„Minu elutöö pole veel kaugeltki tehtud!” ütleb noor insener, kellel on seljataga juba mitu paljutähenduslikku verstaposti. Sternfeld on Vabaduse väljakule kerkinud vabadussamba autor ning juhtis hiljem ABB Baltikumi tiimi, mis arendab välja üleriigilise elektriautode laadimisvõrgu. Lisaks figureerib mees ühe Eesti lennukama start-up’i GrabCAD nõukogus.

Kus sa praegu oled ja mida teed?
Olen USAs Silicon Valley’s ja töötan oma iduettevõtte kallal, mille tahan siin teatud faasi viia. Olen leidnud n-ö zen’i, eemaldanud oma elust müra, et keskenduda olulisele.

Kuidas sa esimest korda ettevõtlusega kokku puutusid?
Olen olnud ettevõtliku loomuga terve teadliku elu. 2005. aastal kutsus onu mind oma ettevõtet juhtima. See firma – Seromar – tegutseb tänaseni ning toodab metalltooteid. Firma sai alguse garaažist, nagu kõik head asjad. Olin selle juures umbes aasta, misjärel ta endale jalad alla sai ja minu jaoks ammendus. Sealt leidsin tee ABBsse.

Mida sa Seromaris tegid?
Väikeettevõttes tuleb teha kõike, mida vaja. Olla ühtaegu nii töödejuhataja, müügimees, transporditööline kui ka koristaja. Minu onu on treial ning minu ülesanne oli aidata ettevõte jalule saada. Alguses oli firmas neli inimest, minu lahkudes juba kaksteist.

Mida sealt kaasa võtsid?
Põhimõtte, et kõige olulisem on korduvmüük. Ühekordne müük on tore ja tundub mõnikord maailma tähtsaima asjana. Aga ettevõte peab looma midagi, mida klient tahab veel ja veel.

Miks ei asutanud sa kohe pärast seda oma ettevõtet, vaid valisid kindla palgatöö?
Ehkki oleksin olnud võimeline ettevõtet asutama, kuid tahtsin saada maailmatasemel kogemust ja seda pakkus mulle ABB.
Arenesin seal väga kiiresti. Läksin sinna õppima, öeldes: tehke minuga, mida tahate, mina töötan nagu loom. Eesmärk oli olla kui svamm, mis imab kõik kogemused sisse. Mõistsin kiiresti, et paljuski teeb ettevõtte edukaks tema töötajate riskitaluvus, mida pärsib tihtilugu asjatu hirm. Väikeettevõtja ei tohiks muretseda, et on liiga väike, ületamaks suurena tunduvaid probleeme. Suurettevõtjal ei tasu mõelda, et ta suur on.
ABB on oma 1300 töötajaga Eesti mõistes suur firma, aga ülemaailmselt väikefirma, sest ABB kontsernis töötab kokku ligi 130 000 inimest.

Kas sa tegelikult ei üritanud ABBs end meeleheitlikult tõestada?
Hakkasin kohe esitama küsimusi, miks asjad on üht- või teistmoodi. Tahtsin kõike parandada, sest nägin üsna palju ebaefektiivsust. Suures organisatsioonis, mis pidevalt ostab väiksemaid üles, on see kerge tekkima.
Tahtsin tagada ABB püsimise kasvutempos. Seda sai teha, muutes töötajate arusaamist ettevõtlikkusest. Kui organisatsioon kasvab liiga suureks, võidakse selle sees unustada, kust raha tuleb. Püüdsin inimesi suunata innovatsioonile ja panna keskenduma kliendile. ABB eripära on olnud see, et sisemine konkurents firma eri riikide üksuste vahel on suurem kui väline konkurents uute klientide leidmiseks. Suuri lepinguid tuleb suurele kontsernile juba inertsist. Kui aga keegi tippjuhtkonnast küsib, miks peaks tellima midagi Eestist, kui Poolas on ABB-l kolm korda rohkem inimesi ja Poola asub Saksamaale lähemal, tuleb osata talle vastata.
2008. aastal alanud majanduslangus oli ettevõtte restruktureerimiseks ja uute protsesside käivitamiseks ideaalne pinnas.

