Rahvuslik moeaare Jaanus Orgusaar

Maailma moepüramiidi tipus on kitsas. Äsja Eesti Supernova peaauhinna võitnud Jaanus Orgusaarele on seal koht reserveeritud, kui ta ainult seda tahab.

Üks öö enne Supernoova moekonkurssi istub moekunstnik Jaanus Orgusaar oma kodus-ateljees ja on loomingulistes piinades. Uus saapapaar on peaaegu et valmis: helerohelisest nahast ja kanepiriidest pealsed, lehemotiiviga küljel. Teravast ninaotsast kuni ülemise servani jookseb lõhe, mida hoiab koos tamiilniit. Aga kontsa pole!
Jaanus proovib seda, proovib teist, ei midagi. Siis läheb keldrisse, vaatab ringi ja märkab nurgas endisest korteriomanikust mahajäänud karke. Kaenlatugede voolavas vormis on nagu midagi... Jaanus saeb kargu ülaosa pooleks ja saabastel ongi kontsad olemas!
Ma mäletan oma esimest Orgusaare-elamust Kunstiülikooli moeshowlt aastaid tagasi. Erksinisest poroloonist kombinesoonides modellid kandsid massiivseid, kummalise vormiga  jalanõusid, mis meenutasid mingeid muinasjutulisi elukaid. Näis uskumatu, et keegi on need asjad ise valmis teinud.
Jaanusel oli oma tehnoloogia: ta valmistas kõigepealt plekist šabloonid, millele olid nõelaaukude asukohad täpselt peale märgitud. Märkide järgi puuris ta naha sisse augud ja siis traageldas saapa tükid käsitsi kokku.
Jaanus hakkas jalanõusid tegema juba Tartu Kunstikoolis õppides. Kord Tartu-päevil sõitis ta koos sõpradega Riiga kontserdile, tuttuued saapad jalas. Ilm oli aga päikseline ja kontserdil kuum ning seanahast jalavarjud hakkasid kokku tõmbuma. Jaanus kandis kibedasti pistitavaid saapaid kangelaslikult edasi. Nüüd on ta omad vitsad kätte saanud ja selliseid äpardusi temaga naljalt enam ei juhtu.
Kui Eestisse eksib mõni moehuviline välismaalane, siis näidatakse talle kindlasti Orgusaart. Välismaalased, nende seas ka ajakirja The Face ajakirjanik Murray Healy on nähtust tavaliselt jahmunud. Muidugi mitte Orgusaare nägemisest, sest Orgusaares ei ole kübetki naljafilmide arhetüüpset moekunstnikku – pretensioonikat glamuurset egomanikki. Orgusaar tuleb lihtsalt kohale, suured kilekotid käe otsas, ja hakkab neist häbelikult oma asju välja tõstma. Välismaalased ei ole midagi sellist elu sees näinud: puust sonimütsid, lõõtsvarrukatega skulptuursed ülikonnad, lina, kanepiriie, voolikud, vineer, plastik, millest laoruumi ustele tuulekaitseid valmistatakse, ja muidugi jalanõud. Kõik perfektselt teostatud geniaalsed kunstiteosed. Miks see mees veel Eestis istub? Miks ei lähe ta maailma vallutama? Orgusaarel pole aga inglise keel korralikult suus. Selleta ei jõua kuigi kaugele.
Jaanus Orgusaare asju on nähtud nii Eestis kui ka mujal Baltikumis paljudel moeetendustel. Kuid selge on see, et voolikutest kleidiga, milles tuksleb sinine vedelik, või puust ülikonnas igaüks juba tänavale ei lähe. Suurel osal Orgusaare rõivastest puudub praktiline otstarve, sest nad ongi ju tehtud lava jaoks. Kuid kui vaja, siis võib ta üllatava kergusega disainida ka täiesti “normaalseid” riieid. Mõni aeg tagasi valmistas ta Kaubamaja noorteosakonnale spetsiaalse kollektsiooni, mis oli äratuntavalt Orgusaar, kuid samas läbinisti kantav. 
Endine Kaubamaja viienda korruse ostujuht Tiina Ristimets, kes muuhulgas ka noorte disaineritega tegeles, meenutab: “Jaanus oli nende seas üks asjalikumaid. Ta teadis täpselt, mis ta asjad väärt on ja ka seda, kuidas pabereid vormistada. Oskus, kuidas end müüa, on tal olemas. Ja nende riiete omapära arvesse võttes müüsid nad suhteliselt hästi.”
Tegelikult on Jaanus disaininud ka massimoodi. Seda küll väga põgusalt, kuid mitte edutult. Kui ta poole kohaga Eesti rõivafirmas Year jopesid kujundama hakkas, teadis ta ette, et see pole päriselt tema koht. Kuna koostöö jäi lühikeseks,läksid tootmisse vaid kaks mudelit, millest üks müüs firma juhataja Raivo Holmi sõnul “päris hästi”. Raivo Holm iseloomustab Jaanus Orgusaart kui disainerit “kellel on kindlad veendumused , oma selge nägemus – teab, mida teha tahab”.
