Raskeroki rehepapid
Mõnikord tekkib mul isu hea eestikeelse muusika järele. Tahaks kuulata midagi, mis ei kõlaks "nagu välismaa bänd", kuid oleks siiski keskmisest kohalikust raadiopopist intrigeerivam. Hästi – nukrutsemiseks sobib Metro Luminal, kaasalaulmiseks Vennaskond, autosõiduks Ans.Andur, seenelkäiguks Metsatöll. Aga oma ürgsete ugrivajaduste rahuldamiseks ennekõike Taak. Kui mul palutaks Taaga muusikat iseloomustada, ütleks ma, et see kõlab nagu Kaval-Ants või Rehepapp. Ühest küljest rõhub see nagu argitegelikkus kunagi, teisest küljest saab tembutamiseks alati härra tagant küüntest kübarat laenata. Mõistate?
Raske koorma koidikul
Siiani teadis eesti raske-rock’i publik sellist bändi nagu Dawn Of Gehenna. Mõni vanem inimene mäletas ka ansamblit Mystique. Nüüd siis äkki ilmus plaksti nagu eikusagilt välja Taak. Ja kohe plaat kah otsa. Miks ja kuhu kadus Dawn Of Gehenna? "See polnud niimoodi kalkuleeritud, see lihtsalt kukkus niimoodi välja," selgitab Taaga vokalist ning tekstide autor Mart Kalvet, "kuna Dawn Of Gehenna repertuaar oli muutunud eestikeelseks, otsustasime ka nime ära vahetada."
Ja nüüd jälgige mängu – samal ajal huvitus D.O.G-i eestikeelse materjali väljaandmisest Nailboard Records. Aga soovitavalt mitte ingliskeelse bändinime all. Kuna tolleks hetkeks oli nimevahetus ka bändimeeste peas küps, juhtuski nii, et Dawn Of Gehennast sai mullu novembris sujuvalt Taak.
"Seda, et me pole algajad, vaid seesama bänd, saab vist igaüks internetist meie pilti vaadates aru," naerab Mart uue bändi jutu peale. Kitarrist Kaido Tiits lisab, et kuigi bändijada algkoosseisust on järel ainult trummar Aivar Leimann, on järjepidevus siiski olemas kasvõi sümbolite kujul: "Dawn Of Gehenna lühend on D.O.G. ehk koer. Ja uue plaadi nimi on "Koerapööriöö"."
Lood plaadil on pea kõik uued. "Meil on olnud väga palju erinevaid perioode," ütleb Kaido ning täpsustab, et üks vana lugu on siiski ka plaadile jõudnud. "Jah – "Merevaik". Selle põhiosa sai välja mõeldud üheksakümnendate keskel," haarab Mart sõnasabast. Loo eestikeelne tekst oli tema sõnul esialgu mõeldud ansamblile Must Missa, kes selle kui liiga lüürilise ära põlgas. Samuti ei tähenda eestikeelsed tekstid Mardi sõnul, et bänd oleks kuidagi tõsisemaks muutunud – pigem vastupidi: "Meie trummar, tema jahmatas päris ära, kui ma nende tekstidega välja tulin. Et me oleme selline tõsine bänd ja ei tea, kas niisugune tounge-in-cheek huumor doom’iga kokku sobib. Aga kui olime natuke juba teinud, siis ta leidis, et see on väga lahe."
Mis juhtus Eesti heviga?
Aga kulgeme nüüd ajas tagasi. On kaheksakümnendate lõpp ning moes on vihane trash-metal. Vastukaaluks ajastuomaselt reibastele trash-bändidele tuleb kokku flegmaatilist doom-metal’it viljelev ansambel Mystique, millega üheksakümnendate keskel liitub juba Mortifiedis tuntust kogunud nooruke vokalist Mart Kalvet. Mida noorem lugeja ilmselt ei tea, on tõik, et üheksakümnendate esimesel poolel valitses raskemuusikamaastikul samalaadne olukord nagu tänapäeval. Buum, ühesõnaga.
Tagantjärele ei võta mehed tollaseid koosseise ega juhtumusi kuidagi kinni. Hämaraks jääb ka vastus küsimusele, kas Mystique oli Eesti esimene doom-bänd või ei. Mart Kalveti sõnul olla olnud veel üks bänd, mis eikusagil ühe kontserdi andnud ning salvestusi maha jätmata laiali läinud. Aga jällegi – ilma salvestusteta ei tõesta mitte midagi. Niisiis on 1989. aastal esimesed demod salvestanud Mystique esimene kindlalt teadaolev Eesti doom-bänd.
Rääkides kunagi tegutsenud bändidest, nendib Mart, et kahetsusväärselt palju asju on lihtsalt kaduma läinud: "Meiet natuke on. Aga hilisemaid asju nagu Paan, Varaan, Golem... Tehti kohutavalt palju head musa, mida tehti ainult laivis ja ei salvestatudki, sest lihtsalt ei olnud võimalust. Kui võimalus oli, tehti üks-kaks lugu, aga need lindid on tänaseks kadunud. Kui kusagil Kükametsas mõni kiiksuga friik on mingeid asju alles hoidnud, tulgu nendega välja!"
