Kibeda lõõtsuva tuule käes seisab Heltermaa sadamas Kristi Ugam, Pühalepa seelik ümber kintsude, suur punane roos rinnas. Kristi asus paar aastat tagasi elama Emmaste vallas Leisu külas Välja-Jaani tallu, mille tema laevakaptenist vanavanaisa ehitada laskis. Kristi on selle allkirjakogumise algataja.


“Ma olen inglise ja hollandi keele filoloog ja ma saaksin Tallinnas iga kell tööd, aga mulle meeldib, et see saar on mu kodu. Ma ei näe põhjust, miks ma pean kolima ära majast, kus mu esivanemad on elanud 102 aastat.”


Kristi on muuseas sedasorti inimene, kes on pärast nädal aega Tallinnas elamist omadega nii läbi, et nutt tuleb peale. Kolm päeva kannatab välja, rohkem mitte.


Hiiumaal elavad inimesed, kes tahavad olla rahus ja vaikuses ja on nõus peale maksma toiduainetele ja transpordile. Lihtsalt et oleks rahulik elada.


“Kui ma kuulsin, et 700 meetri kaugusele tuleb tuulepark, mul tuli mõte, et kas ongi üldse mõtet oma vana maja edasi taastada. Ilma naljata.”


Pisikeses punases soojaksköetud nukumajas Emmaste vallas Külama külas istub laua taga Madli Valk. Ta on inglise filoloog ja Heinz Valgu tütar. Tal on viis last ja abikaasa Aivar, kes tuleb taganttoast ja surub nii kõvasti kätt, et vereringe ähvardab seisma jääda.


Madli: “Ma olen veetnud Hiiumaal vanaema juures kõik oma lapsepõlvesuved ja Hiiumaa on olnud mu unistuste maa nii kaua, kui ma mäletan. Minu jaoks on Hiiumaa suurim väärtus see, et siin on kõik imeilus. Ei ole suuri tehaseid, suuri monstrumeid. Viis aastat tagasi tulime siia elama, mina ootasin kolmandat last. See on parim koht laste kasvatamiseks....” (Lapsed kuulavad, midagi vahele ei ütle. Mees on ka vait.)


“Me olime ikka  v ä g a  ehmatanud, kui kuulsime, mida siia teha plaanitakse. Okei, tehku see saar siis juba tõesti šokiturismiks! Võtku kõik puud maha ja jätku järele ainult veneaegsed sõjaväemajad! Et juba sadamast oleks näha – Hiiumaa koletised paistavad!”


(Vahepeal helistab Aivar suvehiidlasest sõbramehele, et kas see on juba allkirja andnud tuulikute vastu. Sest suvehiidlasest sõbramehe õue alla tuleb ka tuulepark. Aivar kordab seda kolm korda järjest, sest suvehiidlane ei taha uskuda, mida kuuleb.)


Madli: “Kui see õudus siia tuleb, meie hakkame igatahes uut kodu otsima. Meie oma viie lapsega enam siia ei jää. Me juba kujutasime ette, kuidas me siin vanaks saame ja ...”


Aivar: “... Ja kuidas oleme kaks kuivetand penskarit ja lapsed tulevad suvel külla ja ...”


Madli: “... Ja meil on siis saun ja värkstuba ja suur maja ja ... Näe, Valdur vaatab ka!” (Kass vaatab aknast sisse.) “Teine kass on Leida.”


Kõiki jutte ei kõlba lehte panna, aga seda ehk kõlbab, kuidas Hiiumaal räägitakse, et Pärnits, näe, tubli mees, hoolitseb, et Hiiumaa töökohti juurde saaks. Mõtle, kui palju käbedaid töökäsi läheb vaja, kui tuulikute ümbert surnud linde peab kokku korjama.


Ja teine asi: kuna Hiiumaal turistidele siiamaani  m i t t e  midagi näidata ei ole, saab Hiiumaa tänu Pärnitsale ju ometi turismiatraktsiooni, mis on vaatamist ja imestamist väärt!


Taavi Tuulik tuleb korraks tunnist välja. Taavi Tuulik on Hiiumaa ametikooli õpetaja ning tuntuim iluaednik Hiiumaal (nii uhket lumikellukeste ja ülaste kollektsiooni pole kuskil olemas).


Taavi Tuuliku esivanemad on elanud seitse põlve ühe koha peal ja nüüd ehitatakse talle selga Euroopa suurim tuulepark.


“Teeme kõigepealt selgeks – ma keeldun neid monstrumeid tuulikuteks nimetamast! Tuulik on tore asi, mis teeb lõbusat klõbinat ja mis kellelegi liiga ei tee. Aga need ...”


Kõige rohkem kardab Taavi infraheli. Inimese kõrv seda heli ei kuule, aga elusorganismidele võib selle toime olla ettearvamatu.


Muide – postimüügikataloogis olevat müügil mingi pisike jubin, mis tekitab infraheli ja kupatab hiired-rotid 200–300 meetrit eemale. Aga kui 250 tohutu suurt generaatorit infraheli hakkavad tegema, mis siis lahti läheb!?


Taavi Tuulik on jälginud, kuidas sookured, kes Skandinaavias suve veedavad, siinkandis vahepeatusi teevad ja nendelsamadel Pärnitsa välja valitud heinamaadel söömas käivad.


Norras sai vähem kui aastaga tuulegeneraatorite tiivikutes hukka üheksa kotkast.


Kõik sellised asjad peaksid olema kirjas keskkonnamõjude hinnangus. Aga kuna keskkonnamõjude hinnangu tellis tuulikupargi arendajafirma, pole seal selliseid juhtumeid muidugi kirjas.


Taavi Tuulik läheb tõsisel ilmel koolitundi tagasi.


Kadri Taperson Hiiumaa ametikoolist on tuulepargi vastu nii kuri, et mu nüril pliiatsil on tegemist, et Kadri mõttega sammu pidada.


“Rääkida sellise projekti puhul taastuv­energiast on ilmselge vale! Need 250 betoonmonstrumit on 25–50 aasta pärast omadega läbi. Kes nad siis välja vahetab? Kas te arvate, et need neli pintsakutega džentelmeni, kes praegu seda tuuleparki siin kavandavad, viivad need kolakad ­minema? Härrad tõmbavad oma rahaga nelja tuule poole ja siia need betoonmonstrumid jäävadki!”


Muide. Kadri õde on palunud endale aegsasti teada anda, millal Pärnits betoonikoormatega kohale sõidab. Kadri õde on lubanud, et võtab ennast selleks päevaks töölt vabaks, kihutab kohale ja viskab betooni sisse kõhuli maha!


Karina Käär, Tuultepesa talu perenaine ja kolme tütre ema. Tal on kümme lammast, kaks kitse ja kolm kassi. Ta on linnainimene (õpetaja), aga raamatu järgi õppis juustu tegema ja seepi keetma ja nahku parkima. Karina ja tema mees Aleksei on põhjalikult Hiiumaa olustikku sisse elanud inimesed.


“Esimene mulje oli, et see e i  s a a  olla tõsi. See tuulepargijutt tundub nii absurdne. Ma loodan, et inimesed saavad aru, et see ei olnud kõige parem pakkumine! Niisuguseid asju ei saa mõtlemata teha.”


Karina on samasugune nagu Kristi. Kui Tallinna läheb, on esimese päeva õhtuks väsinud nagu kalts. Ei tule enam seegi meelde, miks ta siia linna üldse tuli.


Karina: “Piinlik on mõelda, et on hiidlasi, kes on valmis vahetama Hiiumaa loodust näruste kroonide vastu.”


Rootsi filoloogil Eva Raidmal oli laps tõsiselt haige ja endal olid tal peavalud ja Tallinna arst ütles, et koli maale ära. Eva ja tema abikaasa Jüri võtsid kopsaka laenu, ostsid Hiiumaale Emmaste valda Muda külla ilusa ruumika virsikuvärvi maja ja tervis on hakanud paremaks minema.


Eva: “Aga kui nüüd siia tuulepark tehakse, siis me küll siia jääda ei saa. Siis pole muud kui ära kolida ... kahju on muidugi ... ja pangavõlg on meil suur ... ja kes seda maja meilt enam üldse ostab ...”


Eva ütleb, et viimane aeg on vaikus looduskaitse alla v&oti lde;tta.


On ka selliseid hiidlasi, kes allkirja anda ei julge. On küll tuulepargi vastu, aga kardavad – just üksikud lapsega naised metsakülades. Neil on hirm, et võõras auto sõidab videvikutunnil õuele, morni näoga võõras mees tuleb autost välja ja küsib kõlatul häälel: kas teie olite see, kes andis allkirja?


Mõnes peres arutatakse, et kui naine annab allkirja, siis mees jätab andmata. Et kui tullakse kätte maksma, kasvatab üks lapsevanematest vähemalt lapsed üles.


Kibe tuul sasib Kristi juukseid, kui ta meid sadamasse saadab.


“Kui Pärnitsa tahtmine peale jääb ja tuulepark tuleb, siis mina lähen Hollandisse elama. Kolin minema. Ausõna.”
Mida Hiiumaal tahetakse teha

AS Raunisaar, Kanadas registreeritud ettevõtte Greta Energy Inc. tütarettevõte, on esitanud kolmele Hiiumaa omavalitsusele ja vastavatele volikogudele taotluse alustada Hiiumaa maismaale 500 MW koguvõimsusega tuuleparkide projekteerimist. Emafirma kodulehe andmetel on ilmutatud ka soovi luua Hiiumaa rannikumerre kuni 1000 MW tuulepark. Võrdluseks olgu öeldud, et Hiiumaa sisemine energiatarve jääb alla 10 MW ning kogu Eesti tarve sõltuvalt ajahetkest 500 ja 2000 MW vahele.

Kõnealuse projekti juhtkond on lähedalt seotud Venemaaga. On saadud president Putinilt medal töövapruse eest Vene Föderatsiooni heaks, juhtkonna liikmed on töötanud suure väärtusega strateegilistes ettevõtetes (kulla- ja metallikaevandused, nafta, massimeedia jne). 

Taavi Ugam, Emmaste valla elanik