Reformierakonna asutajaliige: Üldkogul toimunu oli eneserahuldamine
Suvine Ekspress on õhem ja möödunud nädalal veebis ilmunud lugu paberlehte ei mahtunud. Eelmisel reedel ei tihanud toimetaja lugu enam kauem kinni hoida. Kahjuks paberlehe jaoks lühendatud versioonis on osaliselt loo toimumise 90ndate kontekst ja ka detailsem kirjeldus läinud kaduma. Rääkimata linkidest allikatele ja tsitaatidele (neid saab lugeda Olev Vaheri blogist).
Lugejal tekkis kindlasti küsimus: miks ma erakonnas pettunud olen?
Kirjutasin eelmise artikli pärast Reformierakonna üldkogu 13.-17. juunil, et ilmuks 21. juuni paberlehes, kuid maadevahetuse kohtuotsus võttis ruumi ära. Lugu jäi ootele, mil Michal ja Lillo annavad politseis tunnistusi.
Pärast Silver Meikar kuulsusrikast paljastust tegi Jürgen Ligi avalduse. Lubage seda tõlgendada.
Jürgen Ligi astub telekaamerate ette ja teatab, et Eesti kodaniku poolt kuriteole viitamine on riiklik kuritegu!
Avaldus võtab sõnatuks.
Seejärel teatab ta, et ülestunnistuse oleks Meikar võinud teha süüdistatavate ehk "omade" keskel, kes arvatavalt oleksid saanud siis omakorda selle olematuks või heateoks teha.
Kas Ligi viitab tõesti soovile, et enne kuriteoteatega politseisse pöördumist peaks iga korralik inimene oma muret kõigepealt kurjategijaga arutama? Taas on sõnatu vaikus.
Siis ütleb Ligi varjamatu ükskõiksusega, et Reformierakond on kasutanud ebaseaduslikku mõjujõudu ja "sokutanud" Meikari sooja koha peale tööle.
Nüüd on päris vaikne.
See avaldus ei jäta enam illusioone - kas Jürgen või kogu Reformierakonna tuumik, keda Ligi oma uljuses esindas, on väljunud moraalsuse piiridest? Pole usutav, et selliste arusaamadega poliitik suudaks tavainimese õiglustundest aru saada.
Kui selline keerutamine ongi vaba demokraatia tunnuseks, siis on demokraatia ääretult ropp.
Reformierakonna üldkogu asukoht Viljandi lossi varemetes oli sümboolne kujund erakonna praegusele mainele. Tavaliselt on üldkogule rahvast viiv buss pooltühi, kuid seekord oli buss ammu enne täis broneeritud ja see asendati kiiruga kahekorruselise bussiga. Tundus, et võrreldes mullu Pärnus toimunud üldkoguga oli tänavu, tänu Silveri sõnavõtule, osalejaid ligi poole rohkem. Aga Silveril lõpuni rääkida ei lastudki, ehkki 2004. aastal sai sõna võtta viis minutit…
Silveri-vastased rünnakud saaks kokku võtta nii:
“Me kõik oleme pidanud raha koguma. Kui on raha, siis saame korraldada ka üritusi nagu tänane üldkogu. Iga minut auditooriumi maksab! Silver va reetur, sa tahad tervelt 4 minutit saada! Riigikogus on sõnavõtuks ette nähtud kõigest üks minut!” Kõige agaram Silveri lõpetamise nõudja oli esireas istunud nooruk, kes astus erakonda alles tänavu...
Üldkogul toimunu oli eneserahuldamine. Minul oli piinlik, kuid „poliitbroilerid“ olid rõõmsad, kuna raske ülesandega saadi edukalt maha. Osa kohaletulnuid ei saanud üldse aru, mis ja miks toimub. Vanemad lihtliikmed olid lihtsalt jõuetult nõutud.
Ilmselt käis paljudel kohalolnutel peast läbi: miks see kogelev noorpoliitik – Martin Kukk – on meie uus peasekretär?
Aga mina tahtnuks Martinilt küsida: „Kas sa oled ikka läbi lugenud Siim Kallase 1995. aastal kirjutatud 'Kodanike riigi manifesti?“.
Ta kiitis, et tänanegi erakond joondub sellest manifestist. Lõpetangi lausetega, millega Siim Kallas kutsus toona erakonnaga liituma:
Mina pooldan riiki, mis ei valitse püha ja kõikvõimsana Kodaniku üle; mis pole muudetud müstifitseeritud ikooniks. Ma taotlen riiki, mille Kodanikud on loonud iseenda jaoks, mitte riiki, mis armu poolest kas sallib või ei salli oma Kodanikke... Kodanikul peab olema maksimaalne võimalus otsustada oma tulude saatuse üle, siis on Kodanike Riigis kohalik eelarve riigieelarvest tähtsam.
Need laused ei iseloomusta Reformierakonda. Enam mitte.
