Räpane skandaal Tallinna Linnakohtus
Liivalaia tänava kohtumaja jahedad koridorid võivad sinna esmakordselt sattunu päris ära ehmatada. Närviliselt tammuvad kohtualused, mustades talaarides kohtunikud, paberipakkidesse sukeldunud advokaadid-prokurörid, kõrgi pilguga sekretärid… Vaikus ja kontsaklõbina kaja. Õigustatult jääb sünge mulje. Õigustatult sellepärast, et siit majast käib igal tööpäeval läbi sadu kurjategijaid. Ka kõige julmem mõrtsukas lööb siin silmad maha ning kavalaimal kelmil läheb kohtunikule vastates keel sõlme.
Võiks arvata, et õigusemõistmise kantsis tühiste asjadega ei tegelda. Ammugi ei usuks, et siin töötavatel kõrgesti haritud inimestel on aega ja tahtmist vastikute kuulujuttude levitamiseks, eriti oma kolleegide kohta.
Ometi köeb nende seinte vahel, otse pimeda õigusejumalanna kivist skulptuuri selja taga, juba kuu aega vastik skandaal.
Torm puhkes maikuus. Ühel täiesti tavalisel kohtuistungil rääkis jope varguses süüdistatav Silver, kuidas ta tutvus sama maja kohtunikuga. Koheselt tõusis kohtualuse räägitu kohtumaja klatšiedetabeli tippu.
Silver tutvub kirurg Igoriga
Enesekindel, nobeda jutuga ja kavala näoga Silver küsib sissejuhatuseks: “Mida kuulda tahad?”. “Kõike, algusest peale, nagu kohtus rääkisid.”
Detsembris, ühel unisel laupäeval sõitis Silver bussiga Muugalt kesklinna. “Ilgelt sitt oli olla, mõtlesin, et lähen linna, võtan paar kalja. Bussis vaatan, läheneb mulle üks jubedalt kreenis olekuga mees. Hakkas rääkima. Tegi ettepaneku kõrtsi minna.” Koos mindi Lost Continenti Narva maanteel. “Võtsime 8 cl kaupa viina, et kiiresti pähe hakkaks,” räägib Silver. Möödus tunnike. Silveri uus tuttav, Mustamäe haiglas töötav kirurg Igor, nagu ta ennast tutvustas, pakkus välja, et võiks sõita tema poole ja juua seal edasi – on odavam ja mugavam. Igor tellis takso. “Mõtlesin, et oh, lahe, kutsun mõned sepikud ka kaasa, naised, noh, mõnus. Aga poolel teel selgus, et pole raha taksoarve maksmiseks. Kummalgi polnud.” Kukkus nii välja, et automaat neelas kirurgi pangakaardi alla ja siis sai taksojuhil villand – ta kutsus politsei.
Politsei pressiesindaja Madis Tilga sõnul kutsus taksojuht politsei kella 18.30 paiku Lasnamäele. Politsei võttis taksosõitjad kaasa ja tegi Silverile väärteoprotokolli. Mees veetis öö plate peal.
Möödus mõni nädal. Silver sõitis jälle bussiga ja nägi Igorit. "Esimene asi - küsis, ega ma kellelegi sellest taksosõidust ei rääkinud. Aga mis kuradi pärast peaks ma mingist kirurgist kellelegi rääkima,” räägib Silver. “Igor andis mulle oma meiliaadressi, samuti vahetasime telefoninumbreid… mingi Yahoo aadress oli, aga ma ei kirjutanud talle kordagi.”
“Kuskil munadepühade paiku tuli mu telefonile vastamata kõne. Võrdlesin seda numbriga, mis kirurg mulle andis – oligi sama. Helistasin. Igor tahtis kokku saada. Jalutasime koos Kadriorus, ajasime juttu, jõudsime Russalka juurde. Aga ma olin trennist tulnud, kõht oli tühi, ütlesin, et peaks midagi sööma. Igor ütles, et lähme tema poole, ta valmistab midagi. Siis seletas veel pikalt laialt pliitidest ja kodutehnikast. Korraga kargas mulle pähe, et ta pole ikka õige mees.”
Silver väldib täpsustust. “Mis mees siis,” küsin, “kas homo?”. “Jah. Tundus nii.”
Silver jätkab: “No siis oli mul minek. Õnneks just üks sõber helistas, valetasin Igorile, et sõbral on ema surnud ja lasin jalga.”
