Raketitõrje paranoia
Sel neljapäeval Brüsselis algav Euroopa Liidu
Ülemkogu peaks Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli plaanide
kohaselt keskenduma kliimaküsimustele ning ELi bürokratiseerimise
vähendamisele. Vanad head teemad, mille kohal Euroopa valitsusjuhtidel
oleks mõnus pöidlaid keerutada, et siis kohvipauside ajal käia
oma Eesti kolleegi õlale patsutamas ning valimisvõidu puhul
õnnitlemas.
Kahjuks ähvardab Euroopa valitsusjuhtide
idülli rikkuda päevakorda sisse murdev kõrvaline teema –
USA raketikilbi osiste püstitamine Poola ja Tšehhi territooriumile.
Lääne-Euroopas suhtutakse sellesse silmanähtava skepsisega.
Kriitikat on teinud Saksamaa välisminister, negatiivne hinnang on antud
Austria ja Luksemburgi valitsuste poolt. Ida-Euroopas nähakse raketikilpi
kui järjekordset tõestust oma erilisele lähedusele (?)
Ameerika Ühendriikidega. Tšehhi välisminister ütleb, et
ameeriklaste plaanidega nõustumine või mittenõustumine on
tema riigi siseasi.
Venelased on aga juba ähvardanud, et Poola ja
Tšehhi territoorum võetakse nende raketivägedes
võimalike sihtmärkide nimekirja.
Olelusvõitlus
Metsiku Lääne saloonis
Raketitõrjest ajalooliselt. Külma sõja pakaselisematel
aegadel, s.o läinud sajandi 50ndatel-60ndatel, üritasid maailma kaks
superriiki – USA ja N Liit – teineteist üle trumbata üha
täiuslikumate ballistiliste ründevahenditega (sõna
“ballistiline” tähendab seda, et relv siseneb oma
lennutrajektooril sihtmärgi poole kosmilisse ruumi). Mandritevahelisse
raketti pandud tuumapomm on juba iseenesest ohtlik, sest selle
käikulaskmisel kehtib Metsiku Lääne saloonide loogika –
kes tulistab esimesena, see võidab. Tähtis oli tulistada
“õigesse kohta” ehk vastase arsenali pihta. Näiteks kui
ameeriklastel olid ballistilised raketid koondatud kusagile Põhja-Dakota
osariiki, siis venelaste esmalöök pidanuks maanduma just sinna.
Pärast vastase “desarmeerimist” olnuks venelastel võit
sama hästi kui taskus.
Ohtu hoomanud ameeriklased hakkasid
palavikuliselt välja töötama kaitsesüsteemi, mis pidanuks
Põhja-Dakota baaside poole lendavad vene raketid vahetult enne
“finišit” rajalt maha võtma. Siis läinuks
ameeriklaste olemine julgemaks. Venelaste seisukohalt vaadates aga liigagi
julgeks. Et seda vältida, leiutasid venelased mitme lõhkepeaga
raketid. See on süsteem, kus üks kandur viib vaenlase alale kuni
kümme lõhkepead, mis eralduvad atmosfääri ülemisse
kihti sisenedes omaenda lennutrajektooriga pommideks. Lugeja võib
kujutleda siinkohal moonikupra või hernekauna lõhenemist
Põhja-Dakota kohal, ning selle “kauna” surmatoova sisu
pudenemist eri sihtmärkide vahel. Ameeriklaste kaitse muutus
ebaefektiivseks. Mis tähendas seda, et nad üritasid midagi uut
välja mõelda. Ja see omakorda tähendas uut vastust
venelastelt. Ajalukku on see läinud mõistena
“võidurelvastumine”.
Valge rassi ajaloos on
sõjaline loogika juba kord selline, et kaitsevahendite
täiustumisele vastatakse uute ründevahendite
väljamõtlemisega (ning vastupidi). Kui aga
ambude-raudrüüde, eestlaetavate kahurite - bastionide,
kuulipildujapesade-tankide omavaheline võistlemine varasematel aegadel
ei ähvardanud kogu inimkonna hävinguga, siis möödunud
sajandi keskel alanud võidurelvastumine kätkes sellist ohtu.
Hukatusliku relvastumise pidurdamiseks allkirjastasid Washington ja Moskva 197
2. aastal leppe, millega piirati raketitõrjesüsteemide kasutamist.
Leping oli jõus kolmkümmend aastat. 2001. aasta lõpus teatas
George W. Bush, et Ameerika Ühendriigid väljuvad sellest
lepingust.
