AIVAR JOHANSON

Kirjutasin läinud nädalal kahe minutiga enne lehe trükikotta minemist suurepärasest uudisest: Rain Tolk - keda me oleme pikka aega kahtlustanud paljutõotavas näitlejaandes, ning neile kahtlustele on ta ka kinnitust andnud - on Maarja Jakobsoni avatud uksest sisse marssinud, olles järgmine Euroopa kino tulevikulootus Eestist ehk "Shooting Star 2007". Projekt, mis juba kümnendat aastat promob noori Euroopa näitlejaid eri festivalidel, pakkumaks neile potentsiaalset läbimurret rahvusvahelisele areenile, valis Rain Tolgi 25 noore Euroopa talendi sekka. Nende kümne aasta jooksul on promokampaaniast läbi käinud sellised tänased nõutud staarid nagu Franka Potente, Ulrich Bühle, Rachel Weisz, Ludivine Sagnier, isegi uus Bond - Daniel Craig.

Ühesõnaga, uudist kirjutades komistasin kohe ka Raini määratlematuse otsa. Et kes ta siis on? Näitleja? Seda kindlasti. Aga mitte ainult. Ta on võimas jutuvestja, kirjutab kulda (ausõna, lugege Areeni arhiivi, siiani luksun naerust, kui meenub "Jalla-jalla-cha-cha-cha" ehk Maimiku ja Tolgi seiklused Egiptimaal, eriti "musivedrud"). Pühendunud filmifännina on ta väärt arvustaja, melomaanina hõivatud DJ, põhitöö Andres Maimikuga asutatud "Kuukulgur filmis" tähendab reklaamide tegemist. Ja ma tõesti ei tea, kui palju tööd nõuab "aasta stiilseimaks meheks" saamine.

Nali naljaks, käed rüpes istuda Rain ei suuda, see pole tema loomuses. "Eks ta on edev ka, aga see pole ju sugugi patt, kui on, mida maailmale anda, ja Rainil ikka on. Oma ärksa vaimu ja hea naljasoone tõttu on ta parim kaaslane, kellega pisut napsi võtta, kui selleks peaks juhuslikult vajadus tekkima," kinnitab Veiko Õunpuu, "Tühiranna" ja tänavu esilinastuva "Sügisballi" lavastaja. Mõlemas filmis mängib Rain peategelast (Mati Undi alter ego), kasvatab vastavalt vajadusele vuntsid või põskhabeme ning kasvab ise, sisemiselt, leides Mati rollides vastuseid oma eksistentsiaalsetele uidudele. Veiko arvab, et Rain kunstnikuna tegelikult alles otsib oma meediumi, kuid näitlejana peituvat temas lausa suured jürijärvetlikud rollid. "Ma ei jõua ära oodata, millal ta keskikka jõuab," mõtiskleb ta.

Piisab kahest sekundist "Sügisballi" treilerist, et see Raini kaubamärk - ehedus - kananaha ihule võtaks. Koolitatud näitlejatel kipub see loomulikkus kaotsi minema. Raini olulised eeskujud - Clint Eastwood, Woody Allen, Vincent Gallo - on kõik professionaalse hariduseta. "Kindel see, et kriitikas hakatakse viitama mu diplomi puudumisele, kuid ma väidan, et näitleja diplom on oluline teatris, mitte filmis. Siin saab tõmmata paraalleeli pop- ja süvamuusikaga. Tegeldes klassikalise muusikaga, on akadeemiline taust oluline - sa ei saa lihtsalt istuda klaveri taha ja Pärti mängida -, aga kedagi ei huvita, kas Keith Richardsil on diplom või mitte. Filmis loeb personaalsus, orgaanika, loomulikkus," on Rain veendunud.

Aprillis saab Raini näha ka teatrilaval, Von Krahli teatri "Europiraatides", kuid teater ja film on essentsiaalselt liiga erinevad - kollektiivne kunst küll, aga vabadust ja sõltumatust napib, ja vahepeal on pikki aegu lihtsalt igav. Aga igavust Rain ei talu. Filmitöö kollektiivsus seisneb elavas sünergias ja sekkumises ja arengus, nii et Rain on tegelikult nende filmide juures, kus ta mänginud, olnud alati rohkem kui ainult näitleja. Esto-TV saadetest ja täispikkadest libadokkidest ("Welcome to Estonia", "Vali kord") alates ja "Jan Uuspõld läheb Tartusse" lõpetades. Energia, mis tekib niisuguste aatomite nagu Tolk ja Maimik, Tolk ja Õunpuu, Tolk ja Ulfsak jne kokkupõrkel, tekitab kultuurilise mikroplahvatuse, ja miski pole enam endine.

