SXC.HU - JIMPETR

Sel neljapäeval Brüsselis algav Euroopa Liidu Ülemkogu peaks Saksamaa liidukantsleri Angela ­Merkeli plaanide kohaselt keskenduma kliimaküsimustele ning ELi bürokratiseerimise vähendamisele. Vanad head teemad, mille kohal Euroopa valitsusjuhtidel oleks mõnus pöidlaid keerutada, et siis kohvipauside ajal käia oma Eesti kolleegi õlale patsutamas ning valimisvõidu puhul õnnitlemas.
Kahjuks ähvardab Euroopa valitsusjuhtide idülli rikkuda päevakorda sisse murdev kõrvaline teema – USA raketikilbi osiste püstitamine Poola ja Tšehhi territooriumile. Lääne-Euroopas suhtutakse sellesse silmanähtava skepsisega. Kriitikat on teinud Saksamaa välisminister, negatiivne hinnang on antud Austria ja Luksemburgi valitsuste poolt. Ida-Euroopas nähakse raketikilpi kui järjekordset tõestust oma erilisele lähedusele (?) Ameerika Ühendriikidega. Tšehhi välisminister ütleb, et ameeriklaste plaanidega nõustumine või mittenõustumine on tema riigi siseasi.
Venelased on aga juba ähvardanud, et Poola ja Tšehhi territoorum võetakse nende raketivägedes võimalike sihtmärkide nimekirja. 

Olelusvõitlus

Metsiku Lääne saloonis
Raketitõrjest ajalooliselt. Külma sõja pakaselisematel aegadel, s.o läinud sajandi 50ndatel-60ndatel, üritasid maailma kaks superriiki – USA ja N Liit – teineteist üle trumbata üha täiuslikumate ballistiliste ründevahenditega (sõna “ballistiline” tähendab seda, et relv siseneb oma lennutrajektooril sihtmärgi poole kosmilisse ruumi). Mandritevahelisse raketti pandud tuumapomm on juba iseenesest ohtlik, sest selle käikulaskmisel kehtib Metsiku Lääne saloonide loogika – kes tulistab esimesena, see võidab. Tähtis oli tulistada “õigesse kohta” ehk vastase arsenali pihta. Näiteks kui ameeriklastel olid ballistilised raketid koondatud kusagile Põhja-Dakota osariiki, siis venelaste esmalöök pidanuks maanduma just sinna. Pärast vastase “desarmeerimist” olnuks venelastel võit sama hästi kui taskus.
Ohtu hoomanud ameeriklased hakkasid palavikuliselt välja töötama kaitsesüsteemi, mis pidanuks Põhja-Dakota baaside poole lendavad vene raketid vahetult enne “finišit” rajalt maha võtma. Siis läinuks ameeriklaste olemine julgemaks. Venelaste seisukohalt vaadates aga liigagi julgeks. Et seda vältida, leiutasid venelased mitme lõhkepeaga raketid. See on süsteem, kus üks kandur viib vaenlase alale kuni kümme lõhkepead, mis eralduvad atmosfääri ülemisse kihti sisenedes omaenda lennutrajektooriga pommideks. Lugeja võib kujutleda siinkohal moonikupra või hernekauna lõhenemist Põhja-Dakota kohal, ning selle “kauna” surmatoova sisu pudenemist eri sihtmärkide vahel. Ameeriklaste kaitse muutus ebaefektiivseks. Mis tähendas seda, et nad üritasid midagi uut välja mõelda. Ja see omakorda tähendas uut vastust venelastelt. Ajalukku on see läinud mõistena “võidurelvastumine”. 
Valge rassi ajaloos on sõjaline loogika juba kord selline, et kaitsevahendite täiustumisele vastatakse uute ründevahendite väljamõtlemisega (ning vastupidi). Kui aga ambude-raudrüüde, eestlaetavate kahurite - bastionide, kuulipildujapesade-tankide omavaheline võistlemine varasematel aegadel ei ähvardanud kogu inimkonna hävinguga, siis möödunud sajandi keskel alanud võidurelvastumine kätkes sellist ohtu.
Hukatusliku relvastumise pidurdamiseks allkirjastasid Washington ja Moskva 197 2. aastal leppe, millega piirati raketitõrjesüsteemide kasutamist. Leping oli jõus kolmkümmend aastat. 2001. aasta lõpus teatas George W. Bush, et Ameerika Ühendriigid väljuvad sellest lepingust.   
    
