Rajaleidja
Legendaarse J. F. Cooperi indiaaniraamatu ("Rajaleidja" oli originaalis "The Pathfinder") nime on kasutatud mujalgi. Näiteks NASA andis Pathfinderi nime 1996. aastal Marsi suunas välja lennutatud kosmoselaevale, mille missioon osutus üliedukaks.
Nissan Pathfinder nii kõrgelennuline pole olnud, ehkki startis juba kümme aastat varem. Tema tegevuspiirkond Ameerika mandrilt väljapoole eriti ei ulatunud, Euroopas tunti sama sõidukit hoopis Terrano nime all.
Kerime kiiresti ette aasta 2005. Kolmanda põlvkonna Pathfinder veereb konveierilt maha Hispaanias Barcelonas. Suurte lootustega. Vana kooli maastikuautode “viimane mohikaanlane” Patrol on oma suuruse ja kohmakusega lootusetult out, linnamaastur X-Trail aga nõudlikuma publiku tarvis liiga väike ja – kuidas seda nüüd viisakalt väljendadagi – labane. Tehnilist kontseptsiooni vaadates võibki Pathfinderit pidada sillaks Patroli ja X-Traili vahel. Esimesega seob teda traditsioonilistele maasturitele iseloomulik redelraam ja kopsakad gabariidid, teisega sõltumatu vedrustus ja moodne arvutijuhtimisega neliveoskeem.
Sisu vastab vormile
Kes lähimineviku ideeautodega kursis, sellele tuleb Pathfinderi välimus tuttav ette. Kahe aasta tagusel näitusemudelil Dunehawk olid kõik tulevase seeriaauto disainielemendid küljes. Vooluliinile jõudsid need küll veidi lahjendatuna, ent macho-look säilis sellest hoolimata. Ja mitte ainult look: Pathfinderil jagub ka välimusele ja nimele vastavat sisu.
Sõltumatu vedrustuse kasutuselevõtuga tabati hoobilt terve kärbseparv. Esiteks paranesid maanteesõiduomadused. Patroliga võrreldes kindlasti, ent proovisõidu põhjal juhitavus asfaldil erilist muljet ei jätnud. Seevastu põlluvaheteel (mis õigupoolest koosnes kahest heinamaale sissesõidetud roopast) tundis Pathfinder end nagu kala vees. Pehme ja pika käiguga vedrustus seedis kõik konarused vastuväideteta. Isegi sellised, kus mul tekkis tõsine hirm – ega minu valitud kiiruse puhul vedrud ometi põhja välja ei löö? Ei löönud, mitte ainsatki korda. Ning rooliga etteantud liikumissuunda järgis auto samuti sõnakuulelikult.
Teine oluline võit saavutati kliirensi osas. Pathfinderi põhi jääb maapinnast 25 sentimeetri kõrgusele, Patroli sama näitaja on “vaid” 22 sentimeetrit. Ütlematagi selge, et kliirensi kasvatamine aitab parandada läbivust maastikul.
Kolmas – ja vahest olulisim – sõltumatu vedrustuse pluss saab nähtavaks ka sõiduomadusi proovile panemata. Nimelt võtavad selle detailid auto all vähem ruumi ja selle arvelt õnnestus avardada kabiini tagaosa. Teise istmerea taha jääb pakiruumile 515liitrine tühimik. Kui kõik kolm istmerida (kolmas on saadaval lisana) kasutuses, tuleb läbi ajada 190 liitriga. Mõlemad näitajad ületavad Patroli omi, ehkki Pathfinder on oma sõsarast tervelt 40 sentimeetrit lühem.
Lisaks saab kaks tagumist istmerida põrandasse peita ja sel moel moodustada autopärasse sileda põhjaga furgooni. Pakiruumiks ei tihka seda tõepoolest enam nimetadagi, sest enam kui kahekuupmeetrine ruumala teeks au ka mõnele väikekaubikule.
Kuna teise ja kolmanda rea istmeid saab kokku klappida ükshaaval ning mahakeeratav on ka parempoolse esiistme seljatugi, annab Pathfinder peaaegu välja mahtuniversaali mõõdud.
Suure kabiini puhul on alati probleem selle soojendamine/jahutamine. Pathfinderil jooksevad tuulutuskanalid laeservast auto tagaossa ning teises reas istujad saavad kliimaseadet ka ise juhtida.
Arvutid kõikjal abiks
Pathfinderi kapoti all teeb oma tööd 2,5liitirise mahuga turbodiisel. Töömahtu tundub kopsaka sõiduki kohta väheks jäävat, kuid tehnoandmed (174 hj, 403 Nm) lükkavad selle arvamuse kohe ümber. Teisalt saab roolis kiiresti selgeks, et 2,2tonnise massi liikvele viimine nõuab omajagu jõupingutusi.
Ehkki Pathfinderi lihtsamad versioonid on saadaval ka manuaalkäigukastiga, eeldab hinnaklass (üle poole miljoni krooni) pigem automaatikat. Sellest vallast tuleb hea uudis – automaatkäigukastis on nüüd viis käiku. Dünaamika peaaegu ei kannata, sõidusujuvus on tagatud, kütusekulu jääb mõistlikuks. Maanteel püsis reisiarvuti näit 8,5 l/100 km kandis, kogu proovisõidu üldine keskmine jäi 11 liitri märgist allapoole. Aeg-ajalt muutus käigukasti juhtprogramm üleliiagi innukaks ja vahetas käiku seal, kus jõuallika võimsusvaru seda nõudnud polekski. Ent kuna kütusekulu ega mugavus ei kannatanud, pole sellest ka häda.
Pathfinderi tulevased omanikud saavad soovi korral nautida paljusid 21. sajandi sõidukite (elektron)mugavusi. Nelivedu juhib arvuti, töörežiimide (tagavedu, automaat, nelivedu, aeglane nelivedu) ümberlülitamiseks kasutatakse pöördlülitit. Parkimisel abistab tagurduskaamera, teed aitab leida navigatsiooniseade (mis Eestis paraku ikka veel ei tööta). Bluetooth-ühendus laseb kasutada mobiiltelefoni seda taskust välja võtmata, “intelligentne võti” võib samuti taskusse jääda – ukselukud avanevad automaatselt, käivitamiseks on pöördlüliti. CD-mängijasse mahub kuus plaati, masin tunneb ka MP3-formaati.
Muidugi tuleb luksuse eest ka maksta ja nii polegi eriline ime, et täisvarustuses Pathfinderi hind ületab tuntavalt samasuguse Patroli oma. Aja märk?
Nissan Pathfinder 2.5dCi SE 5A/T
Disain | 4 |
Tehnika | 4 |
Kiirus | 2 |
Nauding | 4 |
Praktilisus | 5 |
Hind | 3 |
Mulje: Land Cruiser võib saada tõsise konkurendi.
