Vallo Kruuser


Rattasõit tõotab tulla kõhe mitmes mõttes – ohtlikult autostunud tänavatel puhub kõva põhjatuul ja õues on vaid kraad sooja.

Tõsiseilmeline pruuni patsiga Sven on loomulikult näinud hullematki. Tema “rekord” on 22 külmakraadi! Ja talle teeb nalja, et märtsis on tema käest küsitud, et kas ta  j u b a  sõidab.
 
“Mina sõidaksin ikkagi parema meelega kuskil lörtsi sees ja 20kraadise külmaga, kui et istuksin toas arvuti taga. Seda ma lihtsalt ei suudaks teha.”

Enne rattakulleriks hakkamist oli keemiku haridusega Sven Oidjärv keemiafirmas labori- ja kontoritööl, kuid püüdis sealt iga hinna eest eemale hiilida. “Mul on ilmselt mingisugune energia ülejääk, ma ei suuda rahulikult paigal istuda. Nüüd olen ma leidnud ideaalse variandi. Saan teha, mis mulle meeldib, ja mulle makstakse selle eest peale ka veel! Kas saab olla paremat?”

Füüsis peab muidugi hea olema. Ja tuleb ikka olla natuke napakas ka, et seda tööd nautida, naljatab viis talve rattakullerina töötanud mees ise. Igal kevadel vahetab Sven muide kulleriameti velotakso juhi töö vastu välja. Vahelduse pärast.

Kes on ratturile kõige ohtlikum?

Isegi soojal ajal ei liigu jalgrattureid Tallinna kesklinnas eriti palju. Levinud on arvamus, et rattateed on alla igasugust arvestust ja liiklus väga agressiivne.   

“Eks mul on ratas helkureid ja lampe täis nagu jõulupuu. See peaks küll päris pime inimene olema, kes seda ei märka. Aga jalgratturi silmad peavad olema ees ja kukla taga ja külje peal ka.” Sveni ratta küljes on ka tahavaatepeegel ning ta tööjope on neoonroheline. 

Ohtlikumateks liiklejateks peab rattakuller aga hoopis jalgrattureid, kellega tal on olnud mitu kokkupõrget, ning jalakäijaid.

“Autojuhilt sa võid eeldada, et ta vähemalt teoreetiliselt on mingi sõidukoolituse läbinud. Aga jalgratturil ei pruugi juhiluba olla. Kõige ebakindlamalt tunnengi ma ennast näiteks Pirita tee jalgrattateel. See on lihtsalt kohutav! Jalgratturid sõidavad seal, kuidas juhtub,” ütleb Sven ja väidab, et tema tunneb end tihtipeale autoteel kindlamini. 

Rattateed on läbi mõtlemata

Enne liiklusesse sukeldumist ütleb Sven õpetuseks vaid üht: me järgime kõiki liiklus­eeskirju!
Esimene sihtpunkt on Veerenni ja Töökoja tänava nurgal, start on kell 11. (Sven on hommikul juba üksinda kaks otsa läbi sõitnud.) Marsruut kulgeb esialgu mööda Liivalaia tänavat, mille servas on üllatuslikult isegi väike riba jalgratturitele. Ausalt öeldes on seal algul üsnagi jube sõita – kohe külje all sõidavad autod ikka väga suure kiirusega. Ja minu ees sõidab Sven peaaegu sama kiirelt kui autod.

Enne Veerenni tänava uut ringteed teeme peatuse. “Siin on hästi nõme koht, jalgrattatee lõpeb ootamatult ära ja siis mine, kuhu tahad. Ringtee alt läheb läbi rattatee, aga kuidas sinna saada, see on jäetud lahtiseks. Selge, et otsustajad ei liigu jalgrattaga ja pole selle peale mõelnud.”

See on rattateede ehitamisel tüüptagajärg: tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.

Võtame või uue Tartu maantee osa, kus jalakäijate ja jalgratturite tee on ühendatud. Seal sõidab Sven trammiteel. “Ma ei saaks oma tööd teha, kui ma peaksin sõitma kahe meetri laiusel kõnniteel. Kõnnitee ei muutu jalgrattateeks lihtsalt sellest, et sinna maalitakse jalgratta kujutis.”

Karamellkommid kotti


Jõuame pärale, mina kiirest sõidust hingeldades, Sven aga nuuskab lihtsalt nina. Tal on selleks muide terve pakk salvrätikuid kaasas. “See on ju terve koer, kellel on nina märg!”
kommenteerib Sven. Veel on rattakulleri varustuses joogipudel ja kaks banaani.

Kell 11.35 oleme juba teel Vabaduse väljakule linnavalitsusse. Sealt saame kaasa kingituspaki ja lahke valvuritädi käest karamellkommi. Svenil on muide erinevaid reklaamkomme juba üle kahesaja! “Võiks varsti ­näituse korraldada,” muigab ta. “20 aasta pärast on huvitav vaadata, et mis firmad veel alles on.”  

11.50 jõuame Viru hotelli ja siis vurame läbi hoovide ja autoparkla (rattakuller teab alati parimaid otseteid) hetkeks tagasi Kaupmehe tänavale Bring Express Eesti staapi.

Mul on hea meel, sest taguots külmetab ikka päris korralikult. Muidu polegi külmaga nii hull sõita, kui kartsin – kolm kampsunit hoiavad hästi sooja. 

Üle 60 kilomeetri päevas

Sven sööb kaasa võetud südamekujulist võileiba ja lonksab teed kõrvale. “Mingit kolmekäigulist lõunat ei saa teha, see teeb uniseks ja halb on sõita.” Kuna tema arvates on olnud liigagi rahulik hommik, nii et kohe imelik hakkab, küsib ta dispetšerilt meile paar uut tööd.

