Ta ütles ka, et ajakirjanikud pole maadevahetuse teemat kunagi sisuliselt käsitlenud.

Olgu, vaatame siis ministri käskirja nr 327. Sisuliselt.

Käskkiri nr 327 puudutab maadevahetustehingut, mille osapoolteks olid minister Reiljan ja Tullio Libliku firma Saarte Investeeringud.

Jaanuaris 2004 ostis AS Favorte Pirita jõe ürgoru looduskaitsealale, otse Lasnamäe elamumassiivi ja Iru soojuselektrijaama vahelisse metsatukka 7hektarilise maatüki.

Toona oli sel kaitsealal mõningane ehitustegevus lubatud - täis ehitada tohtis kuni 15 protsenti alast.

Möödus mõni kuu ja augustis keelas riik ehitustegevuse selles kohas täielikult.

Ärimees Rainer Hinnol, Favorte juhil, polnud põhjust muretseda, sest juba aastaid kehtis kaitsealuste maatükkide riigiga vahetamise süsteem.

Aga imekombel ei pidanudki Hinno tülika vahetustoiminguga vaeva nägema, sest tema jutule ilmus Tullio Liblik, osaühingu Saarte Investeering boss. Septembris ostis Liblik maatüki ära.

Tõsi küll, kaitseala müügi puhul on riigil ostueesõigus, ent riik jättis selle kasutamata.

Milleks põlisele Saaremaa mehele, kunagisele Mehukatti villijale, Lasnamäe-tagune looduskaitseala, millest vähem kui kilomeetri kaugusel elektrijaama "maalilised" korstnad? Tahtis ta ehk teha Aksjonenkot. s.t osta hinnalise kaitseala ise välja, et see siis suuremeelselt riigile kinkida? Mäletatavasti ostis Vene miljonär Rustam Aksjonenko välja professor Juri Lotmani arhiivi ja kinkis selle Tallinna ülikoolile.

Liblikul selliseid plaane siiski polnud.   

Aasta tagasi kostis ta Ekspressile mõistatuslikult: "Äripartnerid soovitasid osta. Ma siis ostsin." Loogika ütleb, et soovitajaks olla sai vaid selline inimene, kes teadis, et riik "unustab" selle tüki puhul ostueesõiguse...

Möödus vaid mõni kuu ja Liblik sai aru, et temast ikka kaitseala peremeest ei ole.

Novembris 2004 oli ta keskkonnaministeeriumis jutul ja palus õiglast maadevahetust. 

Käskkiri nr 327

Aga mida tegi minister Reiljan?! Reiljan võttis kätte ja asus hea sõbra Prits Libliku tublit poega kiusama nagu vanakuri.

Ta ei andnud Libliku poeg Liblikule kaitsealuse maa vastu üht või kaht krunti sealsamas Lasnamäe või Iru kandis, mida ärimees ehk soovinuks ja mis seaduse mõttega kooskõlas olnuks. 

Tõsi, ühe poolteisehektarise krundi Lasnamäel Liblik saigi. Aga peale selle surus Reiljan ärimehele kaela koguni kuus krunti ja mis kõige hullem - pillapalla üle Eesti.

Tükike Haapsalus, teine Pärnus, kolmas Tallinnas. Kõige krooniks andis Reiljan, va naljanina, krundid õkva kolme linna keskele.

Lisaks veel tosin hektarit kurjakuulutavasse Sillamäe sadamapiirkonda, koleda nimega maatükid nimega Türsamäe ja Ääremaa. Sulaselge mõnitus.

Vaevalt hea lugeja suudab kujutleda isand Libliku pettumust ja viha. Vana hea Villu võttis kätte ja sundis teda, puhastverd saarlast, Sillamäele asju ajama...

Liblikul siiski vedas. Maatükid, 9,28hektarine Türsamäe ning 5,17hektarine Ääremaa asuvad, just Sillamäe vürstile Tiit Vähile ja tema Venemaa kompanjonidele kuuluva sadama vahetus läheduses. Vähi, hea mees, ostis maatükid ära ning läks samal päeval panka. Läks panka ja pantis need kaks pluss ühe lähedal asuva krundi laenu tagatiseks. Pangahärrad nägid maatükkidel nii vägevat perspektiivi, et seadsid neile koguni 188 miljoni krooni suuruse hüpoteegi. 

Tehing säästis Vähit ka tülikast enampakkumisest, mida ta sadama laiendamiseks riigilt maad ostes pidanuks läbi tegema.

Järgmisena pidi pigisse sattunud Liblik midagi ette võtma Lasnamäel Liikuri ja Vana-Kuuli tänavate ristmikul asuva 1,7 hektari suuruse maatükiga. 

Siin tuli appi laia joonega metalliärimees Viktor Levada, kes soetas Liblikuga seotud OÜ Preforix, mille bilanssi too maalahmakas kuulus. Viimasel ajal aktiivselt kinnisvaraärisse sukeldunud Levada rajab sinna elamurajooni. Värske krundiomanik läks panka ja pank hindas krundi ja äriplaani väärtuseks 176 miljonit krooni.

