Ratturite koledad mälestused
Andrus Augi õnnetu kukkumine Giro D'Italial pani südame ärevalt põksuma kõigil spordisõpradel. Oma tugitooli mugavusest on raske ette kujutada, mida täpselt üks rattalt lendamine sportlasele tähendab - kuidas ja kus sellised asjad juhtuvad, millised kehaosad saavad kõige rängemalt kannatada, kui kaua kestab paranemine ning kuidas end selles olukorras kõige paremini kaitsta.
Erika Salumäe: See oli üks paras õudusunenägu
1987. aasta kevadel tegime Abhaasias mäetreeningut. Sõitsin mäest üles, kui mulle sõitis tagant otsa üks Žiguli. Ma mäletan seda hetke kui üht parajat õudusunenägu: järsku käis meeletu valu kehast läbi. Teadvust ma ei kaotanud. Lamasin mäe peal. Auto seisis minust eespool mäeveeru peal ja hakkas äkki tagasi veerema. Ma ei tea, kust mul see jõud tuli - jalg ja rangluu olid mul katki - aga ma võtsin end kokku ja nihutasin end auto rataste vahelt välja.
Paranemine on väga individuaalne - mul oli tippsportlasena suhtumine, et peab end kiiresti taas vormi ajama. Eesmärk on ju ees ja aeg surub peale. Tookord ma paranesin ühe kuuga, aga trenažööril hakkasin praktiliselt kohe väntama, kuigi mul oli pool keha kipsis.
Kukkumise puhul peamine on see, et tuleb hoida ratta leistangist viimase hetkeni kinni. Lahti ei tohi lasta, sest ratas kaitseb. Tavaline ratturi trauma on rangluumurd - kukutakse ju õla peale. Aga rangluu on parandatav - pea on kõige kriitilisem, seepärast peaks ikka kogu aeg kiiver peas olema. Mind on see päästnud.
Aavo Pikkuus: Kaks päeva teadvuseta
Kõige hullem oli see, kui 72. aastal sõitsin Sotšis autoga kokku. Auto lõikas kurvi ja ühel hetkel olimegi koos. Edasist ma ei mäleta. Kaks päeva olin teadvuseta. Aga eks kukkumisi on veel olnud, ma olen ikka hirmsat moodi katki olnud: puusakondid, küünarnukid, pöialiigesed - igasugused väljapoole ulatuvad kehaosad saavad viga. Kuidas ma sain taastuda ja paraneda, kui järgmisel päeval oli Rahutuuri uus 160 kilomeetrine etapp? Keegi ei küsi, kas saab või ei saa, lihtsalt peab.
Mina ise harjutasin kukkumist - talvel sõitsin rattaga lumehunnikusse ja siis katsusin end kukkudes seljale keerata. Sellest oli hiljem natuke abi.
Tavaliselt keegi pea ees maha ei kuku - ikka külg ees. Aga pea lüüakse just siis ära, kui õlg on juba maaga kokku põrganud. Nii et kiiver ikka kaitseb. Tähtsad on ka kindad - ikka panevad ratturid kukkudes käe ette -, siis saavad peopesad vähem viga, muidu on väga valus edasi sõita.
Toomas Kirsipuu: Kokkupõrge joodikuga oli jube laks
See juhtus 85. aastal võistlustel Jaltas. Grupp veeres hooga mäest alla finiši poole. Äkki läks üks joodik üle tee. Mina olin kuskil grupi keskel - ma ei näinud teda lihtsalt enne, kui ta mul päris ees oli. Põrutasin otse kümnesse. See on mul meeles kui üks kõige jubedam laks - kuigi õnneks ma väga hullusti viga ei saanud. Pea oli natuke katki, hiljem selgus, et ka kael läks paigast ära.
Tippmaanteesõitjatel on kahte tüüpi ohtlikke olukordi. Üks on see, kui kõik võtavad grupis väga lõdvalt: sõidetakse aeglaselt grupis. Kui siis keegi näiteks selja taha vaatab, siis ongi käes. Need on sellised lollid, mõttetud kukkumised. Teine tüüpolukord on see, mis Augilgi oli - grupifinišis, kus kõik panevad täiega.