Tõesti, miks Eestist?
See sõltub töö profiilist. Masstoodangus Eesti poolakatega ei võistle, küll aga saame teha n-ö valgekraetooteid. Teha tööd, mis nõuab rohkem ajusid ja kliendispetsiifilist konfiguratsiooni ning vähem tavapärast montaaži. Eesti tugevus on IT ja raua ühendamine. Nii võiks meil siin vabalt olla näiteks robotitehas, mis väljastab n-ö rumalate robotite asemel kliendi spetsifikatsioonidele vastavaid eelkonfigureeritud roboteid, mis kliendi juurde töövalmis kujul kohale tarnitakse.
Need oleks nagu moodsad arvutid – kui vanasti ostsid arvuti ja pidid seda rohkelt eelseadistama, siis nüüd ostad arvuti, vajutad „On” nuppu ja see töötab.
Tänu elektriautode laadimisvõrgu projektile pole Balti riigid ABB jaoks kunagi varem nii tugevalt kaardil olnud kui täna. Loodetavasti loob see siia ka rohkem insenerikohti.

Täna teab siis ABB tippjuhtkond une pealt, millega Eesti rakuke tegeleb?
Nad teavad meie insenerivõimekust, kiirust ja väga head ettevõtluskeskkonda. Oleme tehaseid aastaga püsti pannud, tühja koha pealt kõigi jaoks uusi suuri projekte ära korraldanud. Olgu või see laadimisvõrk: seal pole kelleltki eeskuju võtta, sest keegi pole seda varem teinud. Pärast hankevõitu helistas mulle ABB number kaks mees ja oli väga õnnelik.

Mida üleriigiline laadimisvõrk Eestile tähendab?
Eesti jaoks on see tähtis mainekujunduslikult. Oleme riik, kus on võimalik valimistel mobiiliga hääletada ja mis kaetakse elektriautode laadimisvõrguga. Meie e-riik läheb arvutitest välja ja tekib kodanikuühiskondlik liikumine, elektriautode laadimisvõrgu kasutuselevõtt lihtsalt kinnitab seda. See tõstab Eesti atraktiivsust ja teeb riigi elamisväärsemaks ka siia tööle tulevatele tippspetsialistidele. Kui ABB projekt hästi õnnestub, pole välistatud sellealase arendustegevuse toomine Eestisse.

Kuidas murda eestlaste negatiivset eelarvamust elektriautode suhtes?
Vedelkütusega sõitvat autot saab tankida vaid teatud kohtades. Elektriautot võib laadida igal pool, nagu laeksid mobiiltelefoni. Elektriautod lähevad moodi, kui inimesed võtavad endale pähe, et neid saab laadida nagu mis tahes akuga seadmeid.
Olen ise päris palju elektriautodega sõitnud ja minu arvates on nad läinud väga heaks ja mugavaks. Nad on vaiksed, ohutud ja mugavad ning võiksid ideaalis tarbida energiat ka otse tuulikutest või päikesepaneelidest.

Kuidas tuli ABBs töötades sinu ellu vabadussamba projekt?
Mul on olnud võrdlemisi multikultuurne kasvatus, mu ema on ukraina päritolu. Lapsepõlves kasvasin mitmekeelses keskkonnas ja noore inimesena mul laulva revolutsiooniga sidemeid polnud. Ülikooli ajal tekkis aga sarnaselt teistega patriotismipuhang, mida mul kunagi varem olnud pole. Hakkasin mõtlema Eesti ajaloole, sellele, kuidas olen siia sattunud ja kui õnnelik saan vabas riigis olla. Tahtsin anda ajaloo jäädvustamisse oma panuse.

Kas oled hiljem kahetsenud, et projekt just sellisel skandaalsevõitu moel valmis?
Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Täna tean täpselt, mida oleks pidanud teisiti tegema. Vabadussamba projekt oli nagu idufirma rajamine, mitme muutujaga ning üles-alla kulgevate emotsioonidega nagu Ameerika mägi. Olen kahetsenud, rõõmustanud ja muudki tundnud. Kokkuvõttes ma siiski ei kahetse, ehkki meil oli veel üks tugev idee, mis mind siiani kummitab.

Milline oleks võinud sammas olla, kui see poleks olnud vabadusristiga?
Teine idee ei olnud üldse sammas. See oli suur skulptuur valgest linnutiivast, mis kinnitub ühte punkti. See oleks ulatunud üle selle ala, kus praegu sammas asetseb, nagu laulukaar. Kahjuks oleks seda olnud selles asukohas peaaegu võimatu teostada.

Mis läks klaasristiga viltu?
Probleemid tulenesid projekteerimise ja projektijuhtimise kogenematusest. Öeldi, et autorid nõuavad liiga palju. Tegelikult võtsid tšehhid liiga suure tüki ja tähtaeg oli lühike. Innovatsioon nõuab aega, pühendumist ja probleemide lahendamist. Oleksin tahtnud tšehhidega koos mingi lahenduse kallal töötada. Nemad aga projekteerisid midagi 23. tunnil valmis ja arvasid siis, et see sobib.

