Miks ma seda teen? Inimesed ei oska näha salajase või varjatud rahastamise ohtusid. Musta raha eest nõutakse enamasti vastutasuks teenet. Nii teene ise kui ka selle varjamine teeb poliitiku kellegi hüpiknukuks. Olin tunnistajaks, kuidas 1995. aasta veebruaris sai Robert Lepikson oma valimiskampaania finantseerimiseks Mihhail Gorbatšovilt raha. Vastutasuks soovis allilmaliider Viru vastas olevat krunti, ja asjast teadlik Edgar Savisaar sai sundida Lepiksoni tegema asju, millega ta ise oma käsi määrida ei tahtnud.
Kas mäletate, kellel oli „juhuslikult“ kaasas Savisaare valimisplakat, mille ta asetas märklauale ja mille pihta Mart Laar tulistas? Ja kes oma ülestunnistusega Laari skandaali tõmbas? See oli Lepikson. Tagajärjeks oli kolmikliidu valitsuse lagunemine - üle aasta hiljem, siis, kui Savisaar seda vajas.

1995: Lepikson rahaportfelliga Gorbatšovi juures

1995. aasta jaanuari lõpus telliti mu väikefirmalt telefonijaam. Kuulsin paigaldajalt, et klient on kahtlane, kontoris oli palju relvis turvamehi. Lisaks telliti (ilmselt) SIA kontrollima - ega ei pandud lutikaid.
Arve tasumisega kiiret ei olnud, kuigi helistasin ülepäeviti. Alles kolmandal nädalal, vabariigi aastapäeva eelsel hommikul öeldi: “Raha saabus, võite järgi tulla. Aga tulge hiljem, nii tööpäeva­ lõpus!”
Kuku uudised tuletasid meelde, et käib Riigikogu valimiskampaania.
Toompuiestee 30 kontoris kamandati mul käed laiali üles ja otsiti metalli­detektoriga läbi. Vägesid kamandas umbes 25aastane viigipükstes ja valges triiksärgis noormees, kelle puusal ilutses suur nahkkabuur. Kuuldes, et tulin maksmata arve pärast, ta vabandas ja palus eesruumis diivanil oodata. „Üks asi tuli vahele. Raha saabumine võtab veel aega!“

Sekretär oli juba lahkunud, laua peal surises faks, saatjaks firma nimega MG Metall. Mu kahtlus sai kinnitust, olin Mihhail Gorbatšovi kontoris. Olin juba üle tunni aja oodanud, kui mul paluti linna peal aega parajaks teha. Paari tunni pärast tulin tagasi ja ohkega paluti mul eesruumis veel oodata. Peagi astus sisse Koonderakonna riigikogukandidaat Robert Lepikson. Relva olemasolu ei kontrollinud tal keegi. Mind nähes ehmatas Lepikson silmnähtavalt. Hetkeks tundsin end kui vahelekukkunud spioon. Samas aga imestasin, miks on Lepiksonil kaasas tühi nahkportfell. Selline portfell oli toona popp ärimeeste hulgas, kelle äri käis sularahas.

Kui Lepikson bossi kabinetti sisenes, nägin Mihhail Gorbatšovi klotsersõrmusega kätt kontorilaual. Kuulatasin, millest räägitakse, ja kõrv tabas fraasi protiv Viru (Viru vastas).
Kolmveerand tunni järel avanes kabinetiuks ja Gorbatšov saatis Lepiksoni isiklikult välja. Märkasin, et portfell polnud enam tühi. Hetkega mõistsin, et mu hommikuse helistamise ("raha saabus") järel olid Gorbatšov ja Lepikson leppinud kokku kampaaniaraha üleandmise. Seetõttu ei saadudki mulle maksta ja ma pidin ootama.
Hiljem saabusid noorukesed nahktagides tänava­kaagid ja Gorbatšov suundus nendega ööklubisse Punaarmee aastapäeva tähis­tama. Kontoriboss teatas mulle, et kroone pole ja luges lauale 1150 dollari asemel kolmteist 100-dollarilist: “Ostalnoje za ožidanije!” (ülejäänu on ootamise eest)

1996: Lepikson ja Savisaar haaravad Tallinnas võimu

Aasta hiljem nägin üle Luise tänava tõmmatud hiiglaslikku reklaam­plagu “Linnapea­kandidaat Robert Lepikson” ja mulle meenus kohe 23. veebruar 1995. Mõtlesin: see veel puudus, et allilma rahastet poliitik asuks Tallinna juhtima.