"Jan Uuspõld läheb Tartusse" on Raini režissööridebüüt. Ikka koos Andres Maimikuga. Teema - kuidas inimene muutub meediakuvandiks ja kuidas see kuvand talle tagasi peegeldub ja teda tühjaks sööb - on Rainile selgelt südamelähedane ja läbi kogetud. Kui paljud teist, head lugejad, on korraks mõelnud, et Esto-TV Tolk oli üks äärmiselt keeruline karakter? Rain on tunnistanud, et emotsionaalselt oli see provokatiivne roll vägagi koormav: "Ma olin teinekord ikka päris läbi, kui pidin nädalate viisi natsi mängima, kusjuures kõik pidasidki mind natsiks." Juhan meenutab, et Rain pidas tublilt vastu: "Eks tal sisemisi depressioone ikka oli - selline isiksuse kahestumine: õrn ja intelligentne inimene ja selline meediakuvand. Mis meil viga Maimikuga kaamera taga itsitada. Mina pean Raini kangelaseks, tõsiselt."

Aga mis saaks olla magusam tasu kui nimetamine kodumaiseks "Sacha Baron Coheniks" (Borat) - just selline au saab talle osaks European Film Promotioni koduleheküljel rippuvas tutvustuses. Borati kuju on Raini absoluutne lemmik. Borati ja Esto-TV Tolgi meetodid kattuvad paljuski, see on reaalsuse ja fiktsiooni segipaiskamine, millest sünnivad piinlikud, aga vabastavad olukorrad. Paljastamaks pealtnäha tsiviliseeritud valge mehe tegelikku palet. Režissöör Marianne Kõrverile meenub kohe üks filmireis Veneetsiasse, kus Rain otsustas teel ööklubist koju läbi viia eksperimendi "Juuu aaar fääätt". "Ühesõnaga, Tolgist sai mingi Borati ja Ali G sugemetega mees, kes astus möödujatega (kehakaalust hoolimata) Borati-aktsendilisse ingliskeelsesse dialoogi, alustades süüdistusega "Juuu aaar fääätt". Esimesena ettesattunuiga läks kõige halvemini: need olid kaks kohalikku, pitsat söövat lihaselist macho-meest, kes Tolgi hoiatuse peale, et see pitsa neid veel paksemaks teeb, olid valmis rusikaga Tolgi suu sulgema. Järgmised olid kaks kompleksides ja purjakil Tšehhi naisturisti, kes Tolgi "Juuu aaar fääätt'i" peale kõigepealt solvusid ja pärast hakkasid irooniliselt vastu ilkuma, et Tolk on seevastu nii ilus ja täiuslik mees, et nad tahaksid temaga kohe magada. Kõige ootamatumalt suhtusid Tolgi "Juuu aaar fääätt"-eksperimenti vaporetto-peatuses istuvad keskealised kauboid, kes selle peale vabandavalt väitsid, et nemad on Texasest, otse Georg W. Bushi sünniosariigist. Peagi mattus Tolgi õrn "Juuu aaar fääätt" hääleke lõbusate Ameerika kantrilaulude alla, mida mehed Tolgil ümbert kinni võttes ühiselt laulma hakkasid."

Võitluskaaslane Andres Maimik ütleb otse välja, mida ma siin pikalt ja segaselt olen püüdnud sõnastada: "Rain on mulle nagu Matvere Tättele. Nagu suur Konfutsius lausub: "Meeldiv on inimene, sellest ütlen, on meeldiv temaga suhelda." Rain on uudishimulik ja entusiastlik nagu laps või Sõnumilehe ajakirjanik, temas puudub veel "professionaali" väärikus ja argus. Rain elab, nagu enamik talendipomme, väljaspool hea ja halva (kurja ) kriteeriume. Ta ei otsi iga hinna eest lugupidamist, ta ei karda olla vihatud ja jumaldatud."

Juhan Ulfsak lisab: "Ilma temata oleks me lihtsalt ühed kibestunud intellektuaalid."

Režissöör Veiko Õunpuu Raini talendist:

Näitlejana on Rain naturaalne talent, tema pluss on hariduse puudumine. Ta on lahtine ja vaba, ilma kivistunud seisukohtadeta, ilma oma meetodita. Ja see ongi ju kõige parem meetod, tegutseda instinktiivselt, ilma teoretiseerimisse langemiseta. Ja veel - mingi imelik omadus on Rainil, ta nagu ei oleks kaamera olemasolust üldse teadlikki. Mina ei tea, mis asi see selline täpselt on, aga igal juhul on tema näitlejana tegutsemise tagajärjed tähelepanuväärsed.

*"Sügisballi" võtetelt meenub seik, et Rain oli lausa hüpohondriliselt mures oma tervise pärast nagu mingi vanamutike, kogu aeg kartis külmetuda. Ma ei julgenud siis ta üle ilkuda, kartsin, et äkki solvub, läheb võtetelt minema ja film jääb katki. Sest Rain, teate, on ka väga äkilise meelega, temas on lõunamaa verd.

*"Tühirannas" aga, nagu teate, peab Rain Matit mängides paaris steenis juua täis olema. Me filmisime neid stseene kolmel õhtul järjest. Kuna ta on vankumatu meetodnäitleja, otsustas ta iga kord end täis juua ja siis ta ei allunud enam käsklustele eriti hästi ja nii iga õhtu. Ta pidi lõpuks oma tööst vist väga kurnatud olema.