega pole keskpank oma eesmärgile sugugi lähemale liikunud – soovitud tarbimise asemel on tekkinud veelgi suurem surve säästmiseks. Intressimäärade alandamine sunnib tulevast pensionäri tunduvalt rohkem säästma ehk inflatsiooni asemel saame hoopis deflatsiooni.

Ootamatu järelm number 3

Suvise Telliskivi taksotulistamise järel kuulsime, et Bolt ja teised on taksoäri tuksi keeranud – ­taksojuhid ei teeni enam midagi. Tõepoolest on Uberi, Yandexi ja Bolti tegevus hinnad väga alla viinud. Taksojuhtide juttu kuulates jääb mulje, et Bolt röövib vaest teenusepakkujat. Ent tegelikkuses ei teeni midagi ka Bolt. Kuidas selline olukord, kus taksojuhid pole oma teenistusega rahul ning samal ajal kaotab raha ka Bolt, üldse kesta saab? Aga just nimelt tänu rahatrükile ja negatiivsetele intressimääradele! Investorid on rõõmsasti nõus Boltile raha andma (mis sest, et praegu teenib ettevõte kahjumit), sest äkki kunagi jõutakse kasumisse ja siis on tulemus parem kui kindla kaotuse teadmises täna raha Saksamaa valitsusele ulatada.

Bolti investorid pole ainsad, kes on valmis kindlale rahapõletajale oma sääste pakkuma. Meil on veel Uber, Spotify, Tesla, Lyft jne, rääkimata arvukatest idufirmadest. Olukord oleks tõenäoliselt ­teistsugune, kui Saksamaa võlakirjad pakuks näiteks neljaprotsendilist tootlust. Aga eelnimetatud firmade tegevuse on need teenused tavatarbijale odavamaks teinud. Mis pole iseenesest paha, aga keskpangad oma eesmärgile lähemale ei jõua. Pigem vastupidi – nn uue majanduse ärimudel ja tegevusloogika, mida toetab odav raha, on hoopis deflatsiooniline.

Äsja teatas EKP, et alustab uuesti võlakirjade ostuprogrammiga. Kas võiks eeldada, et meetmed, mis on olnud deflatsioonilised, muutuvad inflatsiooniliseks, kui neid pikemat aega ja suuremas mahus harrastada?

Ehk tooks soovitud ­inflatsiooni hoopis vastupidine käitumine – intressimäärade tõstmine ja soetatud võlakirjaportfelli tagasimüük turgudele?

Seda muidugi juhul, kui EKP püüab siiralt inflatsiooni turgutada ning rahatrükk pole mõeldud varjatud abiks lõunapoolsetele liikmetele (loe: Itaalia, Hispaania, Kreeka, Portugal). Kui mingi varjatud eesmärk tõepoolest eksisteerib, võib jätkuvat nullintressi poliitikat mõista, aga on raske uskuda, et rahatrüki ja inflatsiooni negatiivsed seosed tänases Euroopas oleks Keskpanga jaoks jäänud märkamatuks.

* Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale (ladina).