Myanmari riigikantsleri muundumine inimõiguste eest võitlejast genotsiidi apologeediks šokeerib tema varasemaid poolehoidjaid.

© Guardian News & Media

Ebasoosingusse on satutud ennegi, kuid mitte nii, nagu see on juhtunud Aung San Suu Kyiga.

Kui ta 2015. aastal riigikantsleriks ehk sisuliselt valitsusjuhiks valiti, nähti selles Myanmari jaoks suurt pööret paremuse suunas. Kolm aastat hiljem on kõrgelt austatud Nobeli rahupreemia võitjast saanud globaalne paaria, kelle juhitud režiim õigustab genotsiidi, vangistab ajakirjanikke ja pistab kriitikuid luku taha. Rahvusvahelisel kogukonnal jääb üle vaid käsi laiutada, kuna Myanmar on täpselt sama repressiivne riik kui varem.

Paljud usuvad, et Aung San Suu Kyi juhitav Myanmari valitsus ei tahagi rohingjasid tagasi võtta.

Sügavale pettumusele viidates võttis Amnesty International novembris Aung San Suu Kyilt ära talle antud inimõiguste auhinna. Vaid mõni päev hiljem keeldusid 700 000 rohingja põgenikku, eelmise aasta augustis sõjaväe poolt läbiviidud etnilise puhastuse tõttu riigist põgenesid, osalemast väljapakutud ümberasustamise plaanis, sest Myanmar polnud neile taganud isikuvabadusi ega ohutust.

Paljud usuvad, et Aung San Suu Kyi juhitav Myanmari valitsus ei tahagi rohingjasid tagasi võtta. “Varem seisis ta poliitikuna demokraatia ja inimõiguste, sealhulgas ajakirjandusvabaduse eest,” sõnas USA diplomaat Bill Richardson, kes tunneb Aung San Suu Kyid 25 aastat. “Ilmselgelt on ta pärast võimule saamist nende küsimuste eest võitlemisel läbi kukkunud. Tema valitsus on ajakirjanike ja valitsuse kriitikute vangistamisse suhtunud sama entusiastlikult kui nende eelkäijast sõjaväeline valitsus.”

Ometi valitses meedias loodud müüdi ja päriselu Aung San Suu Kyi vahel alati distants. Kuni 2015. aasta valimisteni teati teda maailmas pühakuna, keda läänes ja Birma arvukate etniliste kogukondade hulgas jäägitult jumaldati; sõnaosava ja elegantse rahusõdalasena, kes ohverdas oma maa nimel isikliku elu ja perekonna; naisena, kes ronis koduarestis viibides logisevale lauale oma Yangoni kodu ees, et pidada kõnesid võrdsusest. Kuid eksisteeris ka teistsugune Aung San Suu Kyi, kelle juhtimisstiil kompas alati autoritaarsuse piire; kes keeldus algusest peale delegeerimast isegi kõige väiksemaid ülesandeid ja tahtis täielikult kontrollida iga kohtumist ning sõnumit; keda ei juhtinud mitte ainult ideoloogia, vaid dünastlik enesemääramise soov, et jätkata oma isa, kaasaegse Myanmari loojaks peetava kindral Aun Sani pärandit.

Kõige rohkem püüdis Aung San Suu Kyi idealiseeritud versiooni vastu võidelda Aung San Suu Kyi ise, sest oli teadlik, kui õrn oli pjedestaal, millele lääs ta tõstnud oli. “Olen vaid poliitik,” ütles ta 2015. aasta intervjuus. “Ma pole päris nagu Margaret Thatcher, seda mitte. Kuid samas pole ma ka ema Theresa. Ma pole kunagi väitnud, et olen.” Sellest hoolimata on endisi toetajaid šokeerinud tema muundumine hinnatud inimõiguste kaitsjast kellekski, kes pälvinud laialdase hukkamõistu genotsiidi ja etnilise puhastuse õigustamise eest.

“Ma ei usu, et ta on ksenofoob, kuid ehk on ta Birmas laialt levinud islamivaenuliku avaliku hoiaku tõttu lihtsalt vooluga kaasa läinud,” ütles Peter Popham, kes Aun San Suu Kyist kirjutanud kaks elulooraamatut. “See, et NLD 2015. aasta valimistel kõik võimekad moslemitest kandidaadid tagasi lükkas, oli juba siis väga murettekitav märk tema nõrkusest.”

