“Raskustele vaatamata saame oma kodumaa tagasi!”

Peaminister Jüri Uluotsa vaevaline lahkumine ja pikk kojutulek.

Jaanuaris 1940 tähistas Eesti Vabariigi peaminister

Jüri Uluots

oma 50 aasta juubelit. Tal oli jäänud elada vähem kui viis aastat ning nendest kujunesid raskeimad ja traagilisimad tema elus. Pool aastat hiljem tuli riigimehel näha omariikluse hävingut ja et mitte ise sattuda okupatsioonivõimude repressioonide ohvriks, pidi Uluots end kuni Saksa vägede saabumiseni varjama. Ühena vähestest Eesti Vabariigi juhtkonna hulgast õnnestus tal seetõttu arreteerimisest pääseda.

Kuna president

Konstantin Päts

oli Venemaale viidud, sai Uluotsast ühtlasi vabariigi presidendi kohusetäitja. Saksa okupatsiooni ajal tuli Uluotsal kui eestlaste tegelikul juhil ajada sakslastega keerulist diplomaatiat – ühelt poolt ei saanud ta muutuda

Hjalmar Mäe

sarnaselt sakslaste hüpiknukuks, teisalt ei saanud ka Saksa võimude korraldustele otseselt vastu astuda.

Tuntud on lugu, kui Uluots kutsuti 20. oktoobril 1943 Kadriorgu kindralkomissar

Karl Litzmanni

juurde. Komissar tegi Saksa välisministri

Joachim von Ribbentropi

nimel ettepaneku, et Uluots ja tema ümber koondunud avaldaksid üleskutse vajadusest võidelda bolševismi vastu. Uluots võttis mõtlemisaega ja arutas ettepanekut juba järgmisel päeval kõigi Eesti erakondade esindajatega. Kolm päeva kestnud ­arutelu tulemusena sündis sisuliselt märgukiri Eesti iseseisvuse taastamiseks.

29. oktoobril andsid Uluots ja professor

Edgar Kant

märgukirja Litzmannile üle, kes pragas professorid põhjalikult läbi. “Mis, kas teie arvate, et Suur-Saksa riik vilistab juba viimsest mulgust, et teie söandate sääraste nõudmistega tulla!”

Veebruari algul langetas Uluots ühe raskema otsuse oma elus – ta nõustus pidama 7. veebruaril raadiokõne, milles toetas mobilisatsiooni Saksa armeesse. “

See on raskem, kui seda oli Lembitu otsus

,” ütles ta ise. Aga rahvas mõistis peaministrit, sest see oli üleskutse kodumaa kaitsmisele surmavaenlase Nõukogude Liidu sissetungi vastu.

Piinarikas lahkumine

Selsamal 1944. aastal algas ka Uluotsa võitlus teise surmavaenlase, vähktõvega. Septembri algul paigutati peaminister Tallinna Keskhaiglasse. 17. septembri õhtul saabus Tallinna Narva rinde ülemjuhataja käsul ohvitser-käskjalg, kellele oli ülesandeks tehtud informeerida Uluotsa, et Saksa väed jätavad Eesti maha. Raskelt haige Uluots viidi Saksa ohvitseriga kohtuma. Kuulates sakslase ära, küsis peaminister, et kas nüüd antakse võim Eestis seaduslikult eestlastele üle. Vastus oli ei.

Järgmisel päeval ütles ta oma asetäitjale

Otto Tiefile

: “Aeg on käes. Sakslased taganevad Eestist. Koguge valitsuse liikmed kokku ja asuge tegevusse.” Ning nimetas oma käskkirjaga valitsuse ametisse.

Kui selgus, et Punaarmee ­jõudmine Tallinna on vaid mõne päeva küsimus, otsustasid valitsuse liikmed Eestist ­lahkuda. 20. septembri hommikul lahkus ­esimesena haige Jüri Uluots koos perega kohtuminis­ter ­

Johannes Klesmenti

­saatel. Nad ­jõudsid mootorpurjekal ­

Atlantic ­

õnnelikult ­Rootsi.

