Rahvuslasest gootitar

Kuigi soome-eesti kirjanikku Sofi Oksaneni (31) on peetud tema päritolu, välimuse ja maailmavaate tõttu kahtlaseks, pälvis ta Eesti ajalugu käsitleva romaani eest Finlandia kirjanduspreemia.

Sofi Oksanen näeb välja nagu kunstiteos. Kas ta reisib oma raamatuid tutvustades läbi Euroopa linnade või võtab Helsingis ülikoolis majas vastu väärikat kirjandusauhinda, ta ei saa kuidagi märkamatuks jääda. Noore saleda naise paksud mustad juuksed on violetsete ja türkiissiniste triipudega rastapatsides, pidupäevade puhul lisandub neisse pärleid ja linnusulgi.

Sofi nägu on puuderdatud lumivalgeks, silmade ümbrus toonitatud violetseks. Ta kannab kõrge kontsaga teatraalseid gooti ajastu kingi ja saapaid, pikki nööritavaid atlassist seelikuid, mille hõlmades on tõmblukke ja kette, ning korsetti meenutavaid pluuse. Läbi heledate sukkade paistavad jalgadele tätoveeritud triibud, mis matkivad sukaõmblust. Ta on nagu gooti maal, mille ees tema loomingu austajad õhku ahmides seisavad.

Mässumeelne Sofi protesteerib oma välimusega ühiskonna kahepalgelisuse ja ebaõigluse vastu.

Oksanen on kõige noorem Soome kirjanik, kes on saanud selle ihaldusväärse kirjanduspreemia. Aule lisandub 30 000 eurot. Sofi Oksaneni auhinnatud romaan “Puhastus” (WSOY, 2009) kujutab Eesti lugu täie tõsiduse ja empaatiaga. See teema on Soomes delikaatne, sest toob kaasa kriitika Nõukogude Liidu ja analüüsid Venemaa aadressil, mis pole aga sünnis, eriti nüüd, kui Nord Streami gaasitoru ­ootab Läänemere põhja laskmist ja inimesed unistavad Vene gaasiga odavalt keedetud spagetidest. ­Sofile vana konsensuspoliitika ei sobi.

Ta ütleb, et soomestumise aja moraalsest pärandist vaikimine on Soome turvalisusrisk. “See muudab Soome nõrgaks, sest selle eeskuju juurde on lihtne tagasi pöörduda.”

Ajakirja Image avaldatud portreeloos imestatakse selle üle, et Sofi käitub noore naiskirjaniku kohta nii ebatüüpiliselt, võttes sõna ühiskonna ja poliitika teemadel. Ta konstrueerib oma romaanides ja esseedes Euroopale terviklikumat ajalugu. On teinud seda juba aastaid, sest ei saa üle ega ümber oma eestlannast emalt ja Haapsalu vanavanemate kodus kuuldud last vapustanud lugudest. Need rääkisid küüditamisest, laagritest ja metsavendadest, NKVDst ja KGBst, mida kardeti ja vihati, kuid vaatamata sellele hoiti vaim vene korda kirudes ja sellest anekdoote rääkides värskena.

Neid teemasid käsitleb Soomes suure asjatundlikkusega näiteks professor Seppo Zetterberg ja Eestis Mart Laar, kuid reeglina mitte seksikas kolmekümne ühe aastane gootitar. Teda ei saa ka marurahvuslaseks pidada, nagu vahel Eestis on kombeks nende teemade käsitlejaid märgistada. Sofi räägib inimese ja rahva kannatusest ning vastupanust totalitaarses ühiskonnas. Helsingi raamatumessil oktoobris paluti Sofi pildile koos Max ­Jakobsoniga – mõlemad tegelevad Eesti ajalooga ja pooldavad Soome NATOga liitumist. Kui noor naine Soomes üldse NATOst räägib, siis ainult oma vastasust toonitades.

Sofi ütleb, et tema lapsepõlves ei kirjutatud Soomes iseseisvast Eestist üldse, selle riigi mälestustki polnud ametlikult olemas. Oli Nõukogude Liit, väliseestlased olid poliitilise põlu all ja Sofi Nõukogude Eestist Soome elama tulnud ema nimetati ryssä’ks. Ka Eestist saadetud kirjades oldi ettevaatlikud. Tal on sellest ettevaatlikusest mõõt täis.

Soomlasena võib oma maad julgelt kritiseerida, öeldes, et Soome mõjub soomestununa, sest on ainus lääneriik, kus pole ilmunud Anne ­Applebaumi “Gulag”.

Samas täidab ta neid valgeid auke oma loominguga ise. Tema teos “Puhastus” räägib kolme põlvkonn a Eesti naiste loo. See algab iseseisvuspäevil, mille idülli rikub Nõukogude okupatsioon. Nõukogude võim tuleb Sofi romaanis Eesti naiste ellu vägivaldse politruki kaudu, jättes endast viha, häbi ja vaikimise. Kohanemisega kaasnevad südametunnistusega vastuolus valikud.

Teos kandub üle taasiseseisvuse alguspäevile, kui Eestisse saabub Venemaal üles kasvanud küüditatu lapselaps Zara. Noor naine põgeneb kahe venelasest maffiamehe eest, kellest üks on endine kagebeelane ja sundinud Zarat tegutsema prostituudina.