Kõige tavalisemad vigastuskohad on põlv ja puusakont - tippratturil on sealt tavaliselt nahk maas. See on ka hästi ebamugav, sest järgmisel päeval hakkavad riided sinna kinni kleepuma. Rangluud on hellad kohad. Oluline instinkt on pea hoidmine - pärast maha kukkumist käib pea vastu maad ja võib tulla põrutus. Aga seda pea hoidmist ei saa õpetada, see kas on või ei ole. Selle peab ise järgi proovima.
Üldiselt sõltub kõik sellest laksust, mis sa kukkudes saad. Mõnikord võid väikese kukkumisega saada hirmsal moel haiget. Teinekord suure kiiruse pealt saad ainult muhke ja marrastusi. Enamik kukkumisi ongi ikkagi sellised, et näevad küll algul koledad välja, aga ratturid on võimelised püsti tõusma ja edasi sõitma. Hullemaid asju tuleb harva ette.
Alges Maasikmets: Valus on, aga see ei sega
Õnneks mina pole kunagi väga hullusti kukkunud. Luid pole murdnud ega suuremat traumat saanud. Aga see on ikkagi tavaline, et kui asfaldil sõites külje peale lendad, siis on nö. külg maas. Põlved, puusad, sääremarjad, küünarnukid ja käed kannatavad kõige rohkem. Tavaline on siiski see, et on niisama nahk maas. Sel juhul sõidetakse ikka edasi - võib-olla tehakse paar õmblust. Valus on, aga see ei sega.
Ega ennast kukkumise situatsioonis ka kuidagi kaitsta eriti ei saa. Tuleb katsuda seda olukorda ära hoida, Aga kui see tekib, siis pole suurt midagi teha.
Maastikul võib palju kergemini ümber kukkuda kui maanteel, aga asfaldil on see tunduvalt rängem. Metsas on pinnas pehmem, ei pruugi midagi hullu juhtuda.
Andrus Ansip: Raske hulgitrauma
96. aastal sõitsin Tartu-Viljandi maanteel. Päris sirgel teelõigul, kui ma olin vastu tuleva LAZ bussiga parasjagu kohakuti, otsustas bussi taga sõitev Mazda möödasõitu sooritama hakata. Ta tuli umbes 120ga. Mina väntasin umbes 40ga. See oli laupkokkupõrge. Ma ei saanud mitte midagi teha. Lendasin kraaviperve. Mul ei olnud mingit valu, oli ainult külm. Alles kiirabis sain aru, et läks vist päris hullusti - haiglas sagisid kõik ringi nagu "Häire 911" telesarjas ja kommenteerisid, et raske hulgitrauma. Mul olid mõlemad jalad murdunud, käeluu, viis-kuus ribi, kõrv rippus, pool nägu oli paistes. Kahe arstibrigaadiga kestis operatsioon 11 tundi.
Alles 7-10 päeva pärast avariid jõudis mulle teadvusse, et mis oli tegelikult juhtunud. Ma ei teadnud, kas ma enam kõndima hakkan. Sõbrad ja arstid soovitasid kõik võimlemist, seda ma hakkasingi kohe seal haiglavoodis tegema. Kolm kuud olin voodihaige - kuigi ma vahepeal ikka ukerdasin ratastooliga ka sõita. Tegin harjutusi - need olid väga tüütud: ikka et sada korda kummilindiga või hantliga ühte harjutust. Hiljem hakkasin juba veloergomeetril sõitma, siis ronisin jälle ratta selga. Esimese sõidu tegin kohe jälle sinna Viljandi maanteele.
Kokku võttis paranemine aega 14 kuud - see on see aeg, mis ma tegelesin ainult iseendaga.
Olen ka hiljem veel kukkunud - mägirattaga ja rulluiskudega. Aga üldiselt on see ikka haruharv. Kiivrit oleks mõistlik kanda. Kahjuks mina ei ole mõistlik.
