Rahvusliku koguõnne ministrikandidaatide tipp-10
9. märtsi õhtul ETVs näidatud dokfilm Bhutanist jahmatas nii mind kui ilmselt veel paljusid vaatajaid teatega, et selles täpselt Eesti suuruses ning ka geopoliitiliselt sarnases olukorras (kahe suure vahel) olevas riigis on ametis rahvusliku koguõnne (Gross National Happiness ehk GNH) minister. Veel enam: rahvuslik koguõnn on Bhutani poliitika vaat et tähtsaim osa.
On pikemalt seletamata selge, kui väga vajab ka Eesti riik sellist ministrikohta. Eriti praeguses olukorras, kus majanduse ja rahanduse hiiobisõnumid on viinud ühiskondliku kliima ohtlikult negatiivsete emotsioonide suunas kaldu, oleks rahvusliku koguõnne ministeerium hädavajalik tasakaalutegur.
Aga loomulikult jääksid ametisse ka kõik praegused neliteist rahvusliku koguõnnetuse ministrit.
Allpool on reas kümme auväärseimat Eesti kodanikku, kes võiksid nii olulisele ametikohale pretendeerida.
10. ANATOLI TAFITŠUK
Tafitšuk liigub ETV "Erisaate" reporterina pidevalt ministrite ja muude võimumeeste ringkonnas ning on ta selle töö peensustega juba hästi kursis. Mitte-eestlasena lõimiks ta kahte kogukonda, mis on koguõnne vältimatu eeldus. Ja ukrainlased on juba loomult rõõmsameelne rahvas, eriti kui gaasi saavad.
"Erisaade" on üks vähestest optimistliku tooniga telesaadetest ning seega koguõnne jaoks juba märgatava panuse andnud - saavutus, mis on eriti märkimisväärne trükimeedias laiutava nutu, hala ja morbiidsuse taustal.
Ainsaks miinuseks on ministrikandidaadi noorus. Ehk ei suuda ta veel piisavalt rahvusliku koguõnne keerulisse valemisse süveneda.
9. ANNE VESKI
Nagu Tafitšuki, nii ka Veski puhul on vooruseks avatus venekeelsele kogukonnale. Tema esinemised toovad ühtemoodi rõõmu nii eesti- kui venekeelsele publikule. Aga ütleb ju meie hümni esimene ridagi, et õnn ja rõõm käivad käsikäes. Veski on ikka optimistlik, muutumata sealjuures rumalaks nagu paljude teistega sageli juhtub.
Ja üldse on ta juba liiga kaua laulnud. Aitab küll.
8. EDDA PAUKSON
Paljusid inimesi teeb õnnelikuks üksnes tema horoskoopide lugemine. Tõsi, neis on alati jaopärast ka hoiatusi. Aga keegi ei keela nende osatähtsust vähendada. Ehkki mõned manitsused peaksid siiski jääma, sest õnne teeb eriti kalliks just asjaolu, et ta võib käest libiseda.
Tõtt öelda oleks Igor Mang täpselt sama hea kandidaat, aga soolise võrdõiguslikkusega on meil niigi palju jama. Nii et jääb Edda.
7. ANDRUS VEERPALU
Võidud suurvõistlustel on alati vähemalt ajutiselt rahvuslikku koguõnne tekitanud ja eks neid ole hea ka aastaid hiljem meelde tuletada. Aga miks just Veerpalu, mitte näiteks Gerd Kanter?
Sellepärast, et Kanter võib veel aastaid edukalt võistelda ja sel moel koguõnne jaoks oma panuse anda. Veerpalu on aga juba väga kaua maailma tipus püsinud, Liberecis oli ta vanim suusataja üldse. Hakkab hirm, et mees ei suudagi loobuda ning jääb elu lõpuni suusasõltlaseks. Ministriametisse asumisega oleks tal sobiv ajend just nüüd auga kepid rinnal risti panna.
6. LENNART MERI
Meri võib rahvusliku koguõnne eest vastutada muidugi ainult postuumselt, sest ta on surnud. Aga see väide võib ka vale olla, sest olen teda pidevalt näinud koos Arnold Rüütli ja Konstantin Pätsiga mingis keldris vaidlemas ja enamasti just rahvusliku koguõnne ühe või teise komponendi pärast, millisel teemal näitab ta suurt pädevust. Igatahes on Meri nii või teisiti vastava eriala hea spetsialist. Eriti räägib tema kasuks soliidsus presidendiametis. Kas Meri ajal läks elu Eestis halvemaks? Ei, paremaks läks kogu aeg.
Aga isegi kui Meri on tõesti surnud, tuleb see talle kandidaadina ainult kasuks.