Eesti Ekspress kirjutas 1998. aastal: “Poliitikasse tõi Lepiksoni 1995. aasta valimiste eel Tiit Vähi. Tõenäoliselt tuli arvestatav osa Koonderakonna valimiskampaania rahast Lepiksoni ja tema tuttavate käest.”

1996. aasta novembris oli kaks nädalat Tallinna linnapea reformierakondlane Priit Vilba, kuni 14. novembril ulatasid Koonderakond ja Keskerakond pealinnas üksteisele käe ning panid venelastest linnavolinike abil toime paleepöörde. Esmalt avaldati umbusaldust volikogu esimehele Mart Laarile, misjärel linnapea Vilba astus ise tagasi. Uueks volikogu esimeheks sai Savisaar, linnapeaks Lepikson ja abilinnapeaks Keskturu-maffia-sidemetega Mait Metsamaa.

Minus tärkas kodanikukohus. Ent mida teha? Kuna tõendeid pole, ei saa prokuratuuri minna. Võimalus, et valitsuspartei liikme vastu algatatakse uurimine, tundus naeruväärsena… Kas teavitada meediat? Lõpuks läksin Tõnismäele oma partei, Reformierakonna, kontorisse.

Kui sisse astusin, väljusid nõupidamisteruumist mitu päeva ajamata habemega Heiki Kranich, vettekastetud kassi meenutav Meelis Atonen ja võiduka olekuga Edgar Savisaar.
Rääkisin Kranichile ja Atonenile, mida olin Toompuiesteel näinud. Kranich teadis, et Peeter Raidla Äripäevast kogub Avanteki (Lepikson oli selle, peamiselt metalliäriga tegelenud aktsiaseltsi direktor 1990-1992 - toim) sigaduste kohta komprat ja küllap leidub veel mõni leht, mis minu nähtu vastu huvi tunneb. Minu lahkudes olid Kranich ja Atonen kui ümber­sündinud, täis uut võitlusindu. Kranich tegi mind tuttavaks Siim Kallasega ja ma osalesin isegi paaril Reformierakonna juhtkonna ja riigikogu liikmete koosolekutel, mida nimetatakse ka tagatoaks.

Rääkisin oma loo Raidlale ja Kärt Karpale Päevalehest. Aga rangelt inkognito, sest asjasse olid segatud mehed, kes nalja ei mõista. Minu ja teiste anonüümse info põhjal ilmusid lood Lepiksoni allilma-seostest.

Summutamaks Tallinna linnapea ja allilma võimaliku seotuse skandaali, ründas Savisaar vastu, avalikustades Eesti Pangast kadunud 10 miljoni dollari afääri. Kallas jäi küll õigeks, ent tema selgitused polnud minu jaoks veenvad. Pettusin ja tõmbusin erakonnast kuueks aastaks eemale, sest poliitika tundus räpane.

Märtsis 1997 tervitas Äripäev Reformierakonna otsust valitsusest lahkuda. Aga tänane võimupartei nimetab seda viimased kümme aastat oma suurimaks veaks. Kas põhjus on rahastajate kadumine võimult taandumise järel?

1997: Gorbatšov saab tänase Nordic Forum Hotel krundi omanikuks

1997. aastal sai Gorbatšov Tallinna ühe magusama krundi - Viru hotelli vastas ja Postimaja kõrval oleva parkla - omanikuks. Ta kavatses sinna rajada suure diskoteegi ja hotelli. Kõik olid üllatunud. Ainult Ekspress kirjutas, kuidas Gorbatšov tahaks saada legaalseks ärimeheks.

