Nüüd sain teada, et tegelikult langesin koomasse juba 2010. aastal ja ärkasin üles 23. veebruaril 2025. Majaomanik tõstis meie pere mõned aastad tagasi korterist välja, kuna minu, nagu ka kõikide teiste kaitseväe ja politsei pensionäride maksevõime oli tulenevalt riigi poliitikast muutunud nullilähedaseks. Lapsed olid endise kaitseliitlase erametsa muldonni ehitanud ning selles me praegu elame. 

Küsisin naiselt, et kes on isake Medved? Selgus, et Medved on Eesti kuberner, kes haldab Eestit valitsuse kõrval. Viis aastat tagasi oli Eesti kaitsevõime muutunud nulliks ja idanaaber saabus kaitsma oma kaasmaalasi Ida-Virus ja Tallinnas. Keegi vastu ei hakanud ja tänu NATO ning Euroopa Liidu mõningasele lobile paigutas idanaaber oma relvajõud üksnes Ida-Virusse, Tapale ja Tallinna. Üldiselt ei pidavat nad igapäevaselt jõuga Eesti juhtimist mõjutama ja nende tänane paraad pidavat näitama sõjalisi võimeid, millega nad Eestit kallaletungi korral kaitsevad. 

Seega tuleb isakest tänada meie julgeoleku tagamise, riigi heaolu ja üldse iga hea asja eest, mis meiega juhtub.

Paari nädala pärast otsustasin vaadata, mis on pealinnas 15 aastaga muutunud. Kuna pere autod oli eluspüsimiseks maha müüdud, võtsin jalad selga ja pärast kolmepäevast rännakut jõudsin Tallinna. Hooned olid samad mis ennegi, mustust ja rääma ka nagu tavaliselt ning lumehanged majade katusteni. Aga politsei sõitis ringi elektriliste ratastoolidega, kerjuseid oli peaaegu igal tänavanurgal. Võõrkeeltest oli kuulda üksnes vene keelt.

No vene keele vohamisest saan ma aru, ja kerjustest saan ka aru, kuna juba enne veebruari 2010 lahendati tööpuudust üksnes poliitilise retoorika ja rahvatsirkuse abil. 

Kuid miks, kurat, sõidab hulk hallipäiseid ja eakaid politseinikke linna peal ringi elektriliste ratastoolidega? 

Peatasin viisakalt ühe ratastoolipatrulli, selgitasin oma olukorda ja tundsin huvi, millest sellised muutused politseitöös. Tuli välja, et aprillis 2010 oli sotsiaalminister pensionikindlustuse muutmise seadusesse lükanud sisse muutused ka politseinike sotsiaalsete garantiide ja pensioni kohta. Pärast seda noored enam politseiteenistusse ei tulnud ja nüüd peavad 64aastased patrullpolitseinikud selleks, et vähegi mõnele vananevale pätile järele jõuda, kasutama ratastooli. Autosse ronimine ja väljaronimine on vanas eas liiga suur ponnistus ja võtab aega. Jalgrataste peal aga tasakaaluhäiretega vanuritest politseinikud ei püsi. 

Noogutasin, tänasin ja lahkusin, et vaadata, mida minu kunagised kolleegid Kaitseministeeriumis teevad.

Hallis majas ma peauksest kaugemale ei saanud. Ukse kõrvale oli paigutatud uus ja kuldne venekeelne silt “Balti Sõjaväeringkonna Eesti osakond”. Väike paberilipakas teatas, et Kaitseministeeriumi jäänused paiknevad Juhkentali tänaval. Mis siis ikka, jalad selga ja Juhkentali poole ajama. Teele jäi Välisministeeriumi hoone ja ma otsustasin endiseid tuttavaid külastada. 

Ka selle ukse kõrval oli uus silt – “Vene Föderatsiooni välisasjade komissariaadi Eesti osakond”. Juba teine Eesti riigiasutus kadunud! Astun sisse ja oh üllatust – klaasi tagant paistev habe reedab ilmeksimatult, et valvuritädi asemel valvab maja Margus. Puhume vana tuttavaga törtsu mehejuttu. Selgub, et pärast seda, kui kaitseväelastest aastatel 2009–2011 oli tehtud ametnikud ja töölised ning ­kadusid nende vähesedki sotsiaalsed garantiid, kadus ka meeskodanikel tahtmine teenida kaitseväes. 

Välismissioonidel, mis olid selle ajani olnud ainukesed välisministeeriumi välispoliitika vahendid, hakkasid käima sotsiaal-, rahandus- ja kaitseministeeriumi lapseohtu ametnikud. Igal nädalal tuli missioonidelt tagasi sarkasid langenute põrmudega ja rahva survel pidi välisministeerium sellest loobuma. Vallandus ahelreaktsioon – välispoliitiliste tööriistade puudumise tõttu polnud ministeeriumil enam tegevust ja see tuli sulgeda; kuna me ei täitnud NATO-le enne liitumist antud lubadusi, siis kadus NATO ja ELi toetus ning abi Eestile, ja liitlaste suhtumine mõne aasta tagusele VF julgeoleku missioonile Eestis oli enam kui ükskõikne. Kes ise ennast ei kaitse, seda kaitseb ju keegi teine. 

Peastaabi uhked ja laiad väravad Juhkentalis avanesid automaatselt. Sõida või ratastooliga sisse! Maja ise küll räämas, kuid sellelgi uued ja laiad automaatsed uksed. Uus silt ukse kõrval – “EV kaitseministeerium ja staabid”. Valvelauas istus sõjaväepolitsei asemel Maire, kes seletas, et 2010. aasta aprillis, kui sotsiaalministeerium üldise pensionitõusu varjus surus läbi ka pensioniea tõstmise jõustruktuurides ning võrdsustas pensionid riigis, hakkasid mehed kaitseväest lahkuma. Uusi enam kaitseväkke juurde ei tulnud ja viie aastaga kadusid kõik, kellel vähegi pealehakkamist oli. Paljud noored ohvitserid ja allohvitserid läksid välismaale, sest keeleoskus ja suutlikkus kohaneda uute tingimustega andsid neile konkurentsis eelise. Viie aastaga olid kaitseväe struktuuriüksused kokku kuivanud. 

Enamik infrastruktuurist jäi kasutult seisma, suleti õppeasutused ja väljaõppekeskused. Mõne aasta möödudes ei olnud kaitseväge enam niigi palju, et oleks suudetud välismissioonidel osaleda. Need, kes veel kaitseväes järel on, valvavad Toompead või on nii väetid, et vaevalt saavad tööle ja koju. Eks nende jaoks need uksedki suuremaks tehti ja automaatselt käima pandi, et vanakesed karkude ja ratastooliga majas liikuda saaks. 

Ajateenistus kadus, sest instruktoreid, kes väljaõpet teeksid, kusagilt võtta ei olnud. Nüüd pakuvad idanaabrid, et hakkavad ise meie poistele väljaõpet andma. Kuid oh häda, pole poissegi enam. See, kes vähegi kaela kandma hakkab, kaob välismaale “piimajõgesid ja pudrumägesid” otsima. Riiki on järele jäänud üksnes vanurid ja Vene kodanikud. 

Selgus, et majas töötavad veel mõned raugad, keda ma tunnen. Rasmus liigub ratastoolis neljandal korrusel. Tal lõid väliõppustel saadud külmetused liigestesse juba siis, kui sai 50. Nüüd peabki vaeseke ratastoolis ringi vurama. Ja tal veel kümme aastat pensionini minna. Peeter sai kümmekond aastat tagasi suurest töökoormusest ja stressist mitu infarkti ja talle tuli uus “pump panna”. Õnneks saab vanake sellel aastal pensionile. 

Tundsin, et süda läheb pahaks ja pea hakkab ringi käima. Kaotasin taas teadvuse. Kui silmad lahti tegin, siis nägin palatit, kust mind operatsioonile viidi. Oh, kella pealt sain kindlust, et siiski on alles veebruar 2010. Õnneks oli tegemist üksnes narkoosiuimas nähtud unenäoga. Sest ei saa ometi ju Eesti riigis niisuguseid asju juhtuda? 

Aga igal unenäol on mingi seletus. Kaitseväge ja politseid puudutav pensionireform on ukse ees... Mida teha? Kõige targem oleks vist kohe reservi minna?

(Blogis ilmunud algtekst lühendatud ja toimetatud autori loal.)

Vt ka Hannes Toomsalu blogi: http://kolonel-hans.blogspot.com/

President soovitab mõelda tulevikule

“Ja kui me aina tähistame ­minevikusündmuste ümmargusi ja vähem ümmargusi aastapäevi, siis kas jätkub meil oskust ja tahet mõelda nii­sama igavikuliselt ka oma tänastele tegudele? Sellele, mida me saadame korda täna ja kuhu ­tahame jõuda 50 või 90 aasta pärast?”

Toomas Hendrik Ilves, 3. veebruaril 2010 Tartus