Ida-Euroopa lasketiir

Ameeriklased põhjendasid oma sammu sellega, et maailma on tekkinud raketitehnoloogiat valdavad pätt-riigid (­rogue state), kes võivad hakata USAd šantažeerima. Pätt-riikide nimekirja kantud Iraanil ja Põhja-Koreal on nii tuuma- kui ka raketiambitsioonid vaieldamatult olemas.
Ballistilisi rakette omavad Venemaa ja Hiina RV omal ajal Washingtoni sammust väga ei erutunud. Venelased küll hakkasid ääri-veeri mõista andma, et neil on ameeriklaste raketitõrjekilbile vastus varrukast tõmmata – uut tüüpi lõhkepead, mis pärast “moonikupra” või “hernekauna” lõhenemist mitte ei lange vabalt sihtmärkide pihta, vaid võivad atmosfääri sisenedes kurssi ­muuta, et seal kõiksugu kiirendustega ja piruette visates ajada ameeriklaste raketitõrjel juhtmed kokku (vt siinkirjutaja artiklit EEs 23.02.2004 “Idanaabri imelised lennumasinad”). Kui venelastel on tõesti sellised imeraketid olemas, siis ameeriklased võiksid mõelda mingile vahendile, kuidas Vene ohtu elimineerida. Täpsemalt: venelased võivad mõelda, et ameeriklased võivad mõelda, kuidas nende “­asümmeetriline” vastus USA raketikilbile ebaefektiivseks muuta.
Ja siin tulevadki mängu Poolas ning Tšehhis installeeritavad raketikilbi osised. Vene imerelva võiks muuta ebatõhusaks siis, kui oleks olemas võimalus ta kohe alla tulistada – lennutrajektoori algfaasis, kui lõhkepea “poegimist” pole veel toimunud. Tulistada ballistilist raketti nagu pesalt lahkuvat parti. Murdes Vene karu tuumakihvad, saaks tema territooriumi karistamatult udjada kõiksugu tavarelvastusega.      
Miks peaks venelased kahtlustama ameeriklasi sellistes kavatsustes? Läänest vaadates võivad need need kahtlused tunduda absurdsed, Idast vaadates seevastu täiesti mõistuspärased. (Näiteks, seitsekümmend aastat tagasi sõlmis N Liidu diktaator Saksa diktaatoriga sõpruslepingu, ja millega see lõppes, see kogemus on venelastel seniajani luus ja üdis.)
Kahtlustamine on parem kui mittekahtlustamine. Moskva on kogu aeg ilmutanud rahutust ja vastumeelsust NATO laienemisprotsessi suhtes, viimati rõhutas seda veel kord president Vladimir Putin oma Müncheni konverentsi kõnes.

Mõtteviiside kokkupõrge
Tegelikult on ameeriklaste mõttemaailm üpris sarnane venelaste omaga. Pangem tähele, et Ida-Euroopa raketikilp on Washingtoni seletuste kohaselt mõeldud Lääne-Euroopa kaitsmiseks Iraani võimaliku rünnaku eest. Analüütikud on juhtinud tähelepanu, et see ongi ameerikalik (venelik) mõtteviis – kui Iraan (Ameerika) on võimeline ründama, siis ta seda teebki. Lääne-eurooplaste sajanditepikkune kooselu vahetus naabruses nuga ihuva vaenlasega on sünnitanud teistsuguse filosoofia: suutlikkus rünnata ei tähenda kaugeltki vastava tahte olemasolu. Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, õpetas Vana Maailma suur strateeg. Eurooplased küsivadki, miks peaks iraanlased või põhjakorealased neid ründama. Mis on poliitiline põhjus? Eurooplased küsivad veel, miks peaks sellise rünnaku tõrjumine olema USA ja Poola-Tšehhi omavaheline asi, selmet anda asi kogu NATO kompetentsi. Ja veel küsivad nad, miks raketit&o tilde;rjeplaanidesse, juhul kui need on tõesti suunatud pätt-riikide vastu, ei kaasata Venemaad.
Kes pole, vähemalt ametlikult, pätiks tunnistatud. Vastupidi, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, kes on maailma fašismist vabastaja, kes on igati lugupeetud gaasitarnija energianäljasele Euroopale ja kelle presidenti võib pidevalt näha maailma demokraatlike riikide juhtide embuses.