Kolmandana oli Liblikul kukil tükk maad keset Haapsalut, aadressiga Jaama 32. Sellestki sai Liblik lahti, müües krundi 2005. aasta kevadel jäätiseärimees Riho Niilsile, s.t tema firmale Vivaberg. Sellel oli vähemalt plaan, mida Haapsalu kesklinnas teha võiks.

Aprillis 2006 algatas Haapsalu linnavolikogu selle koha detailplaneeringu. Planeeringu eesmärk on ristmiku äärsete kruntide kavandamine äri- ja korruselamumaaks, et ehitada kruntidele kuni neljakorruseline äri- ja korruselamu ning parkla.

Jäi veel kaks murettekitavat maatükki Pärnus, jällegi kesklinnas. Libliku firma sai riigilt vahetusena siia kaks kõrvutiasetsevat krunti Lai 5 ja Aida 8. Kokku 2181 m2. No mida küll teha maatükkidega Pärnu kesklinnas? Teeks pargi või muud malähedast? Aga ei saa, sest nagu kiuste oli Pärnu linn selle piirkonna kohta juba 2001. aastal kinnitanud detailplaneeringu, nn Pärnu kontserdimaja planeeringu. Libliku kruntidele oli linn näinud ette ärimaa ja korruselamumaa kuni 30 meetri kõrguse hoone ehitamiseks. Ei jäänudki Liblikul muud üle kui viha alla neelata ja arendama hakata. Saarte Investeering müüs ühe tüki edasi OÜ-le Pärnu Elumaja ning teise OÜ-le Pärnu Ärihoone. Tõsi küll, mõlemas firmas on Libliku firma ise osanikuks, partneriks aga Arco Investeeringute AS. Koos nad seda kesklinnaosa arendama peavad. Pank hindas meeste ettevõtmist soliidseks ning seadis kahele krundile suurlinliku hüpoteegi - 157 miljonit krooni.

Ah soo, jäi veel üks Tallinna krunt, asukohaga Tehnika 53. Kesklinnast viieminutise jalutuskäigu kaugusel, 1517 ruutmeetrit. Seal Liblik ja Arco mehed alles mõtlevad, mida ette võtta.

Seadus ütleb, et riigivara valitseja (siinses kontekstis keskkonnaminister) on kohustatud riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest. Pole kahtlustki, et minister Reiljan ja tema alluv Kalev Kangur, keda minister kas pimesi usaldas või siis kellega kokku mängis, andsid endast parima, et nimetatud maatükkide väärtus võimalikult kiiresti ja kõrgele kasvaks. Iseasi, kelle huvides.

Lihtne aritmeetika näitab, et minister maksis Lasnamäe külje all roheluse säilita mise eest kallist hinda. Ta andis umbes 15 miljoni krooniseks hinnatud metsatuka vastu seitse krunti. Mõni aeg hiljem hindasid pangad kruntide ja nendega seotud äriplaanide väärtuseks üle 500 miljoni krooni. Miks riik neil maatükkidel niisugust perspektiivi ja võimalikke huvilisi ei märganud ega kuulutanud kuumades piirkondades välja maa enampakkumist?

Iru soojuselektrijaama külje alla tekkis meie laste ja lastelaste huvides kaitseala. Nagu Reiljan Päevalehele ütles, saame me alles 30-50 aasta pärast aru, kui tähtis see tehing meile tegelikult on... võib-olla tõesti.

Kui palju maksis üksainus vahetustehing?

Minister Reiljani käskkiri nr 327, 24. märts 2005:

Riik omandas 7,37 hektari suuruse maatüki Pirita jõeoru
maastikukaitsealal. Maadevahetust ette valmistades hinnati maatüki
väärtuseks 14,8 miljonit krooni.

Riik andis vastu:

  • Kaks kõrvuti maatükki, kokku 2181 ruutmeetrit Pärnu kesklinnas.
    Praegune omanik on OÜ Pärnu Elumaja (osanikud Arco Investeeringute AS ja Saarte Investeeringud OÜ). Septembris 2006 maatükid panditi
    hinnaga 157 miljonit krooni.
     
  • Kaks lähestikku asuvat mereäärset maatükki, kokku 14,46 hektarit
    Sillamäel.
    Praegune omanik AS Sillamäe Sadam.
    Jaanuaris 2006 maatükid panditi. Pandi summa 188 miljonit krooni. 
  • Maatükk Lasnamäel, 16 905 ruutmeetrit. Praegune omanik OÜ Biroolia (läbi OÜ Preforix).
    Juunis 2006 maatükk panditi hinnaga 176 miljonit krooni.
  • Maatükk Haapsalu kesklinnas, 2068 ruutmeetrit.
    Sel suvel algatatud planeeringu kohaselt kerkib sinna kuni neljakorruseline äri- ja eluhoone.
  • Maatükk Tallinnas Tehnika tänaval, 1517 ruutmeetrit.
    Hetkel tühi plats.

Kuigi Haapsalu ja Tehnika tänava maatükkide väärtus pole teada, on riigi poolt ära antud maatükkide tänane väärtus vähemalt 35 korda suurem kui vastu saadud maatüki oma.