03.05.2012, 07:00
Rein Kilk: Viimane mohikaanlane, kes ajab oma arust Eesti asja!
TÄISMAHUS!
Raskustes ettevõtja Rein Kilk kurdab, kuidas ühiskond kiusab teda ning ennustab, et tulevikus jääb Eestisse vaid üks vorstivabrik, üks leivatehas ja üks õlletehas.
Rein Kilk iseendast eesti ettevõtjana: “Selle asemel, et kõrtsis viskit juua, nahkpüksid jalas, üritan mingit oma asja ajada. Olen vist teisest ajastust. Võitleme, nagu muistse vabadusvõitluse ajal, ebavõrdse vastasega. Nagu läheks puust vibu ja noolega raudrüüde vastu.” (Foto: Hendrik Osula)
Sel ajal kui Rein Kilgile lattekohvi tellin, peab ärimees fotograafiga kirglikku vestlust uuematest kaameratest. Sõudeliidu president Kilk kurdab, kuidas ta kord sõudjatega võistlusel käies 25 kg fototehnikat kaasas tassis, kuid ei jõudnud objektiive piisavalt kiiresti vahetada. Küll saanud ta Gruusias viie meetri kauguselt hästi pildile sisaliku. Väitelt, kuidas keegi ei viitsi tänapäeval enam paberile ilmutada, veeretab ta jutu kiiresti tema viimase aja lemmikteemale, milleks on kvaliteet. Päeva varem kurtis ta mulle tunni aja pikkuses telefonikõnes, et keegi ei oska hinnata seda, et ta laseb Tartu raudteejaama uue põranda teha Saare dolomiidist, mitte odavast betoonist.
Millega sisustad oma päevi?
Kuse kurnamisega. Olen sellega tegelenud juba 30 aastat. Ei suuda ülemäära sellest erutudagi…
Mis on kuse kurnamine?
Siuke esmapilgul mõttetu töö. Teed mingit asja, mida sa heameelega ei teeks. Tahad teha midagi suurt ja olulist, puhast ja head, kuid pead selle asemel kogu aeg mingeid jamasid klaarima.
Inimesed küsivad, kui hädas Kilk siis on?
Mis tähendab hädas? Ma saan hädast lahti! Mul on olnud hoopis teine loogika. Olen nagu loll olnud: võtnud oma voodi eest Pärsia vaibad ja viinud need Antoniuse hotelli ja Ammende villasse (mis mõlemad kuuluvad Kilgile -T.T). Enam ei vii! Niikuinii ei oska inimesed seda hinnata. Kurat, mingi asi on nihkes. 1990ndatel oli ettevõtlus hoogne. Nüüd on sellega võrreldes olukord kotijooksu ja takistusjooksu vahepealne — nii palju tõkkeid on teel ees! Täna (möödunud neljapäeval — T.T) rääkisin
Arnold Kimberiga
, ta oli leivaliidu juhataja. Ta ütles, et kaks aastat tagasi algatatud kriminaalasi (mis algatati leivatootjate kartelli uurimiseks -T.T) ei ole ikka veel lõpetatud. Ajakirjanik küsis temalt toona, et kui jahu on kallinenud 30 protsenti ja suhkur 40 protsenti, kui palju siis leib kallineb? Ta ütles 10-15 protsenti — selle avalduse peale kriminaalasi algatatigi. Maailmas on avaldatud kõige rumalamate kurjategijate edetabeleid. Keegi röövis panka ja tõmbas taskust koos relvaga letile välja oma visiitkaardi. Aga Kimber lööks tema koha üle! Ta tegi pressiteate, mis oli samal ajal ka kuriteoteade ja kuritegu! Relvastatud politseinikud käisid ja otsisid leivaliidu ja ka meie Pere kontori läbi. Kimberil otsiti kodu läbi. Kas saab olla nii lolle inimesi, kes ei tule selle peale, et kui leiva toorme hinnad kallinevad, kallineb ka leib? Ja siis öeldakse, et küll on tore olla ettevõtja. Ütle mulle nüüd, Toivo, milline täie mõistuse juures inimene säilitaks senise entusiasmi? Paneb vägisi mõtlema, äkki sobiks mulle mõni muu amet paremini.