Kirurg osutub kohtunikuks
Umbes poolteist kuud hiljem pidi Silver kohtusse minema, sest veebruaris jäi ta vahele jopevargusega. Pani ühest popist kõrtsist Viru tänaval pihta nahktagi koos omaniku dokumentidega. Silverile oli see juba kaheksas kord varguse eest kohtu all olla.
“Mõni päev enne kohut läksin kohtumajast läbi. Mõtlesin, et viskan toimikule veel ühe pilgu. Ja mis ma näen – toimikus mingi paber, et mingi kohtunik taandab ennast minu asja arutamisest, sest on minuga isiklikus elus kokku puutunud. No mis värk – ma pole ühegi kohtunikuga eraelus kohtunud,” imestas Silver. “Kohtuniku nimi oli Raivo Einula. Helistasin tema töönumbril, et küsida, kust ta mind teab. Kohtunik võttis toru, kuulas mu küsimuse ära ja ütles – tead, mina olengi see Igor, aga ole kena, ära sellest loost kellelegi räägi.”
Silver vihastas ennast siniseks. “Kurat, sellised inimesed töötavad tähtsates ametites ja saadavad teisi traadi taha. Oleks võinud niipalju ausust olla, et õige nime all esineda.”
Suurest vihast - vähemalt nii ütleb Silver - rääkis ta alanud kohtuistungil kõik ära. “Üsna imelik istung oli – see, kas ja kuidas ma jope varastasin, ei kottinud kedagi. Tavaliselt on prokuröril 50 000 küsimust, et kuidas ja mis. Suurema osa ajast pärisid prokurör ja kohtunik hoopis selle kohta, miks see teine kohtunik ennast taandas. See huvitas neid hirmsat moodi.”
Silver rääkis oma kokkupuutest kohtunikuga pikalt ja laialt. Kohtunik Valeri Lõõnik ja prokurör kuulasid rõõmsalt ning sekretär pani kõik ilusti kirja. Kohtu pressiesindaja Aet Truu sõnul läks Lõõnik pärast istungit kolleegilt küsima, et mida antud olukorrass teha - peagi oli kogu lugu suure kella küljes.
Tund hiljem kutsuti Einula juba kohtu esinaise Helve Särgava kabinetti seletust andma. Skandaal oli alanud.
Mis siin siis imelikku on, küsite? Hea küsimus. Mida kohtunikule ette heita? Kas ta ajas kellelegi kätt püksi? Ei. Vägistas kedagi? Ei. Nõudis leebe kohtuotsuse eest seksi nagu üks teine kohtunik mõni aeg tagasi? Ka mitte. Milles Einulat siis süüdistatakse? Kas
a) selles, et oli töövälisel ajal avalikus kohas purjus;
b) selles, et ta kõrtsis topsisõbrale vale nime ütles;
c) selles, et jättis taksoarve maksmata;
d) selles, et ta kutsus Silveri enda poole sööma või;
e) selles, et ta ennast Silveriga kokkupuutumise pärast taandas?
Või tõesti selles, et ühel vargapoisil tekkis tunne, et kohtunik võib olla homomeelne?
Pärast Ain Truu skandaali võib linnakohtu esimees Helve Särgava sellises küsimuses tõesti väga tundlik olla. Kuid ta keeldub süüdistuse sisu kommenteerimast.
Einula väidab, et ta ei saa üldse aru, milles asi on. Ta palkas ennast kaitsma advokaadid.
Kohtunik möönab juhtunut
Einula ei taha sellest asjast üldse rääkida, kuid pärast mõningast keelitamist tunnistab, et tal on mõned kahtlused, kes võiks tahta tema skalpi. Või vähemalt mainele vett peale tõmmata. Kahtlusi ta ei avalda. Silveriga tutvumisest räägib pikk, siilisoenguga ja heas sportlikus vormis kohtunik napisõnaliselt. Ta lükkab suure osa noormehe jutust ümber. "Ma ei mäleta, et oleksin ennast Igoriks nimetanud. Kirurgiks ammugi mitte. Ma usun, et see on tellitud jutt," usub Einula. "Koju ma teda ei kutsunud, numbrit ega meiliaadressi ei andnud, külge ei löönud. Ja ma ei ole homo," vastab ta otsekohesele küsimusele.
