Raio Piiroja Vallo Kruuser / Eest Ekspress

Kohtume enne mängu Andorraga (möödunud nädalal) Tallinnas Pirita Top Spa hotellis, kus koondis peab laagrit. Nooremad mängumehed näpivad fuajees nutitelefone. Piiroja kuulis just treener Tarmo Rüütlilt, et ta alustab algkoosseisus. Esimest korda pärast 18 kuud, kui põlve- ja seljavigastused viisid ta karjääri lõpetamise veerele. Seni oli ta olnud hädas eelkõige ninaluumurdudega.

Kuidas su naine sellesse suhtub, et oled kogu seitsme aasta pikkuse abielu elanud temast eemal?

Oleme ära harjunud… Ma olen ju kogu elu kottide otsas elanud. Varem, kui Norras mängisin, käis ta mul külas, oli võib-olla kuu aega aastast minu juures.

Vigastuse järel koju tagasi kolimine nõudis kõvasti harjumist, sest siis ma ei saanud enam ainult iseendaga arvestada. Eks tal oli ikka hea meel, et mees kodus oli.

Kui ma ütlesin, et lähen Hiina, siis Marje väga õnnelik polnud. Ta lootis, et nüüd ongi kõik ja mees jääb koju elama. Skaibi vahendusel suhtleme iga päev.

Lapsi teil pole.

Eks nad tulevad siis, kui jalgpallurikarjäär läbi saab.

Mullu käis su tuju pidevalt üles alla. Kord oli üks häda, siis jälle teine. Kuidas praegu seis on?

Eelmine aasta oli jube. Jalgpallis saad vigastada, oled paar päeva šokis ja masenduses, aga siis võtad end kokku ja oled mõne nädala taastusravil. Aga siis tõmbad jälle midagi ära, kukud jälle musta auku ja mustadesse mõtetesse.

Kui see juhtub kolm-neli korda järjest, siis tekib lootusetu tunne.

Pärast seljaoperatsiooni on lihased järgi andnud, aga siiamaani on mõnel päeval tunne, et lihased on pillikeeltena pingul ja siis võtad trennis rahulikumalt, äkki ka mõne tableti põske.

Kuidas selline must auk välja näeb?

Kellegagi suhelda ei taha, hoiad omaette. Jalgpallur ei erine ju teistest inimestest.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

Avalehele
16 Kommentaari