Rännak läbi aja
Missugune raha käibis Eestis tuhatkond aastat tagasi? Hõbe, leiab vastuse Eesti Ajaloomuuseumi mündikabinetist. Rahaajaloolase Ivar Leimuse koostatud mündikabinetis on mitmeid esemeid, mida esmapilgul ei taha kuidagi rahaks tunnistada. Sigarikujulised hõbedakangikesed, mis polnud kaupa tehes vähem hinnas kui mündid. Tähtis oli sisu ehk kaal, mitte vorm. Viimast kinnitab siinse rahaajaloo ehk kummalisim maksevahend – 10. sajandist pärit vedrut või käevõru meenutav hõbedast spiraal. Muinasajast saati on seda viikingite maksevahendit kutsutud osering’iks. Tänapäeval aga ka käevõru-rahaks. Siiski jääb küsimuseks, kuidas seda võru ikkagi kaasas kanti. Käele kinnitamiseks tundub see ikkagi natuke liiga kitsas. Mündikabinetist saabki muuseumi uue püsiväljapaneku algusesse.
Kogu Eesti ajalugu kiviajast 18. sajandi lõpuni välja on ära mahutatud ühte suurde saali. Ruumipuudus on ühekorraga nii halb kui hea. Halb seetõttu, et palju huvitavat jääb eksponeerimata. Hea seetõttu, et nii ei kurna vaatajat ära. Eriti kui vaatajad on koolilapsed, kes ei püsi kaua paigal. Ja ega turistidki viitsi saalide kaupa vanu asju vaadata.
Linnaõhk teeb vabaks
Näitusesaali keskel seisab pika mõõgaga mees, kes hindab professionaalse pilguga tema ees põlvitaja kaela. Et ikka täpselt tabaks ja ühe löögiga. Mõõgaga mees on Tallinna timukas, põlvitaja aga julm mõisahärra Johann von Uexküll.
Kes pole varem lugenud või näinud filmi “Verekivi”, saab juurde lisatud tekstist teada, miks Riisipere mõisnik Tallinnas pea kaotas: “Kui talumees Suurepere Madis põgenes Tallinna, tuli Riisipere mõisnik Johann von Uexküll talle järele ja piinas ta surnuks. Sellega läks Uexküll vastu tavaga, mille kohaselt aasta ja ühe päeva linnas viibinud isik on linna kaitse all. Talupoja sõprade-sugulaste kaebuse põhjal toodi Uexküll rae kohtu ette ja hukati mais 1535.”
Vaene Madis kannatas tõepoolest hirmsaid piinu ja eks see mõjutas ka kohtu otsust. Tallinna vana kriminaalkroonika järgi oli Uexküll “oma talupoja esmalt üles vinnanud ning teda raskesti piitsutanud ja siis pakkudesse pannud ning kaks ööd suure külma käes kaagis pidanud, nii et tal jalad olid ära külmunud. Siis võttis ta puuhalu ja lõi talle vastu külmavõetud jalataldu ja seejärel haluga kaks korda mööda pead, nii et mees hinge heitis.”
Tähelepanemist väärib selle hirmsa loo juures veel, et Uexküll pakkus linnale oma elu eest kogunisti 1000 marka. “Seda ei võinud kohus sallida. Rikkaga tuleb talitada nagu vaesegagi. Jumal heida armu hingele!” kirjutab kriminaalkroonika. Kas praegune linnavalitsus on niisama sirgjooneline?
Surmaga on seotud teinegi rekonstruktsioon Eesti ajaloost – põletusmatus 12.-13. sajandist. Tuleriidal, mis on nüüdsama süüdatud, lebab mees, keda naine saadab viimsele teekonnale. Surma kõrval on stseen kiviaja igapäevaelust, vähendatud osaline koopia tulekoldega elamust. Vähendatud seetõttu, et ega elamud polnudki tollal nii väikesed. Nende kõrgus ulatus isegi nelja meetrini ja pindala kuni 50-60 ruutmeetrini.
Mõni vitriin edasi aga võib näha tööhoos dominikaani munka 15. sajandist, kes kirjutab hoolikalt ümber käsikirja. Ja tema lähedal pisikeses Kalamaja kambris loeb laua taga raamatut eestlasest voorimees Simon Ryssa, Eesti kuulsaima keskaegse kirjamehe Balthasar Russowi arvatav isa. Raamatuks muidugi poja „Liivimaa kroonika“ aastast 1577. Kalamajast Euroopasse – nii on väljapaneku koostajad loo pealkirjastanud.
Tundmatu Dürer?
Kindlasti vaadake uhket maalinguga joogiklaasi, mille juures tekst selgitab: “Sellest klaasist jõi kuulus saksa humanist ja Albrecht Düreri parim sõber Willibaldt Pirckheimer.” Pole sugugi võimatu, et selle ilusa pildi võis oma sõbra klaasile maalida Dürer ise. Polnud ju Dürer ainult graafik, vaid ka arvestatav maalija. Praegu on igal juhul sobivaim hetk seda klaasi vaadata, sest Kadriorus on avatud Düreri näitus. Et tegu on Pirckheimeri joogiklaasiga, pole kahtlust – klaasile on graveeritud omaniku nimi ja aasta 1513.
Väljas on teisigi kuulsuste esemeid, ehkki omaniku nime pole neile peale kirjutatud. Klaaspurgis on Rootsi kuninga Karl XII valged kindad, mille ta unustas oma sõbra krahv Archibald von Douglase juurde Albu mõisa. Samas kõrval kulunud välimusega peegel-arvelaud, mis kuulus Ukraina hetmanile Mazepale ja võeti tema telgist pärast Poltaava lahingut 1709. Rootsi Raudpea rivaali Vene tsaari Peeter I asju on väljas kogunisti kaks: vitstest punutud kattega välipudel ja pühenduspael.
Ekspositsioonis on muidki esemeid, mille üle muuseum võib uhkust tunda. Näiteks hõbedase loomornamendiga ilustatud luksuskirves, mis on leitud Kirumpäält. See muistsele ülikule kuulunud kirves on Eestisse jõudnud lõuna või kagu poolt ning sarnaseid eksemplare on maailmas teada vaid üksikuid. Niisama haruldane on ka 14. sajandist pärit puust sõjanui, mis oli Pikal tänaval asuva maja seina sisse müüritud ja tänu sellele väga hästi säilinud. Uunikum on aga Taani kuninga Eriku metallpitsat 13.-14. sajandist, mille sarnast pole säilinud isegi Taanis.
Ring saalile peale tehtud, tasub lahkudes lähemalt uurida ka suurt 11. sajandi ruunikivi – tõetruu koopia Västergötlandi maakonnas Frugårdenis asuvast originaalist. Sel kivil on ainuke teadaolev tolleaegne tekst, kus kindlasti mainitakse Eestit: “Guve püstitas selle kivi Olavile, oma pojale, väga tublile noorele mehele. Ta tapeti Eestimaal.” Kergmaterjalist koopia kinkis ajaloomuuseumile Rootsi riik (päris kivi oleks põrandast läbi vajunud). Kui kolm muuseumitöötajat paari aasta eest ruunikivi muuseumi uksest sisse tassisid, nägi seda pealt grupp Venemaa saatkonna ees seisvaid seltsimehi. “Nu i mužiki!” saatis tassijaid imetlev kommentaar.
