Fotod Tiit Blaat, Vallo Kruuser, Peeter Langovits / Postimees, Priit Simson / Epl

Minu elu teine ja seni viimane ülekuulamine toimus aasta tagasi riigiprokuratuuri keldris. 

Wismari tänaval on maa alla rajatud Eesti moodsaimad menetlusruumid A-kategooria ülekuulatavate jaoks. Minu oma kandis uksel numbrit 001. 

Toa sisustus koosnes nurgalauast, arvutist ja kolmest toolist. Üks sein oli vist isegi teiselt poolt läbipaistev. Nagu Ameerika politseisarjades, et ülekuulaja kolleegid saaks sees toimuvat ise nähtamatuks jäädes jälgida. 

Võib-olla andis samal ajal kõrvalruumis oma kuritegude kohta tunnistusi Herman Simm, kes oli vahistatud vaid mõni nädal varem. Tema hala ei olnud igatahes kuulda. Ülekuulajaks oli riigiprokuratuuri eriuurija. Minust viis aastat noorem, 30. eluaastate alguses pikk intelligentse näoga mees. 

Sissejuhatuseks vabandas ta ette ja taha, et peab ajakirjanikku üle kuulama. Mees rõhutas isegi seda, et vaikimise korral ta minu karistamist nõuda ei kavatse. 

Ma olin ju tunnistaja ja tunnistaja peab ülekuulamisel küsimustele vastama. Lubasin, et valetama ma kindlasti ei hakka. 

Ülekuulaja esimene küsimus kõlas: "Mida teate teie kriminaalasja 06700000067 andmete sattumisest Eesti Ekspressi töötajate kätte?"

Muidugi ma teadsin, sest jutt käis Rävala puiestee kriminaalasjast, mis viis endise keskkonnaministri Villu Reiljani pistise võtmises kohtu alla. Kaitsepolitsei oli kuritegu uurides kuulanud pealt prominentide omavahelisi telefonikõnesid. Nende üleskirjutused lisati ­kriminaalasja toimikusse oluliste asitõenditena. Kohtuprotsess Reiljani üle kestab siiani, mistõttu toimik pole ajakirjanikele avalikult kättesaadav. 

Tänu konfidentsiaalsetele infoallikatele õnnestus kolleeg Sulev Vedleril ja minul stenogrammidega osaliselt tutvuda. Saime teada valgustkartvaid üksikasju Eesti eliidi mõnede liikmete, näiteks vandeadvokaat Daisy Taugi kohta. 

Tauk oli hoiatanud oma kundet Aivo Pärna riigiprokuratuuri poolt taha pandud "saba" eest. Kuidas ta sellest "sabast" teada sai, on jäänud saladuseks. Poliitiliselt delikaatne lugu igastahes, sest Taugi elukaaslane on majandusminister Juhan Parts. 

Eesti ajakirjanduseetika koodeks kohustab ajakirjanikku kaitsma konfidentsiaal seid infoallikaid. Seda ma ülekuulajale ütlesingi. 

Igaks juhuks lisasin, et peaksin allika avaldamist mõeldavaks, kui sellest sõltuks väga ohtliku kuriteo lahendamine. Vandeadvokaat Taugi kõnede lekitamine ei kahjustanud minu arvates Eesti Vabariiki ega inimesi kuigivõrd.

Ülekuulaja toksis minu vastuse nobedalt arvutisse ja esitas järgmise küsimuse. Kas Ekspressi allikas oli prokuratuuri töötaja? 

"Ma ei saa vastata sellele küsimusele eelmises vastuses nimetatud põhjusel." 

Ülekuulaja kordas küsimust veel viiel moel, muutes iga kord allika võimalikku töökohta. Minu vastus jäi samaks. 

Seepeale trükkis uurija ülekuulamise protokolli kohapeal välja ja andis mulle üle vaatamiseks. Ma ei leidnud ühtegi viga ning kirjutasin alla. 

Kokku veetsin riigiprokuratuuri keldris kümme minutit.

1996. aastal kuulas keskuurimisbüroo uurija mind seoses lindiskandaaliga üle kolm tundi. See oli vaevaline, aga ka koomiline. Vanemas keskeas naisterahvas ei teadnud isegi seda, kuidas kirjutada sõna "intervjuu", ja ma pidin teda tähthaaval õpetama. 

Parbuse puhul Ekspressi üle ei kuulatudki

Daisy Taugi kõnede lekitaja otsingud lõppesid tulutult. Nii suure kaliibriga lekked on Eestis tegelikult õige haruldased. Vahepeal skooris Postimees Rein Kilgi pealtkuulatud kõnega "füürilaskmisest", mis sai pärineda ainult maadevahetuse kriminaalasja toimikust. 

Seejärel näkkas jälle Sulevil. Ta sai hästiinformeeritud allikalt infot Ivo Parbuse kriminaalasja kohta. Tänu sellele sai Sulev kirjutada, kuidas mõned keskerakondlased nuiasid Tallinnas kinnisvaraarendajatelt pistist. Saadud rahaga nauditi mõnusat elu ja toetati partei häälekandja Kesknädala trükkimist. 

Kohe pärast Ekspressi läbilugemist alustas riigiprokuratuur Sulevi allika leidmiseks kriminaalasja. Uurimist teostas juhtiv riigiprokurör Alar Kirs isiklikult. 

Muuhulgas kuulati üle Tallinna abilinnapea Taavi Aas. Vähemalt üks tunnistaja rääkis ülekuulajale oma kokkupuudetest Sulevi ja minuga. Meid endid ülekuulamisele ei kutsutud. 

Riigiprokuratuuris töötavad nutikad inimesed. Eks nad aimasid, et vaevalt me oma allikaid üles anname.

