Rassi muutumine elukutseks
Tuntud põnevuskirjanik John le Carre tegi hiljuti USA poliitika Iraagi suhtes pihuks ja põrmuks. Kirjanik avaldas 15. jaanuaril ajalehes Times suurt vastukaja tekitanud arvamusloo “Ameerika Ühendriigid on hulluks läinud”. Lugu on, nagu ikka, briljantselt kirjutatud ning otse kutsub end läbilugemise järel meili teel sõpradele ja tuttavatele edasi saatma (minu tähelepanu juhiti le Carre artiklile näiteks Maailmapangas töötavate inimeste vahendusel).
Need, kes tunnevad le Carre arvamuslugusid ja kolumne, teavad, et ta kipub kõikjal nägema vandenõusid ning et viimasel ajal on ta eriti kõvasti võtnud hammaste vahele George W. Bushi. Nimetatud artiklis annab kirjanik Bushi kavandatud Iraagi-vastase sõja tegelikule põhjusele vihjates loetelu Ameerika tipp-poliitikute otsesest seotusest naftakompaniidega. Peale Bushi kõlab Dick Cheney ja muidugi ka Condoleezza Rice'i nimi. “Condyga” on asi isegi nii hull, et tema nimega on ristitud üks suur naftatanker.
Valged juutide ja mustade talla all
Maailmapoliitikat arutades räägitakse ikka ning jälle naftast – see andnud algtõuke Tšetšeenia sõjale, see olnud Afganistani “ärarikkumise” põhjus (saada territoorium oma kontrolli alla, et ehitada sinna Kesk-Aasiast lähtunud naftajuhe), see olnud isegi 90ndate alguses ameeriklastele nii valuliselt lõppenud Somaalia operatsiooni tegelik põhjus. Nii ongi Ühendriikide valitsuspropaganda üheks peamiseks ülesandeks muutunud nafta ning sõja seoste eitamine. Kui edukad selles ollakse, on iseküsimus.
Kuid nafta pole ainus kõikide hädade algpõhjus. Sama tihti kõlab ka sõna “juudid”. Kuigi ka le Carre ei suuda sellele vihjamata jätta, võib näite võtta lähemalt. Euroopa üks tuntumaid poliitikuid Otto von Habsburg, Austria-Ungari viimase keisri poeg, kes on kuulsuse saavutanud ennekõike Pan-Euroopa liikumise juhtfiguurina ning Ida-Euroopa rahvaste vankumatu sõbrana (“Mida kaugemale itta ma lähen, seda paremaid eurooplasi kohtan”), ladus novembri lõpus antud usutluses kõik südame pealt ära. Üheksakümnendat sünnipäeva tähistanud Habsburg teatas, et USA kaitseministeeriumis on võtmepositsioonid juutide käes ja Pentagon olevat muutunud “juudi asutiseks”, ning kui rääkida Riigidepartemangust, siis seal on kogu otsustamise enda kätte haaranud mustanahalised – Colin Powell ja iseäranis muidugi Condoleezza Rice. Mistõttu anglosaksidel, see tähendab valgetel ameeriklastel, olla Ameerika saatuse üle otsustamisel jäänud õige vähe sõnaõigust.
Eelnevat arvestades tuleb vaid pöialt hoida, et demokraadist senaator Joseph Liberman (juudisoost mees) kukuks 2004. aastal Ühendriikide presidendivalimistel läbi. Kui ta peaks võitma, siis muutuks hädaldamine, et valgetelt protestantlikelt ameeriklastelt on kunagi neile kuulunud riik lõplikult ära võetud, mitu korda valjemaks.
Ent neid jutte räägitakse niigi. Statistikaga on raske vaielda. Statistika järgi on ligi pooled Ameerika miljardärid juudid. Neile kuulub kolm peamist televõrku, neli suurimat filmistuudiot, riigi üks olulisemaid ajalehti New York Times. Riigi kahesajast kõige mõjukamast intellektuaalist on pooled juudiusulised. 20 protsenti eliitülikoolide professoritest samuti. Ent Ameerika rahvastikust moodustavad juudid natuke alla kahe protsendi.