Vahepeal jõudsid veel käivitada inseneribüroo Flydog, kus disainisid muu hulgas sporttreilerit.
Flydog oli tootearendusbüroo, sümbioos tootearendus- ja masinaehitusinseneride ning tööstusdisainerite omavahelisest koostööst. Ettevõte tegutseb tänaseni eesmärgiga projekteerida ja viia ellu prototüüplahendusi, ehitada kliendi ideest esimesi prototüüpe.
Sporttreiler oli üks majasisene idee, mis jäi paberile. Me ei näinud sellise luksustoote arendamisel perspektiivi. See ei läinud meie maailmavaatega kokku – ehkki treiler oleks olnud aerodünaamilisem ja kulutanud vähem kütust, polnud seda ometi maailmal nii hädasti vaja. Mingi hetk otsustasin, et tahan tegeleda vaid asjadega, millel on märgatav mõju maailmale. Teen ainult seda, millesse väga usun ja mis midagi reaalselt muudab.

Mida õppisid ABBs ja vabadussammast tehes?
See aeg oli väga emotsionaalne. Lisaks juhtimis-, erialastele ja tehnilistele oskustele õppisin toime tulema väga tugeva stressi ja intensiivse infovooga. Omandasin suure fookustamise võime, et saavutada eesmärke võimalikult lühikese ajaga.
Ennekõike õppisin tundma iseennast, sain teada oma nõrkused ja tugevused. Mul tekkis sügavam arusaamine, mida elus tahan ning milleks võimeline olen. Lisaks õppisin tundma inimesi ning hindama nende võimeid.
Mõistsin, et maailmatasemel edu saavutamiseks on vaja kogu energia suunata vaid ühele asjale korraga. Aasta 2009 oli minu jaoks raskeim: töötasin ABBs, tegime vabadussamba, abiellusin ja sain isaks, kandideerisin Saue linnapeaks, soetasin elamise, lõin Flydogis esimesed tooted – ei taha, et midagi sellist ühe aasta sees uuesti korduks. Praegu töötan samuti intensiivselt 18 tundi päevas, kuid pühendun vaid oma idufirmale. Ja asjad liiguvad! Elu on liiga lühike, et oma unistusi edasi lükata.

Veel oled enda jaoks avastanud tervisliku toitumise tähtsuse.
Kõikidele inimestele meeldib hästi süüa, ent stressi korral hakatakse sööma seda, mis ei ole kehale vajalik: Eestis võib-olla sealiha ja praekartuleid, Belgias vahvleid šokolaadiga. Ka minul oli varem palju stressi ja mulle meeldis kokata. Mingi hetk tundsin end aga üpris kehvasti, energia oli otsas ja pea ei töötanud nii nagu varem. Mu tädi suri vähki, misjärel hakkasin tõsiselt uurima, mida inimese keha tegelikult vajab.
Autosse valame küll üksnes väga puhast ja kontrollitud kütust, aga oma kehasse topime mida tahes! Nüüd suhtun toitumisse insenerloogikaga. Koostan menüü vastavalt keha vajadustele ja püüan aru saada, mida üks või teine toiduaine organismis teeb. Olen taimetoitlane, aga see on seotud kehalise aktiivsusega. Kui hakkaksin intensiivsemalt trenni tegema, sööksin ka liha. Mis kasu on end täis õgida, kui keha vajab sellest toidukogusest vaid kümnendiku ja ülejäänu lihtsalt kulutab organismi?
Üks minu unistus on teha ümbermaailmareis, millel oleks toitumiskoolituse väärtus. Tahan luua toitumisõppe programmi, mida koolid saaksid vabatahtliku ainena lasteni viia. Tervislik toitumine algab maast madalast.

Kirjelda palun ühe startupper’i päevamenüüd!
Startupper’i menüü see pole, aga püüan süüa nii mitu korda päevas kui võimalik. Joon 8–9 klaasi kraanivett iga päev. Ei söö kunagi kõhtu täis sada protsenti, vaid kaheksakümmend protsenti, nagu ütleb kõrge elueaga Okinawa saare tarkus. Kõige rohkem söön hommikul ja kõige vähem õhtul. Suhkrut, piima ja nisu ei tarbi.

Paljud arvavad, et neis võib peituda ettevõtja, aga julgust jääb väheks. Kuidas sa inimesi julgustaksid sellises ebakindlas majanduskeskkonnas firmasid looma?
Kõige paremad asjad maailmas on sündinud majanduslanguse tingimustes. Kui tahad midagi teha, pead endalt küsima, kas see on tõesti see, millega tegelda soovid. Leia oma sisemine mina ja unistus üles ning hakka otsast pihta. Kui protsessi naudid, hakkavad juhtuma imelised asjad. Kõige alus on kirg oma tegemiste vastu.