Rahvavaenlase otsingud ehk Reformierakond Neeme Järvi kallal
Opereti kiire ülevaade: esimeses vaatuses tegi ERSO direktor Andres Siitan enesekindla soolo ning ei võtnud kultuuriminister Laine Jänese poolt talle etteheidetud ülemäärast rahakulutamist omaks. Teises vaatuses vallandas Jänes Siitani, kolmandas vaatuses lahkus dirigent Neeme Järvi ERSO peadirigendi kohalt. Skandaal oligi sündinud.
Kindlasti ei oleks Neeme Järvi pidanud selle skandaali fookusesse sattuma. Minu jaoks lausa hämmastav (aga kas ikka on…?) oli peaminister Andrus Ansipi sõnavõtt valitsuse möödunud nädala pressikonverentsil, kus ta ütles: “Ka minu silmad on näinud nii mõndagi kirja, mille meedias publitseerimine ilmselt annaks asjast hoopis teistsuguse pildi. Ma olen näinud ka honorarisummasid, mis ilmselt inimestele annaksid hoopis teistsuguse pildi juhtunust. Aga ma ei tahaks seda musta pesu pesta.” Ja veel: “Kui honoraridest rääkida, siis kas üks (Neeme Järvi – toim.) honorar on piisavalt suur – millest lehed juba kirjutavad? Kui tegemist on maailmas väga kõrgelt hinnatud inimesega, siis võib ju loomulikuks pidada seda, et tema nädalane Eestis viibimine läheb maksma rohkem kui viie kuu peaministri palk näiteks või midagi taolist. Aga mingid proportsioonid on ikkagi niisugused, mida meie inimesed ka mõistlikuks peavad.”
Yes, it hurts… Arvutame siis veidi. Kui peaminister Ansipi palk kroonidest dollaritesse ümber arvutada, siis võrduks see umbkaudu 58 000 dollariga aastas. Ameerikas makstakse näiteks Charlotte’i sümfooniaorkestri juhile tänavu 86 430 dollarit aastas. Aga sellest orkestrist keegi midagi muidugi ei tea.
Möödunud detsembris avaldas ERR uudisteportaal teate “Maestro Neeme Järvi juhatab alates tänasest külalisdirigendina kontserte maailmakuulsa Philadelphia Orkestriga Ühendriikides”. Philadelphia Orkestri dirigendi tasuks teatatakse 1 749 000 dollarit ehk veidi üle 20 miljoni eesti krooni aastas. Selle raha eest võiks aasta jooksul üleval pidada ligikaudu 30 Ansipit! Aga selle raha võiks Ansip teenida näiteks Milwaukee või Columbuse sümfooniaorkestris mõnd instrumenti mängides, kui ta seda oskaks ja konkursil koha saaks. Kuid sellesama Philadelphia Orkestri muusiku aastatasu on jällegi umbes 1,3 miljonit krooni. Jah, tõesti, need proportsioonid… Tuleb tunnistada, et maailm on väikeriikide peaministrite vastu ebaõiglane.
Kuid võib arvata, et Neeme Järvi sattumine skandaali keskmesse oli ka valitsusele ebameeldiv üllatus. Ilmselt oli plaan sõita vastuhaklikust Siitanist teerulliga üle, sildistada ta raharaiskajana ja ebakompetendina ning juhtida tähelepanu kõrvale Neeme Järvi probleemilt. Või ei arvatud, et Neeme Järvi on üldse probleem.
Mis siis juhtus? Ikka ja jälle astub võim valusalt vana reha otsa – ja selle reha nimi on vaim. Võimu ja vaimu vastuolu, mitte aga raha, on tähtsaim aspekt ERSO konfliktis. Võim – nimetagem seda kas või Reformierakonnaks, reformierakonna ministriteks või valitsuseks – paistab uskuvat, et kultuuriga saab käituda nii käsu korras. Nagu seda harrastas Villu Reiljan, kes ütles otse, et kultuuritegijad jäägu oma liistude juurde.
Suuremat viga on väikeriigis raske teha. Me ei ela maatükil nimega Eesti mitte riigieelarve täitmise või ekspordi kasvatamise nimel, nagu mõni võib arvata, vaid selleks, et hoida ja kasvatada oma kultuuri, mis määrab ära meie eestlasliku olemus.
