Raske tee elu imeni

Sünnitusvalu on ainus teadaolev mõtestatud valu. Selle valuga sünnib laps.

Sünnitust kui sündmust kogetakse tänapäeval üks-kaks-kolm korda. Harvem rohkem. Selleks, et kogemus oleks igakülgselt meeldiv, saab ise palju ära teha. Igakuised tervisekontrollid ämmaemanda või arsti juures, perekoolide loengud ja sünnituseks ettevalmistavad võimlemisrühmad – kõik toetavad peatset sündmust. Sünnitegevust jaotatakse kolme perioodi.

Avanemisperiood

See on ajavahemik esimeste perioodiliste emakakontraktsioonide tekkest kuni emakakaela täieliku avanemiseni. See on sünnituse pikim periood ja kestab esmasünnitajatel kauem kui korduvsünnitajatel. Emakakaela avanemist kogeb valudena kuna emakakaelas asub palju valuretseptoreid. Lapse pea või pepu surub emakakaelale, soodustades selle avanemist, et laps saaks sündida.

Enamasti on valu alakõhus või nimmepiirkonnas. Tuhud on kergesti talutavad, kui oskad end lõdvestada ja õigesti hingata. Sünnituse ajal on õige hingamine sügav rahulik kõhuhingamine.

Kuni tuhud on veel harvad ja lühikesed, jätka oma tavalisi toiminguid. Kui on öö, tuleb jõu säästmiseks püüda puhata. Voodis on lihtsam olla külili või nõjatuda põlvitades sobiva kõrgusega padjakuhjale. Nii on lapse hapnikuvarustus parem. Abiks on raseduse ajal õpitud lõõgastumistehnikatest ja õigest hingamisest. Soe vesi aitab lõõgastuda. Võib minna vanni või dušši alla. Tuhude sagedus ja kestvus sünnituse edenedes aina kasvab.

Sünnitamine nõuab varsti kogu jõu ja tähelepanu, et säilitada õige hingamisrütm. Tuhude vaheajal tuleb püüda end täielikult lõõgastada, see aitab jõudu säästa. Võib proovida valude vaheajal isegi veidi tukastada. Tihti tunnevad naised sünnituse ajal värinat kätes, jalgades või seljas. Värisemine on keha viis ise oma lihaseid lõõgastada. Nägu punetab, ihu higistab, suu kuivab ja tuhud muutuvad veelgi intensiivsemaks.

Mingil hetkel, umbes siis kui emakakael on avanenud 5–6 cm (poole vajalikust), pöördub sünnitav naine sageli endasse ega soovi suhelda. Seda nimetatakse sünnituse regressiooniks, s.o tagasipöördumiseks ürgse sünnitajavaistu juurde. Sünnitust juhib aju vanim ja ürgseim osa. Just seal küpsevad hormoonid, mis sünnitust edasi viivad. Selleks et kõik hästi ja turvaliselt edeneks, on hea, kui ruum on vaikne ja hämar. Nii on loodud välised tingimused sünnituse loomulikuks edenemiseks: hormoonid saavad teha oma tööd, avades emakakaela, valmistades ette sünnituskanalit ja vaigistades valu. Sügavalt hingates ja higistades kaotab naine rohkesti vedelikku ning seepärast on tähtis juua vett, mineraalvett, mahla või morssi.

Abistavad hormoonid

Oksütotsiin on hormoon, mis juhib sünnitust ning tekib inimese kehas ka siis, kui ta tunneb naudingut ja mõnu. Silitamine, massaaž, aga ka partnerilt saadud hellitused aitavad hoida sünnituseks vajalikku oksütotsiini taset. Sarnaselt toimib ka soe vesi, aidates kaasa sünnituse edenemisele. Püstiasendid aitavad valude ajal sünnitustegevust lühendada ja kiirendada.

Raske on säilitada enesekontrolli, sest puhkeajad tuhude vahel jäävad nii lühikeseks, et ei suudeta end järgmiseks valuks koguda. Võib kogeda ka käega löömise ja masendustunnet, võib muutuda hoopis närviliseks ja praalivaks. Seda hetke võrreldakse surnud punktiga maratoni jooksmisel. Just sel ajal muutub tuhude iseloom: esimene pressitunne ehk väitus annab en dast märku. Kui ämmaemand ei luba veel pressida, sest emakakael ei ole täielikult avanenud, aitab sünnitust aeglustav asend: põlvitamine ettepoole kallutusega. Ka õige väljahingamine aitab seda perioodi paremini taluda.

Väljutusperiood

Kui emakakael on täielikult avanenud, hakkab laps läbima sünnituskanalit. See kestab tund-paar ja avaldub tugev surve pärasoolele. Emaka­lihase kokkutõmmetele lisandub diafragma, ja kõhu vöötlihaste kokkutõmbed tekitavad pressid. Kui tuleb pressitarve, peab hingama omas rütmis, mitte hambaid ja huuli kokku suruma. Valude ajal hinge kinnihoidmine võib mõjuda halvasti ka lapsele, põhjustades hapnikuvaegust. Presside vaheajal võid asetada käe tupeavause kohale, katsudes paitada oma lapse pead. Nii saab ka ise tunda, millal lapse pea hakkab tupepilust paistma. See annab nii peatsele emale kui ka lapsele jõudu teadmisest, et finiš on lähedal. Väljutusperioodis on mõistlik mitte lamada. Kükitades, püsti või käpuli on lapsel lihtsam. Kõige paremini saab end aidata ämmaemanda antud soovitusi järgides.

Päramiste periood

Lapse sündimisest kuni platsenta sünnini läheb aega kümnest minutist ühe tunnini. Sel perioodil eraldub emakaseina küljest platsenta. Varsti pärast lapse sündi on taas tunda emaka kokkutõmbeid. Lapse puudutused rinnal, samuti vaistlikud roomamisliigutused soodustavad platsenta eraldumist. See ei ole valus, sest platsenta on väiksem ja pehmem kui laps. Ei ole sõnu, millega kirjeldada tunnet, kui näed sündivat last. Isegi siis, kui oled täiesti läbi ja kurnatud, annab tita imeliselt energiat. Sünnitusvalud ja väsimus ununevad, tunned kergendust, hellust ja armastust. Pisarad läbi naeru on sel hetkel tavalised. Selline ongi uue elu algus!

Loe lisaks: www.perekool.ee

Sünnib laps!

Meeleolu on ülev, sageli eufooriline. Tähelepanu on vastsündinul. Kui laps asetatakse kõhule, siis silita teda käega õrnalt ja rütmiliselt suunaga alt üles, pea poole. See stimu­leerib lapse vereringet ja soodustab rahunemist pärast „rasket tööd”. Püüa oma beebile silma vaadata.

Räägi temaga õrnalt.