“See kohtumine” tähendab võimalikku kokkusaamist Eesti valitsusjuhi ja aasta lõpus Eestisse saabuva Tiibeti pagulasliidri Tenzin Gyatso vahel. Kokkusaamist, mille võimalus jääbki ilmselt teoreetiliseks, sest kui Inga Jagomäelt otsesõnu küsida, kas Andrus Ansip leiab aega dalai-laama vastuvõtmiseks, vastab valitsuse pressiesindaja kahetseval moel: “Aus vastus oleks küll, et lähtuvalt ühe Hiina poliitikast ei saa peaminister dalai-laamaga kohtuda.”

Ühe Hiina poliitika tähendab, et 1994. aasta juunis Pekingis Eesti ja Hiina presidentide allakirjutatud ühisdeklaratsiooni järgi tunnustab Eesti Hiinat kui ühtset riiki ega suhtle seetõttu riiklikul tasandil selliste “separatistidega” nagu Taivan või kuni viimase ajani Tiibetile iseseisvust taotlenud dalai-laama. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi president Linnart Mäll ei saa meie riigi taolisest meelsusest aru.

Meri käskis laamal tulla hiljem

Linnart Mäll (Istub KuKu klubi hämaras tagaruumis, saabus äsja Amsterdami lennukilt ja näeb seetõttu võrdlemisi väsinud välja): “Ma ütleksin, et enamikus lääneriikides dalai-laamaga suheldakse! Ameerika Ühendriikides võtab dalai-laamat vastu president. Euroopa riikides võtab vastu president või valitsusjuht. Isegi Lätis ja Leedus (hääl tõuseb siinkohal eriti etteheitvaks) võtab president vastu. Eestis see nii ei ole. Ma usun, et Eesti valitsevad ringkonnad peaksid oma suhtumist korrigeerima.”

Dalai-laama sekretäri Tenzin Geyche Tethongi isiklik tuttav Linnart Mäll on üritanud organiseerida laamale kokkusaamisi Eesti kõrgeimate võimukandjatega ka minevikus.  Kui peaminister Mart Laariga õnnestus aastal 2001 korraldada “juhuslik kohtumine” Toompea koridorides, siis Kadriorg jättis erinevalt Vytautas Landsbergisest, Anatolijs Gorbunvosist, Valdas Adamkusest ja Vaira Vike-Freibergast punases rüüs pühamehe ukse taha nii 1991. kui ka 2001. aastal.

Mäll: “Aastal 2001  ütlesin Lennart Merile, et dalai-laama tuleb Eestisse. Tema küsis, millal tuleb. Mina ütlesin: juulis. Meri ütles: tulgu sügisel, siis ma saan ta vastu võtta! Mina vastasin: siis ei taha tema enam sinuga kohtuda. Mida sinuga kohtuda, kui sa enam president ei ole?”

Millega president Meri mittekohtumissoovi põhjendas?

Mäll: “Mitte millegagi.”

Budistlik muusik Sven Grünberg (istub üle laua, joob teed ja sööb kooki): “Meri kardab Hiinat.”

Mäll (hämmeldunult): “Aga miks ta kardab?”

Grünberg (kehitab õlgu): “Täiesti mõttetu hirm!”

Mäll: “Ma arvan, et mõnele välisministeeriumi nimetule ametnikule on jäänud arvamus, et Hiina Rahvavabariik on väga tähtis asi siin maailmas. Nad ei saa aru sellest, millest peab aru saama - Hiina Rahvavabariik pole Hiina. See on Hiina kommunistlik deformatsioon. Eestimaal pole mingit põhjust Hiina Rahvavabariiki karta.”

Ta tõmbab hinge ja jätkab õpetlikul toonil: “Ähvardamised on olnud Hiina Rahvavabariigi poliitikas alati olulisel kohal. See meenutab mulle, kuidas kunagi 50ndatel tehti Ameerikale pidevalt viimaseid hoiatusi – lõpuks sai neid vist üle kolme tuhande. Sellist asja ei tohi võtta tõsiselt.”

Hiinlased ülikooli jutul

Kuluaarides ringleva info kohaselt avaldas Hiina saatkond dalai-laama audoktoriks valimise küsimuses survet ka Tartu Ülikoolile. Rektor Jaak Aaviksoo tunnistab, et vestlus Hiina Rahvavabariigi diplomaatilise korpuse esindajaga leidis aset tõepoolest. Kuigi Aaviksoo ei taha täpsustada üksikasju ning jätab lahtiseks isegi selle, kas Hiina esindaja saabus Tartusse või kutsuti rektor vestluseks Tallinnas asuvasse saatkonda, olevat üldjoontes toimunud järgmine:

1. Hiina saatkond väljendas oma positsiooni, mille kohaselt nad ei suhtu soosivalt läbikäimisse separatistidega nagu dalai-laama.

