Müllerson on ainus ülemaailmse, valitsustest sõltumatu instituudi liige endisest NSVL-st (ülemöödunud sajandi lõpus ja eelmise sajandi algul oli ka liikmeks F.F Martens – Jaan Krossi raamatu suurkuju). Instituudi auliikmete hulgas on ÜRO endine peasekretär Boutros Boutros-Ghali.

Presidendi õigust kasutades esitab professor Müllerson liikmekandidaadiks veel ühe eestlase. Konverentsi sponsoriks on kolm Eesti ülikooli, Välisministeerium, Justiitsministeerium advokatuur ja eraisikud.

Ükspäev Toompeal, teinepäev Kremlis

Rein Müllersoni võib võrrelda Jaak Joalaga seetõttu, et tema käsi on kavandanud Eesti iseseisvusega seotud dokumendid nii Tallinnas kui Moskvas.

Meenutab EV Ülemnõukogu liige Jaak Jõerüüt: "20. augusti õhtul 1991 vaidlesime Ülemnõukogu ja Eesti Komitee esindajatega Toompeal kabinetis 115 Eesti taasiseseisvumise deklaratsiooni sõnastuse üle. Õhtu oli hiline ja kosutati ennast ka puhvetis, seetõttu hääled paisusid ja teksti ei saanud kuidagi kokku. Mart Laaril turgatas äkki: kuulge, siinsamas lossi teises tiivas välisministeeriumis töötab ju Rein Müllerson. Kutsume tema! Tuligi Lennarti aseminister Müllerson, heitis pilgu meie mustanditele ja lisas vajalikud laused. Selle pöördumise alusel andsid välisriigid ükshaaval Eesti Vabriigile tunnustuse."

Ka Mart Laar saadab Delfile kinnituse selle õhtu kohta, et "nii see täpselt oli".

Paari päeva pärast oli Müllerson koos Arnold Rüütliga Moskvas Boriss Jeltsini juures. Jeltsin võttis eestlased soojalt vastu. Ta oli kõigiti nõus kirjutama tunnustuskirja Eesti Vabariigile. Konkreetse sõnastusega jäi Jeltsin aga hätta ning palus eestlastel täpsustada, millist kirjatööd siis temalt oodatakse. Müllersoni mäletamist mööda ütles Jeltsin umbes, et "teeme nagu parteisse astumise iseloomustusega - teie poolt tekst, minult parandused ja allkiri!"

Nii allkirjastas Jeltsin 24. augustil 1991