Eesti ajaloo taustal kujutatakse romaanis Eesti naiste saatust. Mis juhtub naisega sõjas, kaoses. Naine vägivalla ohvrina, mida ta ei suuda unustada ja mis kujundab kogu tema elu. Vaadeldakse, kuidas sõja- ja okupatsioonivägivalla kogemus kujundab rahvuse mentaliteeti, kui olukord sunnib lähedase kannatuselt pilku ära pöörama.

Enne kirjanduspreemia väljakuulutamist kaheldi kuluaarides, kas preemia ülemkohtunik Pekka Tarkka oma kauaoodatud otsuse Sofi teose kasuks teeb. Sofi kahtles selles ka ise. Välja on ilmunud soomlastest prostalinistid – ajaloolased ja ajakirjanikud, kes on kahtluse alla seadnud Eesti riigi okupeerimise üldse, nimetades seda natsimüüdiks ning Eesti presidenti ohtlikuks pagulaseks, CIA agendiks jne. Samas loodeti, et andekas noor veetlev Eesti taustaga naiskirjanik astub sümboolselt oma kõrge kontsaga Soome vanameelsete varvastele ja paneb oma romaaniga Soome lugejate südamed vastu kajama. Ja võit tuli! Raamatut on müüdud 25 000 eksemplari ja see on jätkuvalt kõneaine. Soome ajakirjanikud ja kultuurirahvas räägivad romaanist nii, nagu oleks Eesti alles äsja vabanenud.

Sofi tänas Finlandiat vastu võttes Soomet selle eest, et riigis on sõnavabadus, ja Eestit selle eest, et rahvas on hoidnud oma identiteeti elus ka rasketel aastatel.

“Draama kontsentreerituse ja jutustuse mitmekihilisuse ühendamisel sünnib “Puhastusest” pingeline, julm ja aus raamat,” kinnitas Pekka Tarkka oma otsust ette lugedes. Raamat ongi saanud tõlkelepingud 13 riiki, näiteks Iisraeli ja Venemaale.

Eesti keeles on juba ilmunud Sofi eelmised romaanid. Lugedes tekib kiusatus pidada neid teoseid autobiograafilisteks, mille vastu autor protestib. “Ainult enesest kirjutamisest ei piisa kirjanduseks, enesest kirjutatakse päevaraamatutesse.”

Tema esikromaan “Stalini lehmad” kirjeldab ühtaegu argielu 1980. aastate Soomes, söömishäireid ning Eesti ajalugu. Sofi ütleb, et algul tahtis ta kirjutada romaani söömishäiretest. Eneselegi märkamatult tuli sisse Eesti teema ning autor süvenes Eesti ajaloo uurimisse. Ta luges oma suguvõsa vanu kirju ja otsis üles nõukogudeaegsed vanad kalendrid.

Raamat “Stalini lehmad” algab ehitusmeistrist naise ja soomlasest elektriku kohtumisega Tallinnas. Teos on esitatud söömishäirete all kannatava peretütre Anna monoloogina. Kirjanik ei varja, et ta on ka ise sama haiguse all kannatanud. Tema raamatust sünnibki pilt, kuidas vaikusesse vajunud minevik ja sellega seotud pained võivad kanduda edasi järgmistesse põlvkondadesse kas või söömishäire kujul.

Oksaneni teine raamat “Baby Jane” räägib homoseksuaalse naispaari keerukatest suhetest. Ta räägib lohutu loo kahest inimesest, psüühikahäiretest, üksindusest, sõltuvussuhtest, ravimite ja alkoholi väärkasutamisest.

Kirjanik imestas, kui pärast neid romaane kirjutati mitmes ajaleheloos, et Oksanen on ebausaldatav inimene, sest ta on a) biseksuaal, b) kirjanik, c) feminist, d) gooti ja muidugi e) pooleldi eestlane. Neid asju tõsteti kahe esimese romaani järel esile, Sofi sõnul käibetõega “nii need eestlased jälle valetavad”.

Nüüd on noore kirjaniku looming saavutanud võidu ja sellega on võitnud kõik inimõigustest ja rahvaste saatustest hoolivad inimesed. Sofi looming, mis on saanud inspiratsiooni oma ema-maast Eestist ja isamaast Soomest, kuulub Euroopa ajaloo värvilisse mosaiiki, tehes maailma jälle veidike paremaks.

Sofi Oksanen

• Sündinud 7. jaanuaril 1977. aastal Jyväskyläs Soomes

• Rahvus: isa poolt soomlane, ema poolt eestlane

• On kirjutanud kolm romaani ja ühe näidendi:
  “Stalini lehmad” (2003), eesti keeles 2004,
  “Baby Jane” (2005), eesti keeles 2006,
  “Puhastus” näidendina 2007,
  “Puhastus” romaanina (2008, eesti keeles ilmub 2009 kevadel)
  

• Kirjanduspreemiad romaani “Puhastus” eest:
  Finlandia 2008,
  Kalevi Jäntti preemia 2008,
  Kristiina Instituudi aastaauhind 2008,
  Waltari preemia 2008