"'Rahvast ei saa petta!"'
Aivar Karotamm tõi Ateenasse 40 sportlast. Nende hulgas terve portsu venelannadest kullapretendente – kolmikhüppe maailmameistri Tatjana Lebedeva, eksmaailmameistri ja 2001. aasta Kuldliiga võitja keskmaajooksja Olga Jegorova, naiste kuulitõuke maailmameistri Svetlana Kriveljova. Aga ka meie omad tähed – Aleksander Tammerti, Andrus Värniku, Moonika Aava.
"Kümmekond medalit peaks siit kokku tulema," hindab Karotamm ise oma tiimi šansse. "Muidu pean oma töö kuidagi ümber organiseerima, et saada paremaid tulemusi. Ma ei tohi teistest maha jääda."
Kas need sportlased, kes olümpial neljakümnenda koha saavad, on turistid?
Igaühel peaksid olema seatud oma eesmärgid. Võibolla jalgratturitele ei olnudki eesmärk võita medalit. Aga kergejõustikus on igal juhul OM üks tähtsamaid võistlusi – kui seal ebaõnnestud, siis tekib nagu väike kaos.
Selge, et noortele on see isegi suur asi, et nad siia pääsesid, aga peavad olema ka raudsed tipud.
Meie tippudel ju ongi kõrged eesmärgid.
Mulle läheb see hinge, kui võistlustele tullakse pooliku ettevalmistusega. Erich Teigamägi korraldab kergejõustikutiimi ettevalmistuslaagrit – eks ma püüan neid tema tehtud vigu parandada. Inimese ees müts maha, ta on spordifanaatik, aga sportlaste ettevalmistamisel olümpiamängudeks ei ole aega stažeerida võõral alal. Seal peaks ikka olema professionaalne spordiinimene. Sest kui tulemusi ei ole, siis on kõik õnnetud.
Kas te tahate öelda, et Eesti sportlased on olümpiaks halvasti ette valmistatud?
Mitte kõik. Meie sõudemehed on heas hoos – ma vaatasin seda juba kevadel. Aga kergejõustikus on nii, et oleme maailma edetabelis pidevalt tipu lähedal, aga tiitlivõistlustel avastame, et oleme ikka veel samal kohal, ainult teised on edasi liikunud ning meie saame ehk finaalikoha, aga mitte medali.
Eks selle sügisese sõja pärast, mis kergejõustikus toimus, on sportlaste olümpiaettevalmistused kõvasti kannatanud. Ma mõtlen siin vaikselt, et võtan Helsingi projekti (kergejõustiku MM 2005 – toim) enda kanda – ma lihtsalt ei suuda seda enam kõrvalt vaadata, mis toimub.
Ma tahaks teha head, et Eesti kergejõustik võidaks, aga paraku on meil rohkem selline pisiasjadega tegelemine, et kellelegi ära teha. See on nii kunstlik, et mul hakkab paha. Rohkem professionaalsust! Kui kergejõustik töötaks kui üks rusikas, jumal kus tegutseks! Me peame aitama sportlastele kaasa, et oleks rohkem tulemusi. Meie peame neid teenindama, mitte juhtima.
Kergejõustikus nagu suusatamiseski on oluline, et oleks keda vaadata. Me peame sellega arvestama – ei saa rahvast petta.
Kas meie siis põrume sellel olümpial?
Loodame kõige paremat, aga oleme valmis ka kõige halvemaks. Tavaliselt meie lootused on suuremad kui reaalsus. Aga võimalus on olemas. Ei, ma isiklikult loodan, et meil läheb hästi. Kahju, et Värnikul see vigastus juhtus, tema oleks olnud kindel olümpiavõitja.
Teie tiimis on siiski ka palju välismaalasi, kellel lootust võita.
Kui oleksid ainult eestlased, siis ma ei suudaks neid nii palju aidata. Siis ei saaks korraldada üritusi, viia neid välismaale võistlema ja laagrisse. Alguses olid mul eestlased, aga siis vaatasin, et omad ei ole nii head kui peaks. Pidin haarama ka võõrast jõudu kõrvalt. Mida rohkem minu grupi sportlased võidavad, seda rohkem saan ma ka võimalusi pakkuda eestlastele. Eelkõige mõtlen ma just eestlaste peale.
