Meil on arutatud, et Eestisse peaks ehitama tuumajaama. Selleks kuluks Eestil umbes 80 miljardit krooni. (Peaminister Ansip on avalikult öelnud selleks arvuks 60 miljardit.)

Ehitame selle 80 miljardi eest parem kosmodroomi.

Kosmodroomi rajamisega looks me kõrgtehnoloogilisi töökohti ja annaksime kõrgtehnoloogilist käivet. Me saaksime ligi moodsale kosmosetehnoloogiale. Meil oleks põhjust neid tehnoloogiaid reaalselt arendama hakata. Kui mingit tööstusharu süstemaatiliselt arendada, siis tekivad selle ümber “vidinate” tootmise ettevõtted – mis tähendab ka uusi töökohti.

Kuna Eesti astus Euroopa Kosmoseagentuuri liikmeks, siis mingi sammu me selles suunas olemegi juba teinud.

Sellise eesmärgi andmine riigi poolt motiveeriks tõsiselt meie insenere!

See võiks olla ökokosmodroom, mis kasutaks järgmise põlvkonna energeetilisi lahendusi. Mina usun, et 40–50 aasta pärast viiakse niikuinii energia tootmine kosmosesse, päikesepatareidega, ning maale jõuab see sealt mikrolaine- või laserülekandega. Päike ei saasta, kosmoses pole pilvi ning päikesepaneelide tootlus on kümme korda kõrgem kui maal. Liiatigi on päikesepaneelide tehnoloogia arenduses TTÜ insenerid maailmatasemel.

Eesti asukoht on kosmodroomile igati sobiv: ta on seismiliselt stabiilne, geoloogilises mõttes rahulik koht. Peame vaid leidma kosmodroomile sobiva paiga. Neid kohti on Eestis palju. Selleks ei pea kaugeltki nii suur maa-ala olema kui Baikonur, mis võtab enda alla üle 6000 ruutkilomeetri. Meile lähim, Rootsis asuv Kiruna kosmodroom Spaceport Sweden asub päris väiksel maalapil, hoovõturada on 2500 meetrit pikk. Meie kosmodroom mahuks ära näiteks Aegviidu lähedale, või ka kuskile merele ligemale.

Tehnilise teostuse järgi jaguneb kosmoseturism kaheks: suborbitaallennud (kuni 100 kilomeetrit, need sobivadki turismiks) ja orbitaallennud kaugemale, mis nõuavad astronaudi pikaajalist treeningut. Suborbitaallend on palju odavam kui orbitaallend. Start võib toimuda horisontaalsest lähteasendist lennukitaoliselt või vertikaalselt seisva kanderaketi abil.

Briti ärimagnaat Richard Branson tuli hiljuti välja oma kosmoseturismi-paketiga, näidates 2008. aastal õhusõidukit, mille abil hakkab talle kuuluv Virgin Galactic turiste kosmosesse saatma.

Ta esitles USAs Mojave kõrbes kandelennukit, mille abil viiakse tulevikus orbiidile kosmoselennuk SpaceShipTwo koos kahe meeskonnaliikme ning kuue reisijaga. WhiteKnightTwo nimeline kandelennuk viib SpaceShipTwo rohkem kui 15 000 meetri kõrgusele. Seejärel lennumasinad eralduvad üksteisest ning kosmosesüstik jätkab lendu hübriidraketi abil. Branson on sõlminud koostöölepingu ka rootslaste Kirunaga, kus plaanitakse lende alustada 2012. aastal, sõidutades kosmosesse kolm-neli korda nädalas kuus reisijat korraga.

Praegu on Bransoni sõnul ligi 300 huvilist teinud kahe miljoni kroonise pileti ettemaksu.

Maailmas on märksa vähem kosmodroome (umbes paarkümmend) kui tuumajaamu (üle 400).

Praegune Eestisse planeeritav tuumajaam toodaks elektrit rohkem, kui meil endal vaja on. Ülejääk tuleb kellelegi maha müüa, sest tuumajaama energiakogust on raske juhtida.

Ma ei tea ühtegi kindlustusfirmat maailmas, kes kindlustaks tuumajaama – tähendab, selle riski võtab ikkagi riik. Selles mõttes on tuumajaama ehitajate bisnis hea: kui jamaks läheb, siis maksame meie kõik, mitte nemad.

Rahvusliku tuumatööstuse rajamine läheb meile väga kalliks: me peame üles ehitama kogu süsteemi. Isegi spetsialiste peame importima – ja kust mujalt me neid tooksime kui mitte Venemaalt.

Soomes on praegu neli tuumareaktorit, Venemaal üle saja. Neile on uute reaktorite püstitamine üsna odav, sest soomlastel ja venelastel on kõik juba olemas – nii tehnoloogia kui ka töötajad. Ühe “tuumaämbri” juurde rajamine on neil lihtsam kui meil tühjast tootmisharu loomine. Ja ikkagi läks viimase tuumajaama ehitamine Olki­luotos arvatust kümneid miljardeid kallimaks. Kusjuures soomlaste kulu vähendas kahe kõrvaloleva tuumajaama infrastruktuur ning reaktori tootjamaa Prantsusmaa tagastamatu abi. Meie aga ei saa siin hakkama Vabadussamba elektri­la­hendusega. Ehkki tuumakütus on täna odav, on see importkütus ning seetõttu peaksime tõenäoliselt Soome eeskujul Kanadast ja ­Aafrikast uraani ostma ning seda Venemaal rikastada laskma, nagu seda ka Leedus tehakse.

Las soomlased spetsialiseeruvad tuumaenergiale, aga meie lähme oma teed, võtame käsile midagi täiesti teistsugust.

Ja Riia lennujaam on dumpinguga Tallinna lennujaama turult niikuinii välja tõrjunud – nüüd me võiks kosmodroomiga lätlasi edestada.

Teised toredad visiooni-ideed

? Naissaare pilvelõhkujad

? Kasiinosaar Tallinna lahes

? Tallinn-Helsingi tunnel

? Muuga ringrada

? Tallink City suusahall Lasnamäel

? Saaremaa sild

? Võrtsjärve-äärne tuumajaam

? Rapla Hollywood

? Hiigelpilvelõhkuja Koplis