Rein Laaneorg: „Ma ei ole pedofiil ja mul pole midagi kahetseda.”

Sel kolmapäeval kuulutas Harju maakohus süüdimõistva kohtuotsuse, millega tuntud muusik Rein Laaneorg (59) mõisteti süüdi lapsporno kogumises ehk lapseealisi erootilistes ja pornograafilistes stseenides kujutavate videofailide hoidmises.

Karistuseks mõistetud aasta pikkust vangistust ei pöörata täitmisele, kui varem kohtulikult karistamata Laaneorg ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab kontrollnõudeid, sh väldib suhtlemist alla 14-aastaste lastega ega külasta katseaja jooksul suhtlusvõrgustikke, sh rate.ee.  

Kohtunik Külli Iisop küsitles enne Laaneoru, prokuröri ja tema kaitsja vahel sõlmitud kokkuleppe kinnitamist süüdistatavat rangelt ning põhjalikult.

„Ma ei ole tahtnud vaadata neid videokaadreid, mis teie arvutist leiti, kuid täpsustage, kui vanad olid neil kujutatud lapsed — kas eelkooliealised — ning kas neis failides kujutatakse ka laste vägistamist?”

Laaneorg kehitas vastuseks õlgu, eitamata ega kinnitamata kohtuniku küsimuses sisalduvaid fakte.

Küsimusele, kui kaua mees räigeid faile enda arvuti kõvakettal hoidis, vastas ta, et mõne päeva. Samas on Põhja prefektuuri lastekatsetalituse juht Pille Alaver möönnud, et Laaneoru arvuti kõvakettal, failijagamisprogrammi eMule kasutajatele kättesaadavas kaustas olnud 40 videokaadrit sisaldasid nii vägistamisstseene kui ka selgelt alla 7-aastaste laste kallal toime pandud seksuaalvägivalda… pealegi oli mõni fail mehe arvutis olnud juba kümme aastat.

Asjaolu, et nimetatud failid asusid teistele, maailma erinevates otstes asuvatele sama failivahetusprogrammi kasutajatele kättesaadavas kaustas, muutiski võimalikuks Laaneoru haiglase hobi paljastamise.

Laaneorg ütles kohtus, et failid sattusid tema arvutisse juhuslikult, muusikafailide otsimise käigus. „Internet on ohtlik. Vajutad valele nupule ja su arvutisse sattuvad asjad, mille omamise eest võib [kohtusaali] sattuda. Ma ei teadnud, et seadus keelab neid faile hoida ja neid kodus vaadata. Kahetsen, et ei kustutanud neid otsekohe.“ 

Pärast kohtuotsuse kuulutamist oli Rein Laaneorg nõus vastama Ekspressi küsimustele.

Kohtuniku küsimusele, kas te ennast süüdi tunnistate, vastasite, et te ei teadnud, et tegelete keelatuga. Täpsustage, kas tunnistate ennast süüdi ja kahetsete enda tegu või kahetsete ainult vahelejäämist?
Loomulikult ma kahetsen, et sellisesse olukorda sattusin. Ma ei ole kellelegi kannatusi ja valu tekitanud. Ma ei ole neid filmilõike kellelegi näidanud ja minu tegevus ei ole kedagi riivanud. Ma pole iialgi ühegi lapsega kontakti otsinud, ei vahetult, ei kirja ega interneti teel. 

Nii et süüdlaseks te ennast ei pea, sisemiselt ennast milleski süüdi ei tunne?
Pigem pean ennast ohvriks. Ühiskond peab pedofiilidele täiesti põhjendatud jahti, nad peavad saama karistuse. Mina aga ei ole pedofiil. Ma ei pea ennast kapuutsi taha peitma, nagu mõned. Mu südametunnistus on puhas. Ma ei võtnud juurdluse käigus isegi advokaati… 

Mis teid enda arvates pedofiilist eristab?
Mul puudub vähimgi seksuaalne huvi laste vastu. Vaatasin neid filme rumalast uudishimust. 

Üks asi on eksikombel vaadata, teine asi salvestada kuhugi kõvakettale?
Seda küll, ja see oligi minu viga, et ma neid faile koheselt ei kustutanud. 

Ometi te ju mõistate, et kui ei oleks inimesi, kes lastepornot vaatavad, poleks ka räigeid perverte, kes niisuguseid filme toodavad?
Muidugi. Kui ei oleks nõudlust, ei oleks ka pakkumist. Aga ma kordan, et mina vaatasin vabalt saadaval olevaid videokaadreid — ma ei maksnud nende saamiseks ühtegi senti, seega ei pea ma ennast ka sihtgrupiks. Ammugi mitte sellise tegevuse toetajaks. Seks on asi, mida ikka vaadatakse, nii nagu vaadatakse õudusfilme, tapmisfilme. See ei tähenda, et keegi nähtut järele teeks. 

Mis te arvate — kui teie sõbrad, kolleegid, kellel on alaealisi lapsi, teaksid, missugused jõhkrad kaadrid teie arvutist leitud videotel on — kas nad jätkaksid teiega suhtlemist?
Ma ei kahtle selles üldse. Alates sellest, kui minuga juhtunu avalikustati, olen saanud uskumatult palju, massiliselt toetusavaldusi. Smse, kirju, ma ei arvanud, et mul nii palju sõpru ja toetajaid on. Arvan, et kui need inimesed peaks mind oma lastele ohtlikuks, ei toetaks nad mind. 

Kas teil endal on lapsi ja kuidas te suhtuks, kui neid…
(kiirelt) Jah, mul on lapsi, aga see on isiklik küsimus, ma ei vastaks sellele. 

Kuidas eluga edasi lähete, avalikkus peab teid nii või naa pedofiiliks?
See ei ole kerge küsimus — olen lõpuks omal nahal
nahal tunda saanud, et paljusid inimesi ei huvita teo tegelikud asjaolud vaid skandaal. Kinnitan korduvalt, et ma ei õigusta oma seadusvastast tegu, samuti ei tee seda ka mind toetavad inimesed vaid et mind toetatakse kui inimest ja muusikut, kes väga kahetseb eksimist ning kunagi seda enam ei korda.