Me oleme eestlased seepärast, et meil on eesti kultuur, aga mitte seepärast, et ekspordime ekskavaatoreid. Äkki on pr Jänes unustanud, et kultuurieliit on hulgalt väike, kuid mõjuvõimult väga suur?
Need mõned sajad kultuurieliiti kuuluvad inimesed, kes määravad meie tänase kultuurielu hoovused, ei ole lihtsalt inimesed. Nende mõjupiirkonnas on kümned ja sajad tuhanded kultuurihuvilised ja muidu intelligentsed inimesed. Nemad, mitte valitsuse pressikonverents moodustab autoriteedi, mida eestlased tähelepanelikult kuulavad.
Just võimu ja vaimu vastuolu võtmes tuleb lugeda Neeme Järvi repliiki “Võim võidab alati, tuleb välja, et meil on ikka veel nõukogude kord”. Tülitsedes ERSOga, lahti lastes Siitani, olles üleolev Neeme Järvi suhtes, rünnates ERSOt maksuametiga näitas võim oma robustset üleolekut vaimust. Ka N. Liidus lasi võim vaimul tegutseda, kuid täpselt niikaua, kuni see võimule ebameeldivaks muutus. Seejärel rakendati administratiivseid meetmeid. Ning kui tekib probleem, siis hakkavad lendama vihjed ahne dirigendi kohta ning tema lepingu andmed tilguvadki vähehaaval välja.
Laine Jänese tsitaadi üle Päevalehes oleks olnud uhke ka kunagine N. Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva: “Suureks surveks eelarvele olid Neeme Järvi suured palganõudmised, seda raha pole võimalik võtta laste ega eakate arvelt.”
Ümber ERSO skandaali on palju häirivaid detaile, mis viitavad “mustale PRile”.
Kas Maksuameti rünnak ERSO vastu on tõesti puhas juhus? Vaevalt küll, kui meenutada, et möödunud neljapäeval soovitas peaminister ERSO asjaga tegelda Riigikontrollil. Riigikontroll ja riigikontrolör Mihkel Oviir on kindlasti üks väheseid täiesti sõltumatuid institutsioone Eestis.
Reformierakondlasest rahandusministri haldusalas olev maksuamet on administratiivselt palju paremini juhitav.
Muide, räägitakse, et ka Eesti Kontserdil on 600 000 krooni võlgu. Kui eksin, siis parandage. Kultuuriasutuste maksuvõlad pole Eestis üldse haruldus. Riik võlgu riigile... pole hullu… aga kuidas peaminister ütleski? Ahaa: “Kindlasti ei saa kultuuriminister tolereerida seda, et mõne allasutuse juht kulutab raha oma suva järgi, mitte nii nagu Riigikogu seaduses on seda ette näinud.”
Nii et palun väga, teavitage, kas mõnel Eesti raamatukogul, teatril, muuseumil on riigile võlgu ja kui peaks olema… siis teate, mis süüdlasi ees ootab – vallandamine!
Üks jutt räägib, et Jänes on ette valmistanud uue aktsiooni ka ERSO orkestrantide vastu. Muusikaringkondades pole saladus, et ERSO kontsertidel ei esine tihti orkestri koosseisulised muusikud, vaid asendajad, pillimeeste keeles n-ö kehad.
Mulle tundub, valitsus on teinud esimese tõsise vea valimisteks valmistumisel – sest Neeme Järvi maalt tõrjujate maine on neile juba külge kleepunud.
Loo lõpetan võistluse “Euroopa parim rahandusminister 2010” võitja Jürgen Ligi spurdiga kultuurimaastikul: “Ei tohiks võtta eeldust, et inimesed, kes valdavad heli, on tingimata laitmatu moraaliga või laitmatu juhtimiskvaliteediga, jätke see võimalus endale vähemalt nii alateadvusse alles, et äkki on vead kuskil mujal tehtud kui poliitiku poolt.”
Jutt jumala õige, Jürgen! Vead võivad tulla ka poliitikute poolt ja isegi siis, kui need poliitikud on pärit Võitmatust Armaadast – Reformierakonnast. Tubli koostöö – peaminister, kultuuriminister ja rahandusminister nüpeldavad telekaamerate ees kogu riikliku autoriteedi jõuga vallandatud orkestri direktorit, aasivad Neeme Järvi honorari kallal, leiavad, et talle polegi vaja raha maksta ning vihjavad kultuuriinimeste moraali madalusele. Good job, lady and gentlemen! Just sellist valitsust me sooviksimegi aastal 2011 meid juhtima!
