BIKERS PUB Foto: Rauno Volmar

Mõni nädal tagasi proovis Eestis elav soomlane Arto Matikainen soomlasest sõbra ja tolle abikaasaga minna Tallinna populaarsesse tsiklimeeste kõrtsi Bikers Pub. Et sõbra naine oli mustanahaline, neid uksest kaugemale ei lastud. Suure palumise peale sai naine vaid tualetis ära käia.

"Ma olen ise 25 aastat harley tsikliga sõitnud ja seda igal pool maailmas. Seni olin arvanud, et see on liberaalne seltskond," kurdab Matikainen. "No ausõna, 15 aasta tagune Lõuna-Aafrika tuli meelde. Ikka väga häbi oli."

Keldrisse kaika järele

Proovime ise. Reede õhtu, kell kaheksa. Bikers Pubi ümbrus on kui välja surnud. Baari uksel on keelusildid: sisenemine keelatud jalgratta, lipsu ja... neegriga.

Mul on kaasas mustanahaline Raoul, terane noormees, kes kaheksa siin elatud aastaga eesti keele korralikult ära õppinud, nainegi eestlanna.

Raoul näeb tema kohta käivat keelavat märki küll, kuid ei tee märkamagi.

Uksehoidjat ei ole - kellaaeg on selleks liiga varajane. Astume baarileti äärde.

"Kaks kohvi palun!"

Kena brünett baaridaam vaatab vilksti Raouli poole ja kaob sõnagi lausumata kuhugi tagaruumidesse. Mis siis ikka, ootame.

"Tõrvapapp!" kostab paremalt pahast üminat. "Brikett. Ei tea, kas peaks keldrisse kaika järele minema või taipab ise jalga lasta?"

Meie kõrval toetuvad baariletile kaks pikakasvulist noormeest. Mingid skinhead'id nad ei paista olevat, juuksed on peas. Raoul on käed rinnale risti pannud ja vaatab pingsalt menüüd.

Naaseb baaridaam. "Vabandage, kas ma võiksin teiega korraks rääkida," pöördub ta minu poole, hoolega Raouli pilku vältides.

Läheme veidi eemale.

"Teate, meil on siin selline sise-eeskiri, et värvilisi ei teenindata."

Neiu on väga viisakas, paistab ise oma sõnavõttu häbenevat.

"Nalja teete või?"

"Lihtsalt on nii. Kas te ukse peal silti ei näinud?"

"Nägin küll, aga pidasin seda rumalaks naljaks."

Baaridaam näeb, et me ei kavatsegi niisama lihtsalt lahkuda. "Ma võin omanikule helistada ja ta siia kutsuda," pakub ta abivalmilt.

Naasen baarileti äärde Raouli juurde. Ootame. Teine, noorem baaridaam askeldab, meile otsa ei vaata. Ootepaus venib pikaks. Küsin uuesti kohvi, noorem neidis ei tee märkamagi.

Ise veel Eesti tüdruk!

"Kas sa märki ei näinud? Mis sa sellisest siia tõid?" uurib leti ääres kügelev noormees. "Siin neegreid ei sallita. Ole õnnelik, et kellaaeg nii varane ja rahvast vähe. Hiljem võiks siin viibimine su sõbra tervisele halvasti mõjuda!"

Brünett baaridaam on omanikult telefoni teel käsu saanud meile kohvid kätte anda. Aga süüa me tellida ei saa.

"Kas te muidu grusiine teenindate?" uurin. "Aga armeenlasi? Aga mulatte? Mis piirist on mulatt liiga tume ja siia tulla ei tohi?"

Baaridaam ainult naeratab ja kallab kohvi.

"Kas teil on siin varem ka selliseid olukordi tulnud lahendada?"

"No vahel harva ikka."

"Ja kuidas need neegrid sellesse suhtunud on? Mis neist saanud on?"

"Ära taha teada," vastab noormees leti äärest. "Las tõrv kallab oma kohvi kähku sisse ja olgu õnnelik, et niimoodi pääseb!"

Kui me Raouliga trepist üles teisele korrusele ainsa vaba laua poole suundume, pöörduvad kõik baarikülastajad meid vaatama. Raoul on rahulik.

"Kui sa poleks mind ette hoiatanud, oleksin väga ehmunud ja tahaksin siit kohe ära minna," räägib ta. "Praegu olen aga lihtsalt shokeeritud. Midagi sellist pole ma veel kunagi Eestis üle elanud."

Samas ei võta ta olukorda südamesse. "Mõned inimesed on rumalad. Hirmu mul küll ei ole."

Läheme ära. Ukselt hüüab keegi mulle järele: "Ja et sul endal häbi pole, Eesti tüdruk ja lased sellistega ringi!"

Sise-eeskirjad muutuvad, lubab omanike esindaja

Bikers Pubi omanikeringi esindaja Rene Jõgimaa sõnul ei käi Harley Davidson ja värvilised lihtsalt kokku.

"Neegrid ei sõida harleyga ja kogu lugu. Ega me sellepärast veel rassistid pole ja meie baar pole ka kohe kindlasti rassistlik," väidab ta. "Mina leian, et sellised reeglid on väiklased. Raha ju ei haise, tulgu ta tõelise tsiklimehe või musta käest."

Jõgimaa lubab, et 1. maist pubi sisekorraeeskirjad muutuvad ja teenindama hakatakse ka värvilisi. Kuid ta ei saa garanteerida, et kõrtsi tavaklientuur neegri sõbralikult vastu võtab.

"Pole kindel, et neil siin turvaline on. Aga iga tark inimene saab aru, millisesse seltskonda ta sobib ja millisesse mitte," lisab ta.

Artikkel ilmus 2001. aasta 3.mail