Ja Jaanus tahtis vabadust, et teha “omi asju”. Paljud noored moeloojad libisevad teistele erialadele ning ka Jaanus on töötanud reklaamiagentuuris, joonistanud joonisfilme, teinud teatri- ja filmikunstnikutööd, kuid oma looming on raudne pri oriteet. Ta on küll 32aastane, kui pole siiani püüdnud meeleheitlikult oma kaubamärki toota, oma õmblusateljeed avada ega võtnud ette muid noorkunstnikele omaseid karjääriponnistusi. “Ega ma eriti küll ei vääna olukordi. Kõik laheneb kuidagi loomulikult. Eks pikemas perspektiivis on paika pandud mõtteid, aga need on sellised üldised.”
Tihti räägitakse moeringkondade kadedusest. Ma ei tea küll ühtki kolleegi, kes Orgusaare peale kade oleks. Pigem jälgivad kõik tema tegemisi poolehoiu ja harda imetlusega. Paljud peavad teda geeniuseks ja rahvuslikuks moeuhkuseks. 
Näiteks kolleeg Riina Põldroos, kes tänavu kolmandaks jäi, ütleb oma kolleegi kohta: “Ta on hästi andekas. Ja tal on olemas, mis paljudel teistel puudu – tegemisel täpsus ja hea vorm.” Moekateedri juhataja Vilve Unt aga arvab, et “kui Jaanus midagi teeb, siis väga põhjalikult. Tal on ääretult huvitavad ideed.”
Muidugi aitab sellisele positiivsele suhtumisele kaasa ka Jaanuse iseloom. Ta on tagasihoidlik, sõbralik ja äärmiselt viisakas. Ise väidab ta küll, et võib ka üsna ebameeldiv olla. Näiteks siis, kui töö ei tule välja nii nagu vaja. Siis muutuvat ta lapsikult pahuraks. 
Ka tema riietes on mingi inimlikkus ja pehmus. Jaanus kinnitab, et tihti püüab ta asju tehes teadlikult vältida teravaid nurki ja numbrit 13. On see siis ebausk või mis, aga “ikka tahad  midagi positiivset oma asjadesse panna”.
Kord nägi ta tänaval ühe meesterahva peas üht oma kaotsi läinud mütsi. Oli see siis varastatud või oli ta ise selle kusagile maha unustanud, ei tea, aga müts oli uue omaniku leidnud. Kas Jaanus läks oma mütsi tagasi nõudma? Tal oli hoopis rõõmus meel: ”Hea, et asi ei seisa kuskil kapis, et kellelgi on sellest kasu.”
“Tegelikult olen ma poolenisti venelane,” teatas ta mulle mu täielikuks üllatuseks, kuigi me tunneme teineteist juba aastaid. Selgub, et Jaanuse ema on Volga ääres sündinud. “Ma tunnen üsna tihti, et ma ei ole nagu päris... üks. Tänu sellele ongi võibolla mu maailm natuke mitmekesisem. Ma läksin alles Tartu Kunstikoolis Eesti keskkonda.” Eesti sõpru oli tal küll varemgi ja peres räägiti mõlemaid keeli.
Mida aga arvas Jaanus oma võidu kohta? Võistlusele tulnud ta lihtsalt seepärast, et see oli võimalus oma tööd publikule näidata. Kui aga Aldo ja Jaanuse vahel punktide pärast kõva rebimine tekkis, oli see kohutav: “Ma olin täiesti rahul sellega, et Aldo võidab, aga et see niimoodi juhtus – ma olin nagu puuga pähe saanud! Tegelikult oli Aldol väga kõva kollektsioon.” Tuleval aastal lubab Jaanus enam mitte osaleda. 
Kui aga Jaanus kellelegi tänu võlgu on, siis on need tema vanad head sõbrad Tartu Kunstikooli ja Kunstiülikooli päevilt, kes tema tegemisi on alati toetanud. Eriti tänulik on ta kolleeg Livika Põvatile, kes Kunstiülikooli astumiseks talle juhtnööre jagas. “See on lahe, kuidas asjad juhtuvad nagu iseenesest. Sa oled nagu laps meres ja mingid hoovused panevad su paika.” Ja küllap triivib Jaanus välja sinna kuhu vaja. Kui maailma moe liidrid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel – Rei Kawakubo, Junya Watanabe ja Hussein Chalayan –, siis ühe sõrme võiks hoida Orgusaare jaoks. Mis on Pärt Eesti muusikas, on Orgusaar Eesti moes.

Jaanus Orgusaar

* Sündinud 1971 Tallinnas
* Õppinud mitmes koolis, sealhulgas Tallinna 48. keskkoolis. Elas koos vanematega poolteist aastat Somaalias, kus käis vene koolis.
* Õppis Tartu Kunstikoolis  ning seejärel Kunstiülikoolis moodi Lõpetas Kunstiülikooli 1999.
* Töötab vabakutselise moekunstnikuna.