2. Tartu Ülikool vastas, et hiinlaste mure on teadmiseks võetud.

Mingit ähvardamist Aaviksoo sõnul ei esinenud ja rektor avaldab lootust, et senine hea koostöö hiinlastega jätkub ülikoolil ka tulevikus. Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär Ivar Igor Saarniit rõhutab, et dalai-laama audoktoriks valimine oli “puhtalt akadeemiline otsus”, mis oli “väljaspool politikat”.

Saarniit loodab, et dalai-laamal õnnestub 1. detsembri promoveerimis­tseremooniale kohale jõuda. “On olnud juhtumeid – ma ei taha neid nimesid nimetada -, kus on jäetud hõivatuse tõttu tulemata ja audoktori medal on siiani inimesele kätte andmata,” ütleb ta hapult. Kartus, et dalai-laama võib teha sedasama, kerkis Saarniidu sõnul üles juba enne, kui nõukogu Tenzin Gyatso audoktoriks hääletas.

Rüütel oma sõnade lõksus

Ajal, mil Tartu Ülikool dalai-laama ladusat Eestisse jõudmist ootab, oleks Presidendi Kantselei seisukohast parem, kui see visiit jääks üldse olemata. Nimelt sidus president Arnold Rüütel end aastal 2001 Tartu ajalehe Postimees küsimustele vastates ootamatu lubadusega. Postimees päris kõigilt presidendikandidaatidelt, kas nad oleksid valmis riigipeana dalai-laamaga kohtuma, ja ainsana vastas antud küsimusele jaatavalt Arnold Rüütel.

“On õige kohtuda inimesega, kes on seisnud oma rahva ja väikerahva õiguste eest,” rääkis Rüütel ja leidis, et kuigi Hiina on protestinud ja võib ka edaspidi protestida tema poliitiliste seisukohtade vastu, ei tohiks see olla “aluseks meie käitumisele dalai-laamaga”.

Aastal 2005 pole president Rüütli seisukohad enam sugugi nõnda ühesed. Vähemasti jääb selline mulje presidendi pressiesindaja Eero Rauna jutust. “Ausalt öelda ei ole sellist asja meil isegi arutatud.  Mingit  konkreetset ettepanekut, mis annaks põhjuse asja arutada, pole tulnud,“ seletab Raun.

Kes selle ettepaneku tegema peaks? Kas dalai-laama ise?

„No vähemalt need inimesed, kes on selle visiidi korraldamisega otseselt seotud. Praegu on selles küsimuses olekseid hästi palju.“

Ekspressi palvel lubab Raun Arnold Rüütlilt konkreetsemalt uurida, kas president on valmis aasta lõpus dalai-laamat vastu võtma või mitte. Vastus jõuab toimetusse Eero Rauna e-postiaadressilt veidi enne südaööd: „Kõigepealt tuleks siiski ära oodata vormikohase ettepaneku laekumine. Enne seda ei oleks korrektne teemat kuidagi rohkem kommenteerida või midagi otsustada.”

Pärime ka, et kas üks põhjus väga konkreetse seisukoha võtmata jätmiseks on presidendi kavandatav varasügisene riigivisiit Hiinasse – visiit, mille kuupäevade kinnitamises pole hiinlased kuuldavasti siiani ilmutanud erilist agarust. See küsimus jääb lehe trükkimineku ajaks aga vastuseta.

India pagulase passiga ja turistiklassis

Dalai-laama reisib Linnart Mälli kinnitusel India pagulase passiga. Eesti viisa loodab Mäll laamale ja tema saatjatele saada Indias tegutsevast konsulaadist või riiki saabumisel Tallinna lennujaamast. Dalai-laama reisiseltskonda kuulub üldjuhul kaheksa-üheksa inimest. Alati on kaasas sekretär Tethong, kaks ihukaitsjat, teener, mõned laamad ja vahel ka üks-kaks isiklikku tuttavat. Eelmisel korral Eestis käies kuulus dalai-laama reisiseltskonda tema noorem vend. Pagasi osas väärib äramärkimist rituaalsete peakatete kogu.

Laama lendab turistiklassis. Sõidukulude eest hoolitseb tavaliselt Tiibeti pagulasvalitsus, kuid sügisene Eestisse saabumine poleks tavaline reis.

“Muidugi oleks väga ilus, kui tema piletite eest tasuks Eesti Vabariik,” ütleb Mäll.