Rootsis selgus peagi, et Uluotsal on vähe elulootust. Nii kahjuks oligi. Peaminister vabariigi presidendi ülesannetes Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945 Stockholmis Stureby haiglas. Tema ühed viimased sõnad olid: “Raskeimatele raskustele vaatamata saame oma kodumaa tagasi!” Mida võib kõige muu kõrval ka tõlgendad a kui tema soovi saada kord maetud kodumaa mulda.

Uluotsa ärasaatmine toimus 13. jaanuaril Jakobi kirikus ning ta maeti Stockholmi Metsakalmistule. Rahvajuhiga oli tulnud hüvasti jätma rahvamurd. “Tuleb aeg, kus meie eestlased Jüri Uluotsa põrmu koju viime ja kodumaa mulda paigutame raskeimatele raskustele vaatamata,” ütles oma järelehüüdes endine riigivolikogu esimees

Otto Pukk

. “Me oleme veendunud, et nii nagu lahkunu elutöö lahutamatult kuulub eesti rahvale, niisama lahutamatult tema maine põrm kuulub Eesti maamulda,” lisas endine minister

August Rei

. Seda hetke tuli oodata üle 60 aasta.

Kodumaa tagasisaamine

Jaanuaris 2007 jõudis president Toomas Hendrik Ilvese lauale kiri korporatsioonilt Rotalia, millele oli alla kirjutanud

Rein Grabbi

. Et Jüri Uluots oli ka üks Rotalia asutajaid ja kauaaegne vilistlaskogu esimees ning et järeltulijaid Uluotsal Rootsis enam pole, pidas “korporatsioon Rotalia oma ülesandeks ja kohustuseks, et Jüri Uluotsa, tema abikaasa Anette ja poja Eriku põrmud saaksid sängitatud kodumaa mulda”.

Rotalia arvates “Jüri Uluotsa ja tema abikaasa ning poja haud võiks asuda Tallinna Metsakalmistul väärikal kohal Eesti riigimeeste kõrval”. Mis puutub asjaajamisse, siis pärijate puudumisel võiks Rootsis asju ajada Eesti Vabariigi suursaatkond Stockholmis.

Kirja lõpetab hoiatav märkus: “Arvestades ettepaneku võimaliku keerulikkusega (tingitud pärijate puudumisest ja Rootsipoolse nõusoleku saamisest) ja võttes arvesse varemaid ümbermatmise kogemusi, tuleb arvestada võimalikult aastapikkuse protseduuriga. Seega võiks ümbermatmine Eestis toimuda 2008. aasta suvel.” Hoiatus oli asjakohane – sellest kirjast on möödas juba aasta, kuid läbirääkimised ja ettevalmistused Rootsis veel kestavad.

President Ilves pidas korporatsioon Rotalia ettepanekut igati heaks ning saatis veebruari lõpul 2007 kirja peaminister Andrus Ansipile. “Eesti kohuseks on oma endiste riigipeade mälestuse hoidmine ja seetõttu palun ma Sul uurida võimalusi ümbermatmise korraldamiseks. Rein Grabbi ettepanek korraldada ümbermatmine 2008. aastal, kui tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, on igati sobilik. Kui ümbermatmine on võimalik, peab matuste korraldamise ja kulud võtma enda kanda riik,” kirjutas president Ilves. President lisas veel, et loodab peaministrilt lähemal ajal saada asjakohased ettepanekud.

Märtsis andis peaminister Ansip omakorda asja korraldamise välisminister Urmas Paeti hooleks ning valitsus eraldas ümbermatmise kuludeks 400 000 krooni. Otseseid läbirääkimisi Rootsi ametivõimudega hakkas aga pidama Eesti Vabariigi suursaatkond Stockholmis. Kogu see käsuahel võttis parajalt aega, ametliku noodi ümbermatmise osas esitas saatkond Rootsi välisministeeriumile alles 6. novembril 2007. Kuu lõpul saabunud vastuses soovitati saatkonnal pöörduda Stockholmi Kalmistute valitsuse kui otsese loaandja poole.