Taaga praeguse suunitluse kohta ütleb Mart: "Me oleme seda enesele mõtestamata libisenud sellisesse vakku nagu Eesti kaheksakümnendate esiliini hevi, millest on väga vähe järel. Ma arvan, et see on teadvustamata sisemine vajadus hea eestikeelse hevi järele, mis sundis meid praegust teed valmima."
Samuti on Mardi sõnul kohutavalt meeldiv, kui temast viis-kümme aastat vanemad mehed tulevad pärast kontserti juurde ning kiidavad. Kiituse põhjuseks on muidugimõista eestikeelsest raskerokist saadud retromaiguline elamus. Samas pole Taaga eesmärk Mardi arvates olla ainult vana kooli peegeldus nüüdisajas.
Mis teeb meele rõõmsaks?
Hetkel skenel toimuv teeb Taaga muusikute meele rõõmsaks. Kitarrist Kaido sõnab, et häid bände on tekkinud palju. "Inimesed teevad, inimestel on viitsimist. Rohkem ei oskagi tahta," võtab ta asjade seisu lühidalt kokku.
Mart: "Hardrock Clubi noortebändide konkursil vaatasin, et paljud vene bändid, isegi need, kes on kaua tegutsenud, tulevad konkursile, et nime välja saada. Tänavu oli vene bändide ülekaal. Ühest küljest on see muidugi kohutavalt tervitatav nähtus, et kohalik vene skene tahab osaks kogu eesti rokiskenest, mitte jääda nišimuusikaks. Teisest küljest on nukker, et eesti bände, kes üldse kvalifitseerusid, lavale esinema nii vähe tuli."
Kaido seevastu toob välja ühe huvitava asjaolu: "Meil on muusikakõrgkool Otsa-kool. Aga kui vaadata Soomet, siis sealsed Sibeliuse Akadeemia mehed teevad väga julgelt rokki. Meie mehed lähevad rohkem klassika või jatsu peale. Roki peale tilgub vähe."
Ühte meelt on bänd küsimuses, kas noored sunnivad ka vanemat põlvkonda pingutama. Sunnivad küll, kuigi elu eest oma muusikaga kuhugi jõudmise ajad on Taaga liikmetel ilmselt möödas. Bändi on ka niisama tore teha.
* Taak esitleb albumit kontserdiga 13. aprillil Rock Cafés. Üritusel "Rautakanki – On the Road" teevad kaasa Horricane, Human Ground, The Scourger (Soome), Codeon (Soome), Northern Discipline (Soome) ja Neoandertals.
Taak
Kronoloogia:
1989: Mystique alustab tegevust.
1990: Mystique salvestab Raadiomaja stuudios viieloolise demo.
1993: Mystique"i liikmeskond vahetub. Trummar Aivar "Aiku" Leimannile lisanduvad Kaido "Tsunami" Tiits kitarril, Raivo "Kuriraivo" Piirsalu basskitarril, Mart Kalvet vokaalil ja Kadri Leimann süntesaatoril. Kuna ka stiil erineb Mystique’i rokilikumast doom-muusikast, võetakse uueks nimeks Dawn Of Gehenna.
1994: Pärnus salvestatakse demokassett "The Old".
1994–1999: Aktiivne kontserttegevus. 1995. aastal liitub teisel kitarril Marek "Benton" Mihhailov.
1999: Kaido Tiits lahkub bändist, teda asendab kontsertidel Ants "Ank" Lill (Tharaphita, Must Missa).
D.O.G. esineb esimest ja seni viimast korda välismaal, Riias sisefestivalil. Varsti pärast seda tegevus soikub.
2003: Aiku paneb bändi uuesti kokku, esialgu üheks ürituseks. Kadri Leimanni asemel katsub klahve Kristjan "Christ" Virma (Whispering Forest). Kohe järgneb pakkumine soojendada Tallinnas doom’i suurkujusid Reverend Bizarre’i. Bänd jääb pärast seda kokku ja hakkab tasapisi eesti keelele ja doom-rokile ümber orienteeruma.
2004: D.O.G. soojendab Tallinnas Nightwishi.
2005: Kuriraivo ja Benton lahkuvad bändist. Liitub soolokitarrist Urmas Jõgi (Tribute To Black Sabbath). Salvestatakse demo "The Night Dog Sessions", mis kujuneb üleni eestikeelseks. D.O.G. esineb Eesti suurimal nišifestivalil "Hard Rock Laager". Sügisel liitub bassist Ott "Otipowitch" Oras. Pärast esinemisi legendaarsel Metsatöllu DVD-salvestuskontserdil ja linnakultuuri festivalil "Operatsioon B" novembris teatab bänd nimemuutusest: eesti keeles esinedes ollakse nüüdsest Taak.
Aprill 2006: Nailboard Records üllitab Taaga täispika albumi "Koerapööriöö". Trummar Aivar vahetub isiklikel põhjustel trummar Antsu vastu.
Mis on doom?
Doom on raskeroki alaliik, mis kujunes välja kaheksakümnendate keskel. Doom’i tunnusteks on aeglane tempo ning alateadlikku kõledustunnet ja masendust tekitavad meloodiad. Ekspert Jüri Makarovi arvates on doom ka sellised Eesti bändid nagu Human Ground ja So What.