1945. aastal brittide võimu all olevas Myanmaris sündinud Aun San Suu Kyi isa oli riigi kõige kuulsam kindral, kes kindlustas 1947. aastal iseseisvumise Briti impeeriumist, kuid mõrvati samal aastal. Aun San Suu Kyi õppis Oxfordi ülikoolis ja töötas seejärel kolm aastat ÜROs, kuni abiellus 1972. aastal Michael Arisega ja jäi Suurbritanniasse elama. Kodumaal Birmas haaras aga võimu repressiivne sõjväeline režiim. 1962. aastal leidis aset riigipööre, mille järel riik end välismaailma jaoks sulges.

Kui Aun San Suu Kyi 1998. aastal Oxfordist Myanmari kolis ning abikaasa ja kaks last maha jättis, oli tema ainsaks kavatsuseks oma haige ema põetamine. Legendi järgi aga sattus ta Myanmaris sõjaväevastaste demonstratsioonide keerisesse ning avastas end ühtäkki kogu liikumist juhtimas, saatjaks tuhandete järgijate toetus.

1988 lõi ta NLD ja 1989. aastal pani militaarrežiim ta koduaresti, kus Aun San Suu Kyi viibis vahelduva eduga kuni 2010. aastani.
TAGAKIUSATUD: uppuvalt laevalt päästetud rohingjad koguvad vihmavett laohoone ukse ees, kuhu Myanmari politsei nad paigutas.
SOE ZEYA TUN/REUTERS/SCANPIX

Aun San Suu Kyi kesised juhioskused olid ilmsed algusest peale.

“Tema koduaresti ajal lõpetas NLD põhimõtteliselt tegevuse,” rääkis Burma Campaign UK juht Mark Farmaner, kes aitas NLD tegelasi Mynamaris välja õpetada. “Kõik kartsid teda liialt, et midagi teha või initsiatiiv haarata. Ta ei delegeerinud kellelegi ühtegi teemat, puudus selgus organisatsiooni poliitikate osas. Juba toona muretsesime, et ideoloogia puudub ja fookus on vaid ühel isikul.”

Kui ta koduarestist vabastati, läksid asjad ainult hullemaks. Briti saatkonna julgustusel asutas Aun San Suu Kyi oma kodus isikliku erakontori, mis tegutses NLDst eraldi. Aun San Suu Kyi asus end distantseerima NLD tegelastest, kes teda olid toetanud. Isegi investor ja filantroop George Soros, kes oli NLD ülisuur rahastaja, pidi nägema vaeva, et temaga kohtumine kokku leppida.

“Siis uskusime kõik, et ta on liider, kes suudab läbi viia suurepäraseid muutusi Myanmari demokratiseerimisel,” selgitas Myanamari politoloog Yan Myo Thein. “Kuid ta hakkas oma endisi kaaslasi ja kolleege vältima ja kõrvale tõrjuma, nende hulgas ka rahvusvähemuste liidreid. Ta on hea rääkija, aga mitte hea kuulaja.” Aun San Suu Kyi võimetusest delegeerida sai Myanmari Briti saatkonnas suur murekoht, sest seal nähti teda riigi parima lootusena demokraatiale, eriti pärast seda, kui ta oli 2012. aastal parlamenti valitud.

2012. aasta visiidil Suurbritanniase püüti Aung San Suu Kyile demonstreerida laia nõunike meeskonna vajalikkust. Välisminister William Hague´i külastades juhatati ta teadlikult läbi töötajaid täis kontori, näitamaks, et Hague ei tööta sugugi üksi. Sarnane demonstratsioon leidis aset kohtumisel leiboristide liidri Ed Milibandiga, kui võeti vastu otsus tutvustada talle kogu varivalitsust ja selle nõunikke. Miliband tegi koguni ettepaneku, et NLDst saaks leiboristide sõsarpartei, kuid ametlikku käiku sellele siiski ei antud. NLD võit 2015. aasta valimistel tagas parteile parlamendis enamuse ning Aung San Suu Kyi määrati riigikantsleriks, mis on vaste peaministri kohale.

Talle seatud globaalsed ootused olid ebarealistlikud kõrged, tõdeb Benedict Rogers, kes on inimõiguste organisatsiooni CSW Ida-Aasia tiimi juht. Rogers on Aung San Suu Kyiga kohtunud palju kordi. Hoolimata pidevast progressijutust piiras Aung San Suu Kyi tegevust 2008. aasta põhiseadus, mis kindlustas sõjaväele puutumatu võimu ja garanteeris neile 25% parlamendikohtadest. NLD parlamentaarne enamus annab parteile seadusandliku jõu, kuid kolme aasta jooksul pole demokraatia arendamise osas tehtud poliitika materialiseerunud. Aung San Suu Kyi keeldub jätkuvalt delegeerimast, hoides enda käes mitte ainult riigikantsleri kohta, vaid ka haridusministri ja presidendi kabinetiüleme ameteid. Enamik otsuseid hoolimata nende olulisusest peavad tema käest läbi käima, mis muudab Myanmari valitsuse tegevuse väga ebaefektiivseks.

