Reformierakondlaste juhitud keskkonna­ministeerium tahab kümme aastat aetud prügipoliitika pea peale keerata. Uue seaduse läbisurumiseks salastas ministeerium seadusemuudatusse kriitiliselt suhtunud uuringu.

Jaanus Tamkivi, reformierakondlasest endine keskkonnaminister, istub Riigikogu kohvikus ning etendab mängu, kuidas Saulusest Pauluseks muutuda. See on igale poliitikule vajalik oskus. Rääkida täna risti vastupidist juttu võrreldes sellega, mida rääkisid eile. Tamkivi on küll kogenud poliitik, aga see kunst tal käpas pole. Mees on ebalev, närib hambatikku, annab kõhklevaid vastuseid.
Teemaks on Eesti prügimajandus. Kui Tamkivi oli keskkonnaminister, aeti üht prügipoliitikat. Eelmisel aastal tegi tema erakond (uue) keskkonnaministri Keit Pentus-Rosimannuse juhtimisel aga kannapöörde. Kõik see, mille kohta Tamkivi ütles omal ajal hea, on nüüd halb ja kõik mis oli halb, on nüüd hea. Kuidas küll see juhtus?
„Eks me saame targemaks,“ ebaleb Tamkivi.
Eelmine reform on alles pooleli
Tamkivi pole ainus, kes ebamugavust tunneb. Valla- ja linnajuhid on rääkinud sama keskkonnaministeeriumi ametnike kohta. Kümme aastat on need ametnikud omavalitsustele selgitanud ja õpetanud prügimajanduse juhtimist, nüüd aga peavad ametnikud (suuresti samad inimesed) aga oma varasemaid sõnu sööma ja omavalitsustele hoopis teist juttu puhuma.
Kõrvaltvaataja jaoks on olukord kohati koomiline. Võtame näiteks keskkonnaminister Tamkivi 2010. aasta ametliku kirja Konkurentsiametile, kus ta muuhulgas põhjendab jäätmeseaduse § 66 lõige 1 (see räägib omavalitsuse rollist prügimajanduse juhtimisel) vajalikkust, kuidas § 66 lõige 1 aitab kaasa keskkonnahoiule ja alandab prügiveo hindu.
Ja siis kõrvale eelmisel aastal tollase keskkonnaministri Pentus-Rosimannuse samuti ametliku kirja Riigikohtule sellesama § 66 lõige 1 kohta ja järsku on kõik teistpidi: hoopiski § 66 lõige 1 kaotamine seadusest aitab keskkonda ja alandab prügiveo hinda. Totaalne muutumine!