Sattusin seda artiklit lugema aastaid hiljem, kui Koonderakonda enam polnudki. Meenus läbi ukse kuuldud fraas protiv Viru. Asjad langesid paika: mul tekkis veendumus, et vastutasuks Koonderakonna rahastamisele lubas Lepikson Gorbatšovile krundi Viru vastas.

Samale järeldusele võis 1997. aastal jõuda ka hästiinformeeritud Savisaar. “Luukeredega” hirmutamise sõjas (EE 1997/20) sai ta lõpuks Lepiksoni vastu trumbi ja piltlikult olid viimase munad Savisaare sahtlis.

Kõigele krooniks tõusis Lepikson 1997. aasta 5. mail Siimanni valitsuses siseministriks. Seal ametis asus Robert (ilmselt Savisaare soovil) uurima Siim Kallase seotust 10 miljoni dollari kadumisega. Koondera­konna seotus vanalinna korterite ärastamistega oli Lepiksoni enda töö tulemusel tõestatud ja Tiit Vähi oli sunnitud peaministri kohalt lahkuma.

2001. aastal lahvatas pildiskandaal, kui Võru maavanemaks saanud Robert Lepikson tunnistas, et tulistas koos Laariga 1999. aastal Savisaare pildi pihta. Miks pidi Lepikson midagi sellist üles tunnistama? Ma arvan, et ta tegi seda Savisaare mahitusel, kes Lepiksoni diilist Gorbatšoviga teadlik oli. Aasta hiljem kukkus Laari valitsus kokku.

Nii õnnestus Savisaarel veel aastaid pärast seda, kui Lepikson kahtlast raha vastu võttis, seda kolmikliidu lammutamisel ära kasutada, pannes Lepiksoni enda huvides tegutsema.

Tänapäev: endiselt peidetakse pea liiva alla

Silver Meikari ülestunnistusest lahvatanud musta raha vastuvõtmise skandaal pole veel selginenud, kuid eelneva loo näitel toob selline tegevus varem või hiljem kaasa ettenägematuid jamasid.

2004. aastal, kui Siim Kallas lahkus tööle Euroopa Komisjonis ja erakonnaliikmeid kaasamata taheti liita Reform ja Res Publika, hakkasin murest erakonna pärast uuesti erakonna tegemistes osalema. Üldkogul tajusin, et see pole enam erakond, mis varem joondus “Kodanike riigi manifestist“. Säravate isiksuste asemel haldas üritust kunagine noortekogu.

2005. aasta Tallinna kohalike valimiskampaania esimene nõupidamine oli hämmastav. Enamiku ajast räägiti, kui lootusetu on Edgari vastu kandideerida. Järeldasin, et valijate huvid on teisejärgulised.

2006. aastal saatis Rain Rosimannus erakonnalisti teate: “Lähema kahe aasta jooksul lõpeb viie riigi tipp­ametniku ametiaeg: Riigikohtu esimees, Õiguskantsler, Eesti President, Eesti Panga president, riigipeakontrolör ja meil tuleb need mehitada”.
Kas see pole riigi parteistamine?

2007. aastal tuli Tallinna piirkonna üldkogule ca 1750st liikmest kõigest 95. Kas tõesti on vaid 5,4% liikmetest aktiivsed? Erakonna toetus oli pärast pronkssõduri teisaldamist veel 42% ja tegu on mõjuvõimsama erakonna suurima piirkonnaga. Kus on liikmete kaasatus?

Enne valimisi šokeeris avalikkust Edward Bukhardti väide, et peasekretär Kristen Michal on küsinud Eesti Raudtee tagasiostu pooldamise eest ta partnerite (Jüri Käo) käest miljon eurot. Teade tekitas tunde, et Michal on erakonna rongi alla ajanud. Nüüd on erakond läinud Äripäevaga kohtusse salajase Fidenteri Šveitsi panga konto pärast…

Rain Rosimannus kirjutab Facebookis: „Põhiline on see, et vähemasti ühes parteis, mida ma tean, me vaidleme neid küsimusi aastast aastasse uuesti, oma liikmetega, programmi koostamisel.“ Huvitav, millist parteid ta silmas peab? Sest Reformierakonnas laiemat arutelu pole. Kahjuks.