Sest teadmine, et Eestis võib inimene ka pärast surma ükskõik kui kõrget ametit pidada, oleks rahvusliku koguõnne suurendamisel väga tähtis.
5. HANS H. LUIK
Vabandan lugejate ees, aga kui ma oma peamist tööandjat sellesse nimekirja ei võtaks, riskiksin üsna paljuga, eriti arvestades katastroofilist olukorda tööturul.
4. ANU SAAGIM
Saagimi kandidatuur on nii endastmõistetav, et selle põhjenduseks pole vaja pikalt sõnu raisata. Tema hüüdnimi Bravuuritar näitab peamist koguõnne saavutamiseks vajalikku omadust - südikust selle eest võidelda. Sest õnn - vähemalt rahvuslik koguõnn - ei kuku ise sülle ja kes siis veel kui mitte minister peab selle eest kõige hoogsamalt võitlema.
Tundub isegi nagu oleks rahvusliku koguõnne ministri koht spetsiaalselt Saagimi jaoks loodud, sest teistesse ametitesse ta lihtsalt ei sobi. Igasugused ajakirjade ja portaalide toimetamised nõuavad liiga palju mõistust, tühja-tähjaga sekeldamist, konkurentidega kemplemist ja muid nii isikliku kui rahvusliku koguõnne seisukohalt kahjulikke tegureid.
3. JAN UUSPÕLD
Kõige parem minister Uuspõllu omadus oleks see, et ta võiks igas valitsuse infotunnis teisi ministreid vähemalt sama hästi parodeerida nagu Eesti Laulu finaliste. See teeks tuju lõbusaks nii parodeeritavatel kui kogu rahval. Kõigis neljateistkümnes rahvusliku koguõnnetuse ministeeriumis läheks inimestel tuju palju paremaks.
Teadagi läheks Jan Uuspõld rahvusliku koguõnne ministeeriumiga Tartusse. Kas see suurendab või vähendab koguõnne, on raske öelda. Mulle isiklikult tundub idee sümpaatne, sest Tallinn asub liiga Eesti serva peal, mis vähendab koguõnne kiirgamise rentaablust.
2. ANDRUS KIVIRÄHK
Kivirähk on juba paarkümmend aastat oma kirjatükkide ja näidenditega rahvast rõõmustanud. Oma viimase näidendiga "Ingel, ingel, vii mind taeva..." andis ta inimnäoga kommunisti kuju, mis on koguõnne seisukohalt äärmiselt oluline. Sest üks rahvusliku koguõnne jõledaim solkija on pidev sorkimine inimeste väidetavas punaminevikus, millest pole seni kellelegi kasu olnud (kui madala kättemaksuhimu rahuldamist mitte kasuks nimetada), halba tuju aga paljudele.
Lisaks on Kivirähk aastaid kirjutanud Eesti Päevalehes Jumala nime all, mis tõestab, et tal on selle tähtsa tegelasega väga head suhted. On ütlematagi selge, et hea läbisaamine Jumalaga on rahvusliku koguõnne saavutamiseks äärmiselt oluline.
Ainus vastuargument on see, et tõenäoliselt ei viitsi Kivirähk ise ministriks hakata.
1. PEEP TAIMLA
Taimla on juba kaua ja väga hästi ilma ennustanud. Kunagi pole tema suust kuuldud ähvardavatest taifuunidest, maavärinatest või vulkaanipursetest. Nii on tal suured teened selles, et meie kliima on rahvusliku koguõnne saavutamiseks mitte halvem kui Bhutanis.
Taimla tegutses aastaid pulmatseremooniate läbiviijana. Pulmapidu on aga iga inimese elus õnnelik päev. Lisaks jätab ta lihtsalt optimistliku ja õnneliku inimese mulje, mis rahvusliku õnne ministril vältimatult olema peab.
Aga Taimla suurimaks trumbiks, mis teeb just tema kõige tõsiseltvõetvamaks kandidaadiks, on see, et ta on olnud ka ilmalik matja. Budismis, mis on Bhutani põhiline usk, on iga lahkumine teispoolsusesse taassünni eeldus, mis ei kahanda koguõnne, vaid hoopis suurendab seda. Taimla ministriks saamisega muutuksid surmateated, mis seni inimesi kurvastasid, osaks koguõnnest.
P.S. Seni kuni koguõnne minister veel ametisse määratud pole, võite end lohutada õnneliku muusikaga. Nimelt andis 10. märtsil rahvusvahelise koguõnne saavutamiseks oma panuse telekanal VH1 edetabeliga "Happy Songs", mille alusel maailma kolm kõige õnnelikumaks tegevamat laulu on:
3. Goldfrapp "Happiness"
2. R.E.M "Shiny Happy People"
1. Bobby McFerrin "Don`t Worry, Be Happy".
