Rebased on tihedad külali­sed muidugi kõikides Viimsi külades.

Minu naaber näiteks vaatas rebasega läbi klaasukse tõtt, kuni kutsumata külaline lahkus, suus naabrimehe plätu. Samamoodi kadus mõni aeg hiljem tema ukse tagant ka üks king...

Sõber jällegi vaatas imestusega batuudi all päikesevarjus lesivat rebast, sellal kui lapsed selsamal batuudil hüppeid sooritasid.

Olen ka ise – tahtmatult küll – aidanud alles eelmisel nädalal kodustada üht rebasekutsikat. Puhastasin värsket kala ja poetasin rapped aia äärde, külakassidele maiustamiseks. Mõne aja pärast märkasin aias ringipatseerivat rebasekutsikat, kalanahatükike hambus...

Järgmisel päeval juhtus aga midagi hoopis ennenägematut. Olime abikaasaga jalgrattasõidul, kui helistasid lapsed ja teatasid, et meil on rebasekutsikas toas! Oli teine lihtsalt lahtisest uksest sisse jalutanud, sellal kui lapsed teisel korrusel arvuti taga istusid.

Tõsi, meie maja ei asu Tallinna kesklinnas, vaid samuti ühes Viimsi külakeses, otse metsa ääres... Nii et aknast avaneb tihtipeale vaade ringijalutavatele metskitsedele ja rebastele.

Muidugi on selline vahetu kontakt loodusega väga meeliülendav, ometi oleks õigem ja samas ka metsloomadele parem, kui kohtuksime pigem harvem ja loomade jaoks rohkem loomulikus keskkonnas ehk metsas. Seda suurem oleks siis jällenägemisrõõm.

Rebaste arvu plahvatusliku kasvu taga viimastel aastatel on metsloomade söötmised marutaudivastaste vaktsiinidega. Need on küll peatanud selle ohtliku haiguse levimise inimesteni, kuid samas ilmselt rikkunud ka looduslikku valikut. Nii et selles, miks rebased meie territooriumi vallutavad, oleme ikka ise süüdi.