Osaliselt Einula nõustub Silveri räägituga. Lost Continendis oldi tõesti koos. Küll aga ei läinud kohtunik sinna koos Silveriga, vaid pidas sõbra sünnipäeva. Silver aga ujus lihtsalt nende seltskonnale ligi ja nuias väljategemist.
Kella poole kuue paiku tellis Einula takso, et koju sõita. Silver väitis, et elab samas linnaosas ja sebis ennast kaasa. Poolel teel avastas Einula, et sularaha on otsas. Ta palus ennast automaadi juurde sõidutada, kuid pistis kogemata automaati teise panga kaardi, sisestas vale pin-koodi ja jäi kaardist ilma. “Palusin taksojuhti, et lubaks mul päev hiljem maksta. Ütlesin, et olen kohtunik ja ei peta teda – too irvitas vastu, et kas jalgpallikohtunik. Ja kutsuski politsei.” Jaoskonnas joovet ei tuvastatud, kohtunik lubati koju. Kaks päeva hiljem läks ta Helve Särgava juurde ja rääkis kõik ära. Piinlik küll, ole edaspidi ettevaatlikum, noomis ülemus. Ja nentis, et keegi ei keela kohtunikul vabal ajal peol käia ja et pin-koodiga võib eksida igaüks.
Möödus paar kuud, kui Silver hakkas Einulale helistama. Koju, tööle, igale poole. "Tahtis kokku saada, ütles, et on abi vaja."
Einula vältis kokkusaamist. Aprillis potsatas Einula lauale üks toimik. Ja ennäe, kohtualuseks seesama Silver seoses jopevargusega. Kokkusattumus või kellegi kuri käsi? Väidetavalt jaotatakse istungeid kohtunikele juhuse printsiibil.
Kohtunik ei soovi ebameeldivusi ja taandab ennast, märkides, et on eraelus juhuslikult kohtualusega kokku puutunud ega saa asja erapooletuna arutada.
Seksika jutu eest leebe karistus
Kogu loo puänt peitub selles, et Silveri süüasjas osalenud prokurör Aleksander Tšitšerov palus kaheksandat korda varguse eest kohtu all olnud pätile karistuseks mõista… ärge ehmatage – 20 päeva tingimisi!!! Tavaliselt nii palju kordi karistatud pätte nii leebelt ei kohelda. Seadus lubab varem karistatud varga lausa viieks aastaks vangi panna.
Ekspress küsis prokurörilt, miks nii kerge, õigemini naeruväärne karistus, ja kas sellel on ka mingi seos jutuga, mida kohtualune rääkis. Prokurör vastas, et tegelikult pole see sugugi kerge karistus.
Istungi protokollist nähtub, et just prokurör oli see, kelle küsimuse peale Silver detsembrikuisest taksosõidust ja sellele järgnenust rääkis.
Ent miks kohtunik üldse lubas Silveril rääkida oma kokkupuudetest kohtunik Einulaga, kui arutamisel oli jope vargus? Tavaliselt, kui kohtualune hakkab süüdistuse asemel "aiaaugust" rääkima, keelab kohtunik või prokurör teda ning asjasse mittepuutuvat ei protokollita. Ka kohtu tegevust reguleeriva seaduse järgi peab kohtunik kõrvaldama süüasja arutamisest kõik, mis ei käi arutatava kriminaalasja kohta.
Kohtunik väitis Ekspressile, et ta ei esitanud Silverile ühtki asjasse mittepuutuvat küsimust. “Üleminek jutus toimus kiiresti ja sujuvalt. Ma ei saanud aru, et jutt käib kohtunikust, arvasin, et kohtualune tahab rääkida veel mingist kuriteoepisoodist, mis pole fikseeritud. Alles viimases lauses selgus, et räägiti meie kohtunikust. Küsimusi ma ei esitanud.”
Küsimusele, kas prokuröri küsitud karistus – 20 päeva tingimisi – liiga kerge ei tundunud, vastas kohtunik: “Muidugi kerge, aga ei olnud minu asi seda muutma hakata. Prokurör peab riigi esindajana teadma, mis karistus on õiglane.”
Mis puudutab kohtunik Einulat, siis mai lõpus koostas linnakohtu esimees Helve Särgava distsiplinaarsüüdistuse ja saatis selle Riigikohtule arutamiseks. Nagu öeldud, süüdistuse sisu ta ei avalda ega kommenteeri.
Riigikohtu pressiesindaja Krõõt Nõges ütleb, et asja hakatakse arutama septembris. Seni võib Einula oma tööd edasi teha.