Detsembris käiski Kalmistute valitsuses maad kuulamas Eesti konsul Sven Tölp. Nüüd on kõik jäänud Eesti riigi kirjaliku taotluse taha. Siinkirjutaja andmeil on Eesti Vabariigi riigisekretär Heiki Loot Kalmistute valitsusele vajaliku taotluse ka teinud, ent mingil põhjusel ei olnud see vähemalt veel selle nädala algul adressaadini jõudnud. Loodetavasti ei lähe see bürokraatia keerulistes koridorides kaotsi.

Kuulujutud ja segadused

Uluotsa ümbermatmise kava on juba jõudnud põhjustada kuulujutte ja segadust. Nii näiteks kirjutas Postimees, et “kuna pole enam alles jäänud ainsatki inimest, kes Uluotsa Stockholmi metsakalmistul asuva haua eest hoolitseks, siis ähvardab seda ülematmine”. Ja see olevatki põhjus, miks Eesti riik on valmis Uluotsa põrmu ära tooma. Tegelikult on Uluotsa haua säilimise ja hooldamise eest Stockholmi Metsakalmistul tasutud 2028. aastani. Pealegi enne teavitataks ülematmisest kas kohaliku Eesti koguduse õpetajat või Eesti suursaatkonda.

Palju huvitavam on küsimus, mida on päritud ka Stockholmi Kalmistute valitsuselt. Nimelt abiellus Jüri Uluotsa lesk Anette neli aastat pärast oma abikaasa surma uuesti, Rootsi armee majori ­Folke ­Wernstedtiga. Major Wernstedt suri 1967. aastal, Anette aga pärast Eesti taasiseseisvumist, aastal 1995. Surres kandis ta nime Anette Wernstedt, mitte Uluots. Kas siis proua Uluots-Wernstedti ümbermatmiseks tuleks esmalt kõnelda majori sugulastega? Vastuse küsimusele annavad hauad ise. Nimelt ei matnud poeg oma ema mitte major Wernstedti kõrvale, vaid Jüri Uluotsa hauda. Võib oletada, et see oli Anette enda soov, mille poeg Erik täitis. Seda arvamust jagavad siinkirjutajale teadaolevalt ka Rootsi ametivõimud ning ümbermatmist teine abielu ei sega.

Otsus matta Jüri, Anette ja Erik Uluots (tütar Viia on maetud Šveitsis) Eestisse on kahtlemata õige, sest kellelgi pole õigust perekondi ka pärast surma lahutada. Paraku mitte alati pole seda järgitud. Tuntuim valikuline ümbermatmine toimus augustis 1946, kui Kroonlinnast toodi ära ja sängitati Metsakalmistule luuletaja Lydia ­Koidula. Loo kohutav pool oli see, et Koidula abikaasa Eduard Michelsoni ja poja põrmud jäeti maha Kroonlinna.

Loodetavasti sängitatakse Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud kodumaa mulda tänavu suvel, nagu on kirjas Riigikantselei ja Eesti Ajaloomuuseumi ühistööna valminud kalendris “Eesti Vabariik 90”. Seal seisab 31. augusti kohta märge: “Peaminister Jüri Uluotsa ümbermatmine Tallinna Metsa­kalmistule”.  Siis oleks mehe, kelle teened Eesti riigi ees on hindamatud, viimane soov täidetud.

Jüri Uluots 

(1890–1945)

• Tartu Ülikooli Eestimaa õiguse korraline professor 1927–40 ja 1942–44
  
  
• Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik 1938
  
  
• Eesti Vabariigi riigivolikogu esimees 1938–1939
  
  
• Eesti Vabariigi peaminister 1939–1940
  
  
• Eesti Vabariigi peaminister vabariigi presidendi ülesandeis 1940–1945