Indrek Oja
(29) on rokkstaar. Rahvas nõuab teda. Ta on paljude ansambli Kurjam menulugude muusika autor, ja tema loomingu hulka kuulub meelelahutussaates Wremja kuulsaks mängitud “Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön”.

Esialgse idee järgi peaks Oja olema ka bändi kitarrist, kuid kontsertidel jõuab ta kitarri taha harva. Ta kannatab nimelt rambipalaviku käes ega julge kaine peaga publiku ette astuda. Ta joob end enne kontserti vinti ja kitarri on selles seisundis raske mängida. Sama sündroom nagu Ameerika kirjanikul Charles Bukowskil, kellel oli hirm avalikkuse ees luuleõhtutel esineda.            

“Sellepärast ma nüüd taandasingi end kitarristi kohalt, “ ütleb Oja, kes kandideeris eelmistel valimistel Mõõdukate nimekirjas Riigikokku ja kogus ilma igasuguse erireklaamita 17 häält. Kuna publiku nõudlus tema järele on suur, jätkab ta Kurjamis back-laulja ja niiöelda maskotina. Aeg-ajalt teeb ka striptiisi.     

Tänavusuvisel Vormsi festaril ei olnud Indrek samuti aldis kitarri mängima, kuid  rahvas skandeeris: “Oja, Oja!!!”. Mees ronis lavale, et inimestega rääkida, kuid ükski sõna suhu ei tulnud. Keegi hüüdis, et Oja teeks striptiisi. Ja sellest sai Indrek innustust. Läinud nädalal Tallinna tudengite sügispäevadel hüüti lava ees sama, kuid Oja jättis seekord etteaste ära.

Üle viie aasta töötas Indrek Oja uudisteagentuuris ETA. Kirjutas majandus-, sisepoliitika- ja viimastel aastatel kohtu-uudiseid. “See on vinge tunne, kui õnnestub välja koukida midagi sellist, mida teised enne ei tea," kommenteerib ta oma suhtumist ajakirjandustöösse. Kohtureporteri ametis olles oleks Oja äärepealt sattunud paharetina "Politseikroonikasse", kuid saatejuht Peeter Võsa leidis viimasel hetkel veelgi värvikama materjali.

Indrek Oja elu koosneb suures osas kurioosumitest. Seiklustest, millest paljud on rahvasuus legendideks saanud. Näiteks: Oja kõnnib Tallinnas mööda Pärnu maanteed. Talle tuleb loomulik ihuvajadus peale ja ta s***b prügikasti. Juhuslikult jalutab mööda punkar ja Oja küsib talt paberit. Punkar ulatab lahkesti oma passi.

Praegu elab Indrek Oja vabakutselise elu. Aegajalt restaureerib ta puitu või parandab kellegi arvuti ära. Kirjutab ärilehele mõned artiklid kuus. Ka kontsertide eest ja autorikaitsest tilgub pappi.            &n bsp;

“Seni otsin ma identiteeti. Varem arvasin, et live fast, die young. Panin end ühte patta Janis Joplini ja Jimi Hendrixiga, kes elasid 27aastaseks. Elasin päev korraga. 29aastaselt aga tundub, et võin vabalt ka saja-aastaseks elada, “ ütleb Indrek Oja, kui oleme õlled sooja sügistuule käes lõpuni joonud.

Tõden, et mu poolehoid kuulub karismaatilistele inimestele, täis paratamatuid paradokse.