Teil on elus läinud hästi, väga paljudel latikatel ei õnnestu nii kaua elada ja vaid vähestel läheb korda surra vanadusse. Latika naba ja ahvena saba on inimeste toidulaual hinnatud palad.

On kena maikuu päev, just äsja olete lõpetanud kudemise, niisaheitmise, Emajõe tumepruuni veega Samblasaare vanajões. Teil pole mingit tahtmist jääda vanajõe piiratud oludesse vahtima, kuidas toidulaua ümber hakkavad peagi elu eest tunglema tuhanded teie lapsed.

Kudemine õnnestus suurepäraselt, ainult üks arusaamatu seik varjutas seda. Te sattusite võrku. Siis aga päästis keegi teid õrnalt püünisest välja, suskas midagi seljauime alla ja, ennäe imet, kolme soovi täitmist nõudmata viskas jõkke tagasi.

Aga see kõik on juba ununenud ja te ei tunnegi traadiga kinnitatud plastmasslipikut enda seljal. Te ei teagi, et traat on üle hõbetatud, et te ei haigestuks bakterhaigustesse. Ka teie kudekoondise kaaslased ei tee lipikust välja, võibolla lisab märgis kandjale isegi auväärsust.

Ega te lõhe pole, tegelikult saaksite ka vanajões või järves eluga hakkama, aga rännukihk viib teid siiski Emajõkke, parema suutäie- ja talvekorteriotsingutele.

Peipsi latikaparadiis

Samblasaare vanajõgi suubub Emajõkke ülalpool Palupõhja küla. Kummale poole ujuda? Kas latikas peab aru sellel võimsalt voogaval ristteel? Vastuvoolu minek pole mingiks probleemiks, seal, paari päevateekonna kaugusel ootab madal Võrtsjärv oma vesikonnaga.

Aga suurepäraseid võimalusi pakub ka allavoolu ujumine! 90 kilomeetrit tõkestamata Emajõge ja selle otsas, nagu hiiglaslik veekott, sügav, puhas ja rikkaliku põhjaloomastikuga Peipsi järv. Sarnaseid elupaiku otsi mujal Euroopas punnis silmadega taga ja jäädki otsima.

Kahe ja poole kilone latikas köhatab lõpused Samblasaare rabapruunist veest puhtaks ja võimsa sabauimelöögiga suundub allavoolu.

Kui Alam-Pedja merikotkad teda pidusöögiks oma pessa ei tassi ja kui tosina Emajõe kaluri mõrdade vältimisega läheb jälle õnneks, võib juhtuda, et te jõuategi paarinädalase ujumisega Peipsisse.

Seal kohtab küll igasugu latikarahvast, Värska lahe kampa ja Venemaa ranna labakuid, sadu tuhandeid latikaid. Parved võivad seguneda, aga ühe kudemiskoondise latikad hoiavad siiski kokku, nõnda ka Samblasaare omad.

Kui teie tömp latikanina ka järgmist kevadet nuusutada saab, siirdute ühisrännakul tagasi Palupõhja. Vastuvoolu kulgemine on energiamahukas projekt, aga parv tunneb väsimusest hoolimata eksimatult ära vasakpöörde, mis viib kodustele koelmutele. Hea ja armsa kudemispaiga Samblasaare vete lõhn on ilmeksimatult äratuntav, nagu inimesele kodutänava nurk.

Latikad oskavad väga hästi tagasi minna sinna, kus nad esimest korda kudesid. Nagu toonekured pöörduvad tagasi ühe ja sama korstna otsa. Võimalik, et ühe koelmu kalad erinevad teistest ka geneetiliselt, see asi on teadlastel uurimisel.

Latikale on väga tähtis oma koelmul õigel ajal löögivalmis olla ja bioloogiline kell ning -kompass, mis juhatavad, ei vea alt.

Aga enne veel, kui järjekordsed pulmad teoks saavad, satute te Venemaa vetesse. Te ei ole kunagi tunnustanud Eesti-Vene riigipiiri ja olete alati vabalt siia-sinna ujunud.

Aga nüüd püüavad Oudova kalurid Ivan Nikolajevitš ja Danila Ivanovitš teid ühel sügisehommikul kaldast viie kilomeetri kaugusel traalnoodaga kinni. Nende meeste käest pole enam pääsu.

Pilt kustub, küll aga jätkub lugu, sest Ivan ja Danila imetlevad latika selga kinnitatud lipikut kirjaga “ESTMARINST” ja postiaadressi.

Oudova mehed ei tea märgistatud latikat imetledes, et Eesti Loodushoiukeskuse kalauurijad Meelis Tambets, Jaak Tambets ja Rein Järvekülg teeksid neile märgise eest kummalegi kaks pudelit õlut välja.

Mitte ainult õlle pärast

Sedasorti eluloo jupp oli 19. mail 2000 Samblasaares märgistatud ja 15. septembril samal aastal Oudova (Gdovi) lähistelt kinnipüütud latikal. Märgis jõudis Eesti Loodushoiukeskusse Pihkva ihtüoloogide vahendusel. Õlled on Venemaa meestel soolas, ainult kättetoimetamise küsimus.

Kaks õlut on Emajõe kalade uurimisrühma juhi Meelis Tambetsi poolt ette nähtud igale, kes talle kalamärgise toob. Loodushoiukeskus uurib Emajõge Peipsi järve kalade kudeala ja rändeteena.

Alates 2000. aastast on Tambetsi rühm mitmes Emajõe ja Peipsi vesikonna paigas: Praagal, Mäksal, Palupõhjas, Värska lahel, Keeri ja Leegu järvedel märgistatud ligi 3000 kala, enamikus latikad. Taaspüükidest on uurijate laual mitusada teadet.

Selgub, et latikas on suur koelmutruuduse pidaja. Samblasaare vanajõe suust võib ta pöörata nii Võrtsjärve kui ka Peipsi poole, kuid seda et Samblasaare kala järgmisel kevadel näiteks Värska lahel niiska heidaks, pole täheldatud.

Kalurid on teadlastele märgistatud latikatest teatamisel esimesed abimehed, kaks pudelit õlut pole seejuures kindlasti esmatähtis, pigem ütlevad kalurid: “Oh, mis sa nüüd jamad, ega ma õlle pärast!” Eesti Mereinstituudi tellitud projekt annab kaluritele teada, millised latikaparved tulevad püüki kahe või kolme aasta pärast. Latikas on Emajõe kaluritele põhiline püügikala.

On kombeks öelda, et loodus ei tunnista riigipiire. “Tunnistab küll,” ütleb Jaak Tambets. Sest paljud riigipiirid kulgevad piki looduslikke levikutõkkeid.

Vesi pole aga ületamatuks tõkkeks. Isegi Läti põdrad ujuvad Kuramaalt Sõrve säärele. Mis siis veel kõvast ujujast latikast rääkida, tema on kange, riigipiirist mittehooliv rännumees, rahvusvaheline veeloom.