Minu jaoks pole raha tähtis – primaarne on hoopis Eesti sport, kergejõustik. Olen alati tahtnud aidata. Ma ei taha küll kiidelda, aga ma arvan, et ma olen seda ka teinud. Mul endal puuduvad ambitsioonid. Ma olen erapooletu kohtunik sportlaste ja teiste vahel.
Kuidas te oma tiimi sportlasi valite?
Minu töö hakkas pihta 80ndate lõpus, kui olin veel odavisketreener. Otsisin oma odaviskepundile võistlusi – sedasi tekkisid sidemed idabloki sportlaste ja treeneritega. Ma lihtsalt tegin seda tööd – ega keegi ei andnud mulle kotti kätte, et hakka nüüd mänedžeriks. Treenisin, organiseerisin, ajasin asju. Ma olen isehakanud mänedžer.
Üldiselt tulevad head sportlased ikka ühtede ja samade tipptreenerite käe alt, nii et nende treenerite hoolealuseid noori tasub tähele panna. Aga teine võimalus on vaadata võistluste tulemusi. Näiteks ma võtsin ühe venelanna – Jekaterina Kostetskaja, lihtsalt vaist ütles, et on hea. Ja tänavu tuli tüdruk juunioride maailmameistriks – jooksis 400 tõkkeid 55,55 – kahe sekundiga võitis teist kohta. Lihtsalt nii andekas tüdruk.
Te ütlete, et ei taha kasu saada – aga miks te seda tööd siis teete?
Tahan lihtsalt abistada. Mulle pakub see rõõmu. Kui inimene teeb hea tulemuse, siis mulle tuleb pisar silma. Näiteks Egle Uljasele ma otsisin ühe võistluse teise järel, kuhu saaks teda võistlema saata, ja siis lõpuks ta Ungaris täitis selle B-normi ära.
Aga ega muidugi ei ole mõtet sportlaste esindamisega tegelda, kui ei suuda neid ülal pidada. Seepärast on selge, et nad peavad ikka raha sisse ka tooma. Peale kõige muu on vaja raha, et võistlusi korraldada – näiteks Tallinn Jumping Gala oleks mul jäänud tegemata, kui ma poleks oma raha mängu pannud. Mina isiklikult poolele teele pidama ei jää, üritan ikka edasi minna.
Mismoodi käib sportlastele võistluste otsimine?
Iga inimene peab loomulikult võistlema seal, kus on tema tase – paljude Eesti noorte sportlaste tase ei ole ju veel Grand Prix. Koos sportlase ja tema treeneriga paneme juba aasta alguses võistluste plaani paika, nemad ütlevad, millised on nende vajadused ja mina otsin vastavalt sellele. Just siin ongi väga tähtis see, et minu tiimis oleks tugevaid tegijaid väljastpoolt Eestit – nendega saab mõne eestlase vahel kuhugi võistlusele kaasa sokutada. Sedasi saab eestlane ka lõpuks tugevaks tegijaks.
Üks asi on võistluste otsimine, aga teie tegelete ka võistluste korraldamisega.
Kergejõustikus on ju kommertsvõistlused. Nende korraldamisega tekib nõiaring – sponsorid tulevad, kui näevad end telekas. TV tuleb siis, kui on häid sportlasi. Sportlased aga tulevad siis, kui on loota head raha – ehk siis sponsoreid. Suures riigis, kus tekib sponsoritest konkurents ukse taha, on igasuguseid asju võimalik välja mõelda, aga kui mina korraldan rahvusvahelise võistluse, siis pean inimeste kohale meelitamiseks mõne tipu leidma. Tänavu oli Merlene Ottey selleks tõmbenumbriks. Aga tähtis on ka, et talle oleks vastu mingitki konkurentsi pakkuda. Et oleks alasid, kus eestlased saaksid võistelda.
Kuidas sportlane võistlustel raha teenib?
See on natuke nagu tennises – kaheksa parima koha saanud sportlast saavad mingi teatud summa vastavalt kohale. Kõige rohkem teenib muidugi IAAFi (maailma kergejõustikuliidu – toim) korraldatud võistlustel – Kuldliigal, Superliigal ja Grand Prix’del. Ka MMi ja EMi tiitlivõistlustel maksab IAAF. Olümpiamängudel aga ei maksa keegi – need otsustavad sinu tuleviku. Tänu seal saadud headele tulemustele sind üldse kutsutaksegi kommertsvõistlustele, kus saad raha teenida.
Tallinna võistlus käib EAA (Euroopa kergejõustikuliidu – toim) alla.
Kas iga ala võitja teenib samapalju või on siin mingi hierarhia?
Kõik alad ei teeni ühepalju. On kolm varianti – premium, classic ja promotional alad. Kuldliigas on näiteks seitse premium-ala ja seitse classic-ala. Classic'u võitja teenib aga poole vähem kui premium. Üldiselt võistluste korraldaja otsustab, mis ala kuhu läheb. Aga need alad vaadatakse ikka aeg-ajalt ümber vastavalt sellele, milline on sel hetkel konkurents. Näiteks naiste kolmikhüpe möödunud aastal ei olnud premium, aga nüüd on.
Mis on tavaliselt siiski absoluutne eliitala?
Ikka jooks. Näiteks meeste 100 meetrit on alati premium-ala. Intriig on olnud alati üleval, konkurents kõva.
Tehnika- ja heitealad tulevad tavaliselt teises järjekorras, kuigi meil on nad popid.
Selliste võistluse korraldamine on ju kallis lõbu. Kas sinna on lihtne sponsoreid leida?
Eks see käib kõik läbi tutvuste ja sidemete. Õhku ei müü siiski kellelegi. Kui ma Tallinna võistlust korraldasin, käisin 120 sponsorit läbi, saak oli kümme protsenti. Tänu mõnele sõbrale see võistlus toimus – palusin, et aita hädast välja, ta ütleb: olgu 50 000 saad.
Suurvõistlust nagu Kuldliiga või Superliiga ei saa üldse korraldada, kui sul raha pole. Iga kolme aasta tagant vaadatakse üle, kes on võimelised seda korraldama. 2006. aastal on uus ümbervaatamine, teeme siis ka taotluse, et Tallinna võistlusega Grand Prix' ringi saada.
Zürichi Kuldliiga etapi eelarve oli tänavu kuus miljonit Šveitsi franki (61 miljonit EEK), sellest 40 protsenti olid sportlaste kulud. Sportlastele tuleb ju kõik kinni maksta – lennupiletid, elamine, söök. Lisaks veel boonustasud heade tulemuste eest. Võibolla ehk mõnele nõrgemale võid öelda, et me laseme sul võistelda, aga kulutused kannad ise.
Eestis ei ole ju võistluse jaoks vaja 60 miljonit krooni – piisab ka vähemast?
Meil oleks umbes kolm miljonit krooni vaja, et head võistlust korraldada – Tallinna kergejõustikumiitinguks tuli ainult kaks miljonit kokku. Lõpuks pidin ise omast taskust juurde panema.
Riik võiks rohkem toetada – heal juhul 250 000 saab nende käest. Aga see on ju mitte midagi. Mul oli juba tänavu isu täiesti otsas – mõtlesin, ma ei korralda enam võistlust. Mina ei kaota midagi, kaotab kergejõustik.
Veider. Kergejõustik peaks ju küll Eestis populaarne olema.
Võiks popim olla. Näiteks omal ajal oli Saksa DV-Nõukogude Liidu maavõistlus selline, kus osa inimesi istus puu otsas, et võistlust näha. Selline tase võiks olla.
Karotamme hoolealuseid olümpial:
Venemaalt
Tatjana Lebedeva - kolmik- ja kaugushüppaja
Olga Jegorova - keskmaajooksja
Svetlana Tšerkassova - 800m jooksja
Svetlana Kriveljova - kuulitõukaja
Anna Pjatõhh - kolmikhüppaja
Tatjana Šikolenko - odaviskaja
Valgevenest
Vassili Kaptjuhh - kettaheitja
Ellina Zvereva - kettaheitja
Ukrainast
Olena Krassovskaja - kaugushüppaja
Aleksei Lukasevitš - kaugushüppaja
Iisraelist
Aleksander Averbuhh - teivashüppaja
Lätist
Eriks Rags - odaviskaja
Soomest
Heli Koivula - kolmikhüppaja
Eestist
Andrus Värnik - odaviskaja
Taavi Peetre - kuulitõukaja
Egle Uljas - 400 m jooksja
Moonika Aava - odaviskaja
Aleksander Tammert - kettaheitja
