Kolmekilone ajaloo atlas oli algul mõeldud väikse “kladekesena”, milles autor, arhitekt Raul Vaiksoo (56) tutvustab Eestimaa ühe- ja kahelööviliste kirikute arengut. Kakskümmend kolm aastat hiljem tuli aga trükist neljasajaleheküljeline “visuaalne maailma ja Eesti ajalugu aegade algusest kuni keskajani”. Põhjalik Vaiksoo leidis iga daatumi juures põhjuse küsida, mis enne seda oli. Suure Paugu juures sai ta lõpuks pidama.

“Ajajoonel olemine on tähtis. Olen püüdnud kogu aeg aru saada, mis toimub paralleelsetel ajajoontel,” ütleb ta. Mis Balkani aladel toimus ajal, kui Rootsi kuningas Ingvar tegi tasuretke Eestisse? Või mis toimus siis Eestis, kui ehitati Cheopsi püramiide? Sellal, kui Brutus torkas Caesarile noaga kõhtu, ehitasid eestlased juba usinasti linnusekesi...

Arhitekt Vaiksoo (lõpetas ERKI cum laude) on projekteerinud teatri- ja mõisahooneid, ulmelisi eramuid jõukates äärelinnades, võitnud konkursse, saanud preemiaid, osalenud biennaalidel...

Alguses oli kirjutusmasin. Rauli ajakirjanikust isa taris pojale koju Töörahva Lipu toimetusest väljapraagitud klikiaegse Neumanni, mis tõrkus J-tähte trükkimast. See rändas poisi pööningu-staapi, kes sestpeale “hakkas hirmsat moodi igasugu asju trükkima”. Teadmishimulisel noorel oli kasutada vaid eestiaegne entsüklopeedia, mis lõppes M-tähe juures. “Küll mind huvitas, mis tuleb pärast seda! Uurisin vene tsaaride genealoogiat, Aleksandri kohta leidsin materjali, aga Nikolai kohta polnud midagi.”

Siis tuli kitarr, õigemini ähmane ettekujutus pillist, mida Haapsalus keegi näinud polnud, moodsamad olid aga kuulnud Radio Luxemburgis lakkamatult käiatavat biitlite lugu “Can’t Buy Me Love”. Viieteistaastane Raul läks spetsiaalselt kastivabrikusse tööle, et hankida kalakastide kõrvalt materjali kitarri välja saagimiseks. Ta tõmbas õpilaspäevikusse kuus joont ja harjutas parreesid “kuivalt”.

Edasi lahutas jumal valguse pimedusest, sest ühelt oktoobriparaadilt Tartus viidi Raul joonelt eeluurimisvanglasse. “Ma polnud vabadusvõitleja, olin lihtsalt hipi,” ei püüa Vaiksoo oma sõjaväest eemalehoidmist, dokumentide puudumist ning sinimustvalge lehvitamist kuidagi heroiseerida.

Sellest paarist kuust on tal helged mälestused: “Päris tore kogemus, seda on hea meenutada! Väga huvitavaid inimesi näeb!” Vangla kunstnikuna polnud elul viga, edasi aga läks veelgi paremaks.

“Mind saadeti nii kaugele jalust ära kui saab – Siberisse sõjaväkke. Ja need olid veel kõige ilusamad aastad!” Polgu kunstnikuna tuli tal ohvitseriprouade portreesid maalida… ning bändiga Siberis ringi tuuritada. Ta teab, mis tunne on, kui andunud fännid staari kätel kannavad ja lava lilli täis loobivad! Mõjusid nii Zeppelini, Uriah Heepi kui ka Deep Purple’i lood, aga ta võlus siberlannasid ka hunnitu aktsendiga, mis tema vene keelele lisandus… Raulist sai “Siberi väikelinnade staar”, aga sellest veelgi mõnusam oli klubi raamatukogu. Venemaal oli rokk keelatud, aga sõjavägi oli riik riigis. Ja selles riigis leidus lisaks rokile ka raamatuid. Keegi kurat ei teadnud, kust ja miks need raamatud sinna sattunud olid, aga polgu klubis leidus tsaariaegseid uunikume, millest noor eesti entsüklopedist ei osanud undki näha. M-tähe peal pooleli jäänud tsaaride sugupuud said järje, kuid tekkis uus mure: kogu G-täht oli ühe ropsuga välja rebitud. Arvatavasti selle pärast, et selle tähega algab vene keeles kõik halb: germaania, gitler, girohito, gebbels. Vaiksoo elu sõjaväes oli “ääretult põnev ja mõnus, nii et ma lahkusin vene kroonust, pisar silmanurgas”.

Veel mõni aasta tagasi ei osanud Raul meili saata. Mobiiltelefoni pole tal tänapäevani. Aga projekteerimis- ja kujundusprogrammid on ta endale põhjalikult selgeks teinud. Iga viimne kui kaart “Aja loos” on Vaiksoo enda joonistatud ning ajaloo visualiseerimist peabki ta oma teeneks.

Tema linnamüüri-äärse arhitektuuribüroo seinu katavad aukirjad. Joonestuslaud täidab kitarrihoidja ülesannet. Tööpinnal lebab kõnealune raamat ning naisteajakiri, mille kaanetüdrukuks on Rauli tütar Nele-Liis. Kui neile koju juhtub helistama sõber Peeter Volkonski, küsib ta aupaklikult luba rääkida “Nele-Liisi isaga”. Vaiksoo pole viimase 20 aasta jooksul ühtegi päikesevarjutust vahele jätnud, ta on sõitnud nädalaid, et õigel hetkel keset Gobi kõrbe kohal olla… “Olen hullunud päiksevarjutuste-mees, mulle meeldib see roosakas-oranž värv. Päiksevarjutuse eest ma annan kõik!”

Ta meenutab üht tunnet, kui oli koolipoiss. “Olin 15, Valgas oli mingi kontsert. Bänd mängis, olin lava ees, vaatasin, suu ammuli, üles laulja poole ja mõtlesin, et küll oleks vägev, kui ma saaksin seal olla. Uskumatu, paar aastat hiljem olingi. Mängin, ja äkki näen iseennast seal all: ma olin saavutanud selle, mis ma tahtsin. Nii tühja tunnet ei ole mul kunagi olnud. Rahulolu pole kõige parem tunne.”

Oma titaanliku teose kohta ütleb aga, et “see on alles proloog raamatule, mida tegelikult plaanisin”.


“Päikesevarjutused on minu”

Kord helistas Volkonski Raulile Türgisse, kus see oli päikesevarjutust jälgimas, ja sarjas: “Vaiksoo, loll, meil on märts, inimesed pole siin kuude kaupa päikest näinud, ja sina sõidad kalli raha eest soojale maale selleks, et näha, kuidas päike paariks minutiks varju läheb!”