Tasakaalustamispoliitika karm reaalsus
Tasakaalustamatus erinevate rahvusrühmade ametialase edenemise võimaluste vahel on Ühendriikides aina kasvav probleem. Asi pole siin juudiusuliste ja kristlaste erinevas osakaalus majanduse, teaduse või massimeedia valdkonnas. Kui Ameerikas sellest probleemist räägitakse, siis ikkagi seoses mustanahaliste ja latiinode vähesusega kõrgematel positsioonidel. Hädast ülesaamiseks on USAs vastu võetud hulk seadusi, mille abil tahetakse ära hoida nahavärvi-, usu- või soopõhist diskrimineerimist töökoha taotlemisel, hariduse omandamisel ja avalikel konkurssidel. Ühendriikides kasutatakse mõistet affirmative action – “tasakaalustamispoliitika” oleks kohmakas eesti vaste, soome tasa-arvoistavat toimet kõlab paremini – mille sisuks on allasurutud vähemustele tingimuste loomine, kus nad saaksid edukalt konkureerida valgete keskealiste protestantlike ingliskeelsete inimestega, peamiselt meessoost isenditega.
Nagu sellistel juhtudel kipub olema, on ka “tasakaalustamispoliitika” loonud uutmoodi ebavõrdsuse. 1989. aastal arutati Ühendriikides ägedalt ühe valge õpetajanna juhtumit. Asja olemus: kui üks eelarveraskustesse sattunud õppeasutus oli sunnitud valima, kas koondatakse valge või mustanahaline õpetaja, siis otsustai vallandada valgenahaline. Õpetajatel oli ühesugune kvalifikatsioon ning ka staaž oli neil sama, sest tööle olid nad võetud ühel ja samal päeval. Washington Post kirjutas tema juhtumist pealkirja all "Vallandatud valge nahavärvi pärast". Kohtulugu selles juhtumis sai alguse Ronald Reagani ajal, venis siis läbi Bush seeniori ja Bill Clintoni esimese valitsemisaja ning jõudis otsaga ka Clintoni teise valitsemisperioodi. Lõpuks õnnestus USA kohtusüsteemil ikkagi hoiduda ühese otsuse langetamisest.
Praegusel hetkel kajab Ameerika ühest teisest loost. Kolm valget üliõpilast kaebasid Ülemkohtusse Michigani ülikoolis levinud kombe anda vähemuste esindajatele – s.t mustanahalistele, latiinodele ja põlisameeriklastele – sisseastumisel boonuspunkte. Sisseastumistesti puhul antakse neile stardiks 20 punkti, sellal kui nende valged konkurendid alustavad nullist. President Bush, keda sunniti välja ütlema oma seisukohta antud küsimuses, asus valgenahaliste läbipõrujate poolele. Bush on selles küsimuses järjekindel, sest kui ta oli veel Texase kuberner, tunti teda samuti kui taskaalustamispoliitika vastast.
Et Bush langetas Michigani ülikooli juhtumi puhul “politiliselt ebakorrektse” otsuse, langes ta vastasrinna kriitikatule alla. Senaator Edward M. Kennedy nimetas valitsuse seisukohta häbiväärseks ja vaenu tekitavaks. Ning isegi Bushi nõunik julgeoleku küsimustes, juba korduvalt nimetatud Condoleezza Rice, kes on ise mustanahaline keskealine naine, esines igaks juhuks avaldusega, et üliõpilaskonna mitmekesistamise huvides võiks sisseastumistel siiski rassiga arvestada. Bushi sõnadele reageeris valuliselt ka Ladina-Ameerika päritolu ühendriiklaste katusorganisatsioon La Raza, mille üks juhte, samuti Michiganis õppinud inimene, hoiatas Bushi avalikult, et järgmistel presidendivalimistel teevad latiiond juhtunust oma järeldused.
