Rahvusülene
Meie tasahilju pulksuvat eestimaist elurütmi häirivad paar korda aastas lahvatavad rahvusülesed kampaaniad. Igast kanalist tulvab hosiannat üle-euroopalisele lauluvõistlusele või rahvuslikule suurfilmile. Reporterid siblivad, korrakaitsjad kaitsevad, rahvahordid tulvavad särava kultuuritempli suunas. Mart Laar kaisutab Savisaart, Lennart Meri Arnolt Rüütlit ja Illar Hallaste haarab Kati Murutari käest. Vaimustus tulvab masside südamesse.
Kultuuripreestrid manitsevad rahvast valjult poolehoidu avaldama. Muidu mõistlikud isikud satuvad pöördesse. Vaheda sõnaga feminist Barbi Pilvre kehastub pesuehtsaks nõukogude kultuurharidus-funktsionäriks, kes taunib dekadentlikke noorkunstnikke ning ülistab Marmortahvlite “lihtsust”, “positiivsust” ning “ideelist ülivajalikkust”. Untsi hõbeda valdaja Jaan Ruus muutub aga filmist kõneledes lausa hardaks: “Aeg-ajalt tuleb ikka meelde tuletada rahvusühtsuse vajalikkust. See on püha asi ja sellepärast tundubki rahvusromantilise filmi tavapärane arvustamine kohatu nagu ristsete, pulmade või matustegi puhul.” Vana nihilist Karl-Martin aga hüüatab eufooriliselt: “Nüganen on lahe. Nüganen on punk”. Pungiga seostub mulle küll pigem Villu Tamme laul “Minu vanaisa oli desertöör”, kui Nüganeni noorsõdurite isamaa-armastusest ergavad palged.
Suurüritus haarab talle reserveeritud koha ja ka kõik teised platsid tema ümber. Ta tunneb oma hinda, ta on tähtis ja riiklikult eelisarendatud. Ta tunnetab oma müütilist kohust täita Balti Keti aegse ühistunde kadumisest hinges mustava lünga. Ta lohutab me hinge ja silitab me niudeid. Ta lämmatab juba eos “kritikaanlikud viginad” primitiivsuse, kisheelisuse, vanamoodsuse ja kommertslikuse kohta: “Rahvas vajabki vanamoodsaid ja selgeid väärtusi”. Nagu kiljatab naisreporter: “noored mehed väljuvad kinosaalist sirgete selgadega, valmis täitma oma kohust”. Eks ta ole.
Kindlasti on püha Elmo valmis kandma kõiki “päikesepoisi”, “geeniuse”, “eesti filmi päästja” tiitleid. Aga kas temast saab juba keskeas rahvusülene suurkuju, nagu Ernesaks või Tammsaare? Ei tea, ootame ära järgmise suurteose “Ümera jõel”.