Politsei otsis kotletil sülitanud kelnerit

Karistusseadustik lubab karistada ütluste andmisest keelduvat tunnistajat rahatrahviga või panna ta kuni aastaks vanglasse. Miks siis Sulevi ega minuga midagi ei juhtunud? 

Põhjuseks on Eesti riigi poolt alla kirjutatud Euroopa inimõiguste konventsioon, mis kaitseb igaühe õigust väljendusvabadusele. Konventsiooni tagamisel hoiab karmilt silma peal Strasbourg'is tegutsev Euroopa Inimõiguste Kohus. 

Strasbourg'i kohtunikud ei keela rahvusriikidel lekitajaid otsida, kuid lubavad avaldada ajakirjanikele survet vaid väga erandlikel juhtudel. 

Ka Eestis pole nõutud pressilt allikate avaldamist pärast 2004. aastat. Siis algatas Tallinna politsei kriminaalasja Eesti Päevalehe ajakirjaniku Sergo Selderi vastu, et saada teada kotletile sülitanud kelneri nime. 

Ülekuulamise käigus pidi Selder taluma politseiniku ähvardusi, samuti pildistati teda mõõttahvli taustal nagu kinnipeetavat. Uurimine lõpetati prokuratuuri sekkumisel. 

Sellest ajast alates valitses ajakirjanike ja Eesti riigi vahel tülpinud abielupaare iseloomustav mõistuseabielu. Võimud vihkasid infolekkeid, kuid ei hakanud allikakaitset jõuga lõhkuma. Vimm aga kuhjus. 

Eelmisel suvel moodustas justiitsminister Rein Lang avalikkusele märkamatult "meediavabaduse õigusloome töögrupi". Grupi ülesannetest ministeerium vaikis. 

Kuni paar nädalat tagasi hõiskas justiitsministeeriumi esindaja Ajalehtede Liidu seminaril, et Euroopa eeskujul saavad ka eesti ajakirjanikud õiguse allikakaitsele! 

Tegelikult soovib Rein Lang hoopis vastupidist. Ministri allkirjaga seaduseelnõu loetleb üle 50 erandi, mis kohustavad ajakirjanikku oma allikat politseile, prokuratuurile ja kohtule avaldama. Kui sa seda ei tee, saab sind karistada kuni 500 päevapalga suuruse rahalise karistusega. Või isegi aastaks vangi panna, mis tundub täna veel täiesti uskumatu. Aga kui seda karistust kasutada ei plaanita, siis miks seda seadusesse kirjutada?

Tundsin loetelust kohe ära karistusseadustiku paragrahvi, mille alusel otsiti Taugi ja Parbuse kohta käiva info jõudmist Ekspressi toimetusse. Kui Langi seaduseelnõu oleks juba mullu vastu võetud, oleks Sulevi ja minu vaikimine võinud tuua kaasa meie kohtu alla andmise ja süüdi mõistmise. 

Halvimal juhul oleksime sattunud Taugi juhtumi puhul kuni aastaks vanglasse. Pärast välja saamist oleks Sulev nagu vana retsidivist uuesti kinni pandud - seekord Parbuse pärast. Muidugi oleksime saanud kaevata otsuse edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja nõuda võidu korral Eesti riigilt prisket kahjutasu.  

GoBusi saladused ootavad lekitajat

Lang iseloomustab oma seaduseelnõu mõju sõnaga "ulatuslik". Tal on õigus. Kui seadus peaks riigikogus sel kujul vastu võetama, muutub riigiasutuste ja riigiametnike pahategude uurimine ajakirjanikele väga keeruliseks. Lihtsam on kirjutada teemadel, mille puhul allikakaitse murdmine ajakirjanikku ei ähvarda. 

Võtame kas või paragrahvi, mis keelab lekitada infot kinniste kohtuprotsesside kohta. Praegu käib kohus endise Valga maavanema Georg Trašanovi ja GoBusi üle. Süüdistuse kohaselt andsid bussiärimehed maavanemale althõlma üle 100 000 krooni, et saada riigilt soodsaid liinilepinguid. 

GoBus pole suvaline ettevõte, neil on hääd sidemed poliitilise eliidiga. Kuigi õigusemõistmine on Eestis tavaliselt avalik, arutab kohus suurt osa GoBusi protsessist kinniste uste taga. Ametlikult on põhjuseks bussifirma ärisaladuse kaitse, mis tundub otsitud ettekäändena. 

Oleks tore, kui leiduks inimene siseringist, kes julgeks rääkida Ekspressile GoBusi saladustest. Rahval on õigus nii olulistest asjadest tõde teada. Kui vaja, tuleb Sulevil ja mul allikakaitse nimel jälle riigiprokuratuuri keldrisse ülekuulamisele minna.

 

 

Allika varjamine võrduks mõrvast vaikimisega

Rein Langi seaduseelnõu kohaselt pannakse ajakirjanik kuni aastaks vangi, 

kui ta kaitseb oma allikat rohkem kui 50 kuriteo uurimise puhul.

  • Vähemalt kaheksa-aastase vangistusega kuriteod

Genotsiid. Piraatlus. Õhusõiduki kaaperdamine. Mõrv. Suur uimastiäri. Vargus kuritegeliku ühenduse osalusel. Röövimine. Riigireetmine. Salakuulamine. 

Terrorism. Korduv altkäemaksu võtmine ja andmine. Maksumärgi võltsimine. Rahapesu. Ja palju muud.

  • Lekitamisega seotud kuriteod

Sõnumisaladuse rikkumine. Kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine. Delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine ettevaatamatusest. Asutusesisese teabe edastamine. Kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumine.

Allikas: Justiitsministeerium