Enamik otsuseid hoolimata nende olulisusest peavad Aung San Suu Kyi käest läbi käima, mis muudab Myanmari valitsuse tegevuse väga ebaefektiivseks.

“Me teadsime, et 2015. aasta valimised ei tähenda üleminekut demokraatiale. Andsime aru, et sõjaväe kavatsused pole siirad, kuid uskusime, et vähemalt Aung San Suu Kyi suudab parlamentaarse enamuse abil asjad osaliselt liikuma panna: poliitvangide vabastamise, repressiivsete seaduste kehtetuks tunnistamise, majanduse parandamise, keskkonnateemad,” rääkis Farmaner. “Ta pole nendest asjadest ühtegi teinud. Isegi meie piiratud ootusi ei täidetud.”

Kuid kõige põhjalikumalt on Aung San Suu Kyi nime kahjustanud tema keeldumine võtta sõna rohingja moslemite suhtes toime pandud vägivalla suhtes Arakanis ja kahe Reutersi ajakirjaniku Wa Lone ja Kyaw Soe Oo vangistamine, kes paljude arvates sõjaväe julmuste paljastamise eest süüdi lavastati.

Rohingja moslemid on olnud alati üks Myanmari tagakiusatumaid vähemusi, kuid nad on pikka aega lootnud Aung San Suu Kyile kui juhile, kes kohtleb neid vähemalt õiguspäraste kodanikena. Nad olid alati nende seas, kes 1990ndatel tema nimel meelt avaldasid, seistes NLDga õlg õla kõrval. Aeg näitas, et see oli asjata lootus. Kuigi Aung San Suu Kyi polnud vastutav sõjaväe korraldatud rünnaku eest Arakani osariigis 2017. aasta augustis, pole ta seda ka hukka mõistnud. Aung San Suu Kyi on toetanud väiteid, et sõjaväe tegevus oli sobiv vastus rohingja mässuliste ülestõusule, kirjeldades genotsiidis süüdistatavaid kindraleid kui “üpris armsaid” tegelasi. Samuti on ta väidetavalt väljendanud diplomaatidele ärritust sellepärast, et kõik ainult Arakanist räägivad. ÜRO eriraportöör Myanmaris Yanghee Lee sõnul oli Aung San Suu Kyi häiritud, kui ta kohtumisel rohingja teema tõstatas.

Bill Richardson kuulus Aung San Suu Kyi kokku kutsutud nõustamiskomisjoni, kes pidi rohingjade kriisi lahendada aitama, kuid naise põikpäisus selle teema käsitlemise osas oli nii ränk, et jaanuaris pani Richardson kiirelt ja avalikult ameti maha.

“Mulle tundub, et ta on jäänud uskuma sõjaväe tõlgendust sellest, mis Arakanis toimus,” ütles Richardson. “Arakani küsimuses ei ole Aung San Suu Kyiga ruumi dialoogiks. Ta näeb ebalojaalsetena kõiki, kes pakuvad tema narratiiviga mitte sobivat konstruktiivset kriitikat.” Richardson ei kahetse, et mõistis hukka naise, keda varem oli toetanud. “Tema kõrgelennuline retoorika eirab reaalsust,” ütles ta. “Tal on autokraatne juhtimisstiil ning ta loodab liialt kitsale ringile vanadele nõunikele.”

Ühena vähestest omab Aung San Suu Kyi juurde regulaarset ligipääsu Lõuna-Aafrika poliitik Roelf Meyer, kes on varem aidanud läbirääkimistelaua taga apartheidi lõpetada. Nüüd töötab ta Arakanis selle nimel, et rohingjasid lepitada. “Saan temaga alati kohtuda ja tagasisidet anda. Kui ta ei tahaks seda probleemi lahendada, poleks ta lasknud mul ametis jätkata.”

Isegi kui kodanikuühiskonnale jääb ruumi aina vähemaks, kriitikuid vangistatakse ja rahuprotsess toppab, on Aung San Suu Kyi toetus Myanmaris vankumatuks jäänud. Kuid tema jätkuv vastupanu endale võimujärglane määrata on paljud riigi tuleviku suhtes murelikuks muutnud. Rogersi jaoks on see valgustav ka tema mõtteviisi osas. “Olen nüüd hakanud kahtlema, kui palju motiveeris teda võitlus demokraatia eest ja kui palju põhines see tundel, et Aung Sani tütrena on tema saatus olla võimul.“ selgitas ta. “Usun, et see võis mängida suuremat rolli kui meist keegi aru sai.”