Juba vene ajal kerkis Tallinna eestiaegsete kaptenivillade kõrvale Kakumäe kanti uhkeid maju, 1990. aastatel sai see roheline, linnamürast eemal olev piirkond aga hoopis luksuslike villade asupaigaks.

Täna elavad Tallinnas Kakumäel enamasti rikkad inimesed, osa paraku aga - üllatus-üllatus - Räime ja Kilu tänavatel, mis rajatud kaluriameti auks koos teiste kalanimeliste tänavatega. Sinna ehitavad praegu oma übervillasid muuhulgas Starmani omanik Peeter Kern ja Mercedeste maaletooja, Silberauto omanik ­Väino Kaldoja.

Räim ja kilu on ikka olnud eesti rahva tavaline leivakõrvane. Isegi enamat: kui silgud otsas, kasteti aganaleiba lausa silgusoolvette ja söödi seda. Ja ellu jäädi ning kesteti tänaseni!

Kirjandusloost teame Peet Vallaku novelli "Räime Reeda 10 kopikat", söaka naise ellujäämislugu: selle järgi on oma nime saanud paljud tänased soodsad kalatooted, räimerullid ja muud suupisted.

Vaatamata austusele ja lugupidamisele esivanemate ja kultuuriloo vastu on räim ja kilu Eestis vanade naiste ja kasside toit. Kõik kassidki ei söö enam räime, eelistades kaunilt pakendatud brändikrõbuskeid.

Räimed ja kilud seostuvad vaesuse ja elu rataste vahele jäämisega, kuigi tegemist on toitaineterikka ja tervisele kasuliku ning maitsva lõhelisega. Hea valikuga poed häbenevad räime, harva müüb Selver või Stockmann värsket räime ja kilu, enamasti on see siis rafineeritud räimerümbaks, suitsuräimeks või praetud fileeks marinaadis, saavutamaks väärikamat kilohinda, et tänasel pepsil eestlastel sobiks esivanemate toitu osta.

Kehvema valikuga rahvapoed, nagu Säästumarket, ei müü räime üldse, ikka kalapulki ja heiki, et säästuka klient saaks eristuda veelgi hinnatundlikumast turukliendist.

Ei imestaks, kui keegi tänastest Räime ja Kilu tänava asukatest ühel hetkel leiaks, et odava kalaga seostuv aadress hakkab kahjustama mainet ja oleks sobivam ja seisukohasem elada Hai, Piraaja, Barrakuuda või kas või Kuldkala tänaval. Linnaosavalitsejad, olge valmis!