Tavaliselt jääb rattakulleri päevane sõitude arv 30 ringi. Kui detsembris hakkavad firmad vastastikku jõulusaadetisi saatma, võib olla ka 60–70 sõitu päevas.

“Lahjal päeval tuleb kogumarsruudiks 50–60 kilomeetrit, heal päeval rohkem. Praeguseks oleme ära sõitnud vahest viis kilomeetrit. Üks sõit kummitab ees – Pärnu maan­tee äriregistrisse, mõni päev käin ma sinna üle viadukti muide neli korda.”

Mõtlen, et võib juhtuda, et ma suren sinna. 

“Tõusudega olen mina harjunud,” teatab Sven. Kuna tema hobi on pikamaajooks, aitab päevane rattakulleri töö parandada vastupidavust, see annab võhma. Ta on osalenud näiteks Stockholmi, Helsingi ja Luxembourg’i maratonidel.

“Minu vorm on sama mis keskmisel 20aastasel Eesti noorsportlasel. (Sven ütleb end olevat oma parimates aastates – M.S.) Ja tervis on korras.”  

Ainsana on ta mures hingamisteede pärast. Ta sõidab, rätt näo ees, sest kuigi töö on nii-öelda värskes õhus, pole Tallinna õhk kuigi puhas. Varem on ta sõitnud isegi respiraatoriga. “Kõik, mis satub tee peale, hõõrutakse varem või hiljem tolmuks ja paisatakse õhku, ka teekate,” tõdeb Sven.

Asume jälle teele. Esiteks vurame mööda Suur-Ameerikat Madara tänavale ja siis Balti jaama, kuhu jõuame 12.45.

Üllatav, kui kiiresti autoteel jalgrattaga sõitmisega ära harjub. On näha, et ratturiga seal siiski arvestatakse. Parklas keerab üks auto Svenile päris ohtlikult ette, aga õnneks suudavad osapooled kokkupõrget vältida.

Vahepeal on meie graafikusse lisandunud kuus tööd, mis tähendab kaksteist otsa. “Hommikul ei saanud vedama ja nüüd läks päev päris tihedaks,” tunnistab Sven.

“Millele sa mõtled, kui rattaga sõidad?”

... küsin Svenilt. “Mõtlen, et mis on järgmised kolm kohta, kuhu sõitma peab, s iis vaatan jälle järgmiste kohtade marsruuti.”

Mina mõtlen, kuidas iga hinna eest Sveni taga püsida, ning mõnedele külmetavatele kehaosadele. Balti jaamas tulevad maha selle talve esimesed lumehelbed, aga õnneks sadu lakkab kohe.

Edasi viib tee läbi vanalinna, mille munakiviteed on jalgratturile korralik vibrato. Sabakont igatahes protestib.

Viru keskusest saab Sven kaasa... pastaka!

Kõige naljakam saadetis, mis talle antud, oli rebasekujuline nukk Puri. “See osales ühes reklaamis. Ta ei tahtnud kotti hästi ära mahtuda ja ma panin ta pakiraami peale istuma. Ja õudselt tobe oli ükskord, kui mulle anti tuulise ilmaga neli suurt papptahvlit.” Sven on muide vedanud ka 20–30kiloseid saadetisi, tüüpiline kaup on aga ümbrik paberitega. Kusjuures teinekord on tõsine tegu, et tellitud asju üldse kätte saada – Sven on isegi tasumata arveid kohapeal omast taskust maksnud. 

Tempo magnifico


Siit edasi jõuame Stockmanni lähedal asuva büroo juurde ning Sven läheb üksi Lembitu tänavale. Mina jään teda ootama ja hinge tõmbama. Tal läheb edasi-tagasi sõiduks viis minutit ja kell 13.27 kimame juba edasi Pro Kapitali majja Narva maanteel. Sealt Viru keskuse juurde jõuame kümne minuti pärast ning meie tee viib üle Viru ringi.

See on lihtsalt kohutav! Üks auto tahab Sveni teelt peaaegu et välja puksida ja kõigele lisaks sõidab meie ees üks rikkis liinibuss, mis eritab sellist vingugaasi, et ma imestan, et otse selle taga sõitev vapper rattakuller teadvust ei kaota ja külili ei kuku.

Jõuame Vabaduse väljakule Kawe Plazasse ja sealt tuleb minna Viru keskuse juurde tagasi. Järgmiseks on menüüs EKA kõrval olev City Plaza (seal oleme 14.19) ja algabki kardetud retk üle Pärnu maantee viadukti... 

Tondi ärikeskusesse jõuame 14.35 ja tuleb välja, et sealne lift ei tööta! Kaheksa treppi ülespoole kõndinud, kasutab Sven aega venituste tegemiseks.

Selleks hetkeks oleme kokku sõitnud umbes 20 kilomeetrit ja mina tunnen, et mu jõuvarud hakkavad ammenduma. Selg on kange ja nägu õhetab korralikult. On tunne, et kui ma pikali viskaksin, jääksin kohe magama.

“Minu jaoks on see olnud tavaline soojendus,” teatab seepeale Sven.

“Kui sul kunagi külm kontidesse poeb ja rattaga enam kulleritööd teha ei taha, kas sa siis võiksid taksojuhiks hakata? Linna tänavad on sul ju peas.”

“Ei. Ma tunnen linna ajalugu piisavalt hästi, nii et võiksin töötada giidina.”  

Minu viimaseks pingutuseks jääb pastaka transport samas lähedal asuvale Türi tänavale. Kell on 15.20.

Sveni tööpäev ja tempo läheb aga veelgi kiiremaks ning kestab viieni.