Praktiliselt on erakond poliitilises pankrotis. Tal pole enam isegi oma fraktsiooni Riigikogus ning populaarsustabelites liigub ta väga madalal. Pärast sotsidega ühinemise läbikukkumist lahkus suur osa erakonna juhtivtegelastest.

Laupäeval Nõos toimunud kongressil valiti ülisuure häälteenamusega partei uueks esimeheks Juhan Aare – kunagine superstaar, kes pälvis 1992. aasta Riigikogu valimistel 9341 häälega paremuselt kolmanda tulemuse.

Aare populaarsus põhines võitlusel fosforiidikaevanduste vastu, mis oleksid õitsvast Virumaast teinud aukliku kuumaastiku.

ETV ajakirjanikuna tegi ta 1987. aastal Moskvas intervjuu fosforiidikaevanduse projekti eestvedajaga. Saatejärgset reaktsiooni kavatsuste paljastamisele peab Aare võrdseks sotsiaalse tuumaplahvatusega. Rahva vastuseisu tõttu jäeti kaevandused rajamata. Fosforiidisõda andis suure tõuke rahvuslikuks ärkamiseks ja Eesti taasiseseisvumiseks.

Võimudele oli Aare äärmiselt vastukarva tegelane. Tema üks tulisemaid mahategijaid oli venemeelne Bruno Saul, kes oli oma abile andnud korralduse hävitada Aare ajakirjanikukarjäär. See ei läinud korda. Iroonilisel moel osales Aare hiljem ülemnõukogu saadikuna hoopis Sauli mahavõtmisel.

Poliitikuna ei suutnud Aare jääda eestlaste lemmikuks. 1999. aastal pälvis ta Koonderakonna ridades vaid 553 häält. “Usun, et üheks suurimaks põhjuseks oli see, et ma töötasin väliskomisjonis ning side valijatega jäi nõrgaks.”

Pärast seda lahkus Aare poliitikast, tegi magistritöö fosforiidisõja teemal ning töötas taas teles.

Poliitikasse naasis ta 2002. aastal, nüüd juba Rahvaliidu liikmena. Ta ei pääsenud Riigikokku, kuid sai Vihula valla volikogu esimeheks. Kuni juunis 2005 teatas BNS, et Juhan Aare juhtis autot alkoholijoobes.

Aare väitis siis ja väidab nüüd, et mingit joovet polnud, ta tarvitas tol hommikul vaid ženšennitoonikut.

Küll aga lõppes vahejuhtum tema lahkumisega erakonnast. Aare praegune versioon: “Pean ennast oma peaga mõtlevaks inimeseks. Sealne ülemuse [­Villu Reiljan – EE] ainuvalitsemine mulle ei istunud.”

Tänavu kevadel tegid sõbrad talle ettepaneku Rahvaliitu tagasi tulla. Erakonna juhina. “Analüüsisin põhjalikult ning leidsin, et Rahvaliit on suur, tal on võimas maakondlik struktuur, programm on asjalik,” arutleb Aare. “Mul on sees sotsiaalne närv, mis ütleb, et paljud asjad on Eestis jamasti ja midagi peab ette võtma. Suur ja võimas erakond kaotab juhitavuse ja mul oli võimalus see protsess peatada.”

Aare kavatseb erakonda juhtida hoopis teistmoodi kui tema eelkäija Karel Rüütli. “Kindral ei tohi kunagi oma armeele rääkida, et olete lollid ja viletsad ning kaotate kindlasti lahingu. Selline tuleks maha lasta esimese 10 sekundi jooksul. Ja kahjuks eelmine Rahvaliidu juhtkond seda oma rahvale seletas. Küll aga näiteks Ronald Reagan pidas nõu oma tippnõunikega. Otsuseid langetas ise, vastutas ise, kuid otsused sündisid pika analüüsi tagajärjel. See oleks mu eesmärk – kaasata kõiki liikmeid otsustesse.”

Ta usub uude tehnoloogiasse ja meediasse. Suhelda erakonnaga skaibi ja veebipõhise parteitelevisiooni abil. “Kui erakond oma uuenenud infovahetuse süsteemiga hakkab tõhusalt toimima, on meie poliitika silmaga nähtav kogu maailmale.”

Aare plaanid on suured. Ta tahab kärpida alkoholimüüki ja -reklaame, piirata Eesti linnastumist (“et maal oleks elu”), taastada rahvusliku panganduse (“Praegu lendavad miljardid kroonid suurte Rootsi pankade kaudu minema”) jne. Ja siis kõige tipuks võtta veel kevadistel Riigikogu valimistel 10–15 kohta.

Usute, et see on võimalik?

Pigem on küsimus selles, kas partei üldse valimiskünnise ületab.

Kuid Rahvaliidul ja Aarel on siiski tagataskus üks trumpkaart: partei auliige, president Arnold Rüütel. Tema oleks võimas häältemagnet. “Ma loodan, et ta kandideerib,” ütleb Aare.

Ratsutamine, rokk ja kosmos

? Tuli 13aastaselt ratsutamise takistussõidus Eesti meistriks.

? Oli Eesti ühe esimese rokkansambli Omega trummar.

? Loodab, et tema poeg saab Marsile lennata.