Ida-Euroopa lasketiir
Ameeriklased põhjendasid oma sammu
sellega, et maailma on tekkinud raketitehnoloogiat valdavad pätt-riigid
(rogue state), kes võivad hakata USAd šantažeerima.
Pätt-riikide nimekirja kantud Iraanil ja Põhja-Koreal on nii
tuuma- kui ka raketiambitsioonid vaieldamatult olemas.
Ballistilisi
rakette omavad Venemaa ja Hiina RV omal ajal Washingtoni sammust väga ei
erutunud. Venelased küll hakkasid ääri-veeri mõista
andma, et neil on ameeriklaste raketitõrjekilbile vastus varrukast
tõmmata – uut tüüpi lõhkepead, mis pärast
“moonikupra” või “hernekauna” lõhenemist
mitte ei lange vabalt sihtmärkide pihta, vaid võivad
atmosfääri sisenedes kurssi muuta, et seal kõiksugu
kiirendustega ja piruette visates ajada ameeriklaste raketitõrjel
juhtmed kokku (vt siinkirjutaja artiklit EEs 23.02.2004 “Idanaabri
imelised lennumasinad”). Kui venelastel on tõesti sellised
imeraketid olemas, siis ameeriklased võiksid mõelda mingile
vahendile, kuidas Vene ohtu elimineerida. Täpsemalt: venelased
võivad mõelda, et ameeriklased võivad mõelda,
kuidas nende “asümmeetriline” vastus USA raketikilbile
ebaefektiivseks muuta.
Ja siin tulevadki mängu Poolas ning
Tšehhis installeeritavad raketikilbi osised. Vene imerelva võiks
muuta ebatõhusaks siis, kui oleks olemas võimalus ta kohe alla
tulistada – lennutrajektoori algfaasis, kui lõhkepea
“poegimist” pole veel toimunud. Tulistada ballistilist raketti nagu
pesalt lahkuvat parti. Murdes Vene karu tuumakihvad, saaks tema territooriumi
karistamatult udjada kõiksugu
tavarelvastusega.
Miks peaks
venelased kahtlustama ameeriklasi sellistes kavatsustes? Läänest
vaadates võivad need need kahtlused tunduda absurdsed, Idast vaadates
seevastu täiesti mõistuspärased. (Näiteks,
seitsekümmend aastat tagasi sõlmis N Liidu diktaator Saksa
diktaatoriga sõpruslepingu, ja millega see lõppes, see kogemus on
venelastel seniajani luus ja üdis.)
Kahtlustamine on parem kui
mittekahtlustamine. Moskva on kogu aeg ilmutanud rahutust ja vastumeelsust NATO
laienemisprotsessi suhtes, viimati rõhutas seda veel kord president
Vladimir Putin oma Müncheni konverentsi kõnes.
Mõtteviiside kokkupõrge
Tegelikult on
ameeriklaste mõttemaailm üpris sarnane venelaste omaga. Pangem
tähele, et Ida-Euroopa raketikilp on Washingtoni seletuste kohaselt
mõeldud Lääne-Euroopa kaitsmiseks Iraani võimaliku
rünnaku eest. Analüütikud on juhtinud tähelepanu, et see
ongi ameerikalik (venelik) mõtteviis – kui Iraan (Ameerika) on
võimeline ründama, siis ta seda teebki. Lääne-eurooplaste
sajanditepikkune kooselu vahetus naabruses nuga ihuva vaenlasega on
sünnitanud teistsuguse filosoofia: suutlikkus rünnata ei tähenda
kaugeltki vastava tahte olemasolu. Sõda on poliitika jätkamine
teiste vahenditega, õpetas Vana Maailma suur strateeg. Eurooplased
küsivadki, miks peaks iraanlased või põhjakorealased neid
ründama. Mis on poliitiline põhjus? Eurooplased küsivad veel,
miks peaks sellise rünnaku tõrjumine olema USA ja
Poola-Tšehhi omavaheline asi, selmet anda asi kogu NATO kompetentsi. Ja
veel küsivad nad, miks raketit&o
tilde;rjeplaanidesse, juhul kui need on tõesti suunatud
pätt-riikide vastu, ei kaasata Venemaad.
Kes pole, vähemalt
ametlikult, pätiks tunnistatud. Vastupidi, kes on ÜRO
Julgeolekunõukogu alaline liige, kes on maailma fašismist
vabastaja, kes on igati lugupeetud gaasitarnija energianäljasele Euroopale
ja kelle presidenti võib pidevalt näha maailma demokraatlike
riikide juhtide embuses.