Rebimine leivatööstuses
Nõuka ajal oli suuremates rajoonikeskustes oma leivatehas, mis varustas kohalikke maapoode. Valik oli kõikjal sama - vormileib, põrandaleib, peenleib, sepik ja sai. Pidupäevaks telliti kringel ja tort.
Nüüd on uusi pagaritööstusi siginenud nagu rosinaid saia sisse. Leibu, saiu, sepikuid, kukleid ja saiakesi on kümneid sorte. Ometi süüakse praegu pagaritooteid kolm korda vähem kui 15 aastat tagasi.
Erinevate hinnangute järgi on pagaritööstusi Eestis 150-200. Üle riigi saiakraami müüvaid ettevõtteid on samas alla kümne. Tööd saab selles valdkonnas ca 3000 inimest.
26 suuremat pagaritööstust on koondunud Eesti Leivaliitu. Nemad küpsetavad ka umbes 90 protsenti Eesti leivast-saiast. Ainuüksi neli suuremat – Leibur, ETK Leib, Pere Leib ja Fazer Pagarid – annavad kokku 59 protsenti 1,6 miljardi kroonini küündiva aastakäibega turu mahust.
Töösturid Soomest
Leivategu pole naljaasi. Konkurentsis
püsimiseks tuleb teha laia sortimenti. Suurematel tegijatel
on tootenimetusi üle poolesaja. Kuigi leivavedu on kallis
ettevõtmine, tuleb ühest punktist vedamine odavam kui mitme tehase
ülalpidamine. Seadmed on kallid, pidevalt tuleb välja mõelda
ja proovida uusi retsepte. Kõige tihedam konkurents on
saiategemises, nii et hoolimata kütuse ja muude kulude tõusust
on pätsisaia hind sama mis aastate eest.
Riigi suurim leivatööstus on 1976. aastast Leiburi nime all tegutsenud leivatehas Tallinnas. Praegu kuulub see soomlastele. Neli aastat tagasi ostis firma ära Tartu Cerese ning tegutseb nüüd kahe tehasega. 1993. aastast Vaasan&Vaasan kontserni kuuluva Leiburi käive oli 2002. aastal 254 miljonit krooni ja kasum 38 miljonit. Pole paha.
Soomlaste oma on ka suuruselt neljas tootja Fazer Eesti, mis pagaritoodete kõrvalt pakub Amica nime all toitlustusteenust ja müüb kaalukomme kaubamärgi alt Candyking.
ASil ETK Leib on lisaks seitsmele tarbijaühistule omanike ringis eraisikutest investorid Eestist ja Saksamaalt. Aprillist müüb ETK oma tooteid Eesti Pagari kaubamärgi all ning see nipp on kasvatanud müüki kümnendiku võrra, hindab firma tegevjuht Veikko Vaarja. Mullu teenis ettevõte 144 miljoni krooni suuruse käibe juures ligi miljoni kasumit. Tänavu müüdi kuue kuuga leiba-saia 74,7 miljoni krooni eest.
Tartu Leivatehasest välja kasvanud Pere Leiva omanikud on eraisikud Vambola ja Neeme Raig. Koos Pärnusse ostetud tütarfirmaga Cibus müüs Pere Leib 2003. aastal 138 miljoni krooni eest pagaritooteid ja teenis 4,5 miljonit puhaskasumit.
Hästi läheb ka nullist alustanud tegijatel. 1992. aastal Lääne-Virumaal Tamsalus nelja pagariga leivateo püsti pannud perekond Hallik on omanimelise firma kasvatanud üle Eesti kaupa müüvaks ettevõtmiseks. Mullu teenis firma 47 miljoni kroonise käibe pealt 1,2 miljonit kasumit.
Tarbimine väheneb, valik kasvab
Neliteist aastat tagasi,
1990. aastal, söödi Eestis 151 miljonit tonni leiba, saia ja
kondiitritooteid. Aasta-aastalt on see number väiksemaks jäänud.
Mullu oli see vaid 57,7 miljonit tonni.
Võrdlus nõukogude ajaga pole päris adekvaatne, väidab Fazer Eesti tegevdirektor Lauri Liipa. “Vene ajal oli leib nii odav, et seda anti näiteks loomadele toiduks.” Veel suurem on 13 aastaga olnud langus kondiitritoodete – saiakeste, kookide, tortide – osas: 51,4 miljonilt tonnilt 3,6le.
Teraviljatoodete tarbimine terades mõõdetuna 1998.-2002. aastatel vähenes 98 kilogrammilt 86le inimese kohta aastas. Keskmine eurooplane tarbib aastas 115 kilo teraviljatooteid. Seda arvu hoiab kõrgel kindlasti pastatoodete osakaal.
Eesti tootjad kasutavad tavaliselt Eestis jahvatatud jahu. Kust tuleb jahu valmistamiseks vajalik teravili, selle vastu suuremat huvi ei tunta. Põllumajandusministeeriumi töötleva tööstuse büroo peaspetsialisti Taavi Kuntu andmetel katab kodumaine viljasaak 2/3 sisemaisest vajadusest, sellest suurem osa läheb siiski loomasöödaks, inimeste toidulauale jõuab vaid 17 protsenti kodumaisest viljast. Põhiliselt tuuakse vilja sisse Ukrainast ja Venemaalt, nisu Lätist ja Leedust ning rukis Saksamaalt.
Leib kui tervisetoode
Nii mõnigi kontorirott, kes paari
aasta eest varus endale tööajal nosimiseks mõned saiakesed,
valib nüüd poes pigem jogurti ja rohelise salati. Inimesed ei tea, et
teraleib on hoopis midagi muud kui nisujahust sai.
Fazer Pagarid tõi kaks aastat tagasi turule Mahe leiva, kuid lõpetas selle tootmise peagi. “Tarbija pole veel valmis mahetooteks, sest see on kallis,” seletab Lauri Liipa. “Ei saa aga välistada, et paneme paari aasta pärast selle tootmise uuesti käima ja siis see õnnestub.”
Endiselt müüvad enim teada-tuntud sordid. Leiburil lähevad kaubaks vanad head Pealinna peenleib ja Kirde sai. Ka tavalistes söögikohtades pakutakse terakuklite asemel toidu kõrvale kõige lihtsamat musta leiba. Ja kui viilu eest nõutakse veel 50 senti, jätab lõunataja selle pigem ostmata.
Tulevikku nišitoodetel
“Inimeste elu on muutunud kiiremaks ja nad
tahavad üha mugavamini tarbitavaid tooteid,” nimetab Halliku turundusjuht
Marika Tali tuntud tõe. Seetõttu pole ka mõeldav,
et tootja ei pakuks viilutatud leibu-saiu. Tema näeb tulevikku
eelkõige rukkipala-tüüpi väikestel leibadel, kuklitel ja
väikesaiadel.
Lauri Liipa arvab, et kõige raskem on nüüd ja tulevikus keskmise suurusega tootjatel. Need ettevõtted kas peavad konkurentsis alla vanduma või ostavad suuremad nad üles.
Esimene näide sellest vallast on ka paar nädalat tagasi toimunud tehing, kus maiustustetootja Kalev ostis Viljandi pagaritehase Vilma. Juba varem omandas Kalev Kohtla-Järvel tegutseva küpsisetootja Järle.
Võimalust kindlaid kliente võita näeb Liipa pigem väikeettevõtjatel, kes mõtlevad välja huvitava tootmisniši. Näiteks talumajapidamised, kust saab osta otse ahjust tulevaid värskeid sooje leivapätse.
Pagaritööstuste turujaotus (2002):
Leibur – 31%
ETK Leib – 18%
Pere Leib/Cibus – 16%
Fazer – 7%
Järle (kuulub Kalevile) – 6%
Hallik – 5%
Vilma (kuulub Kalevile) – 3%
Muud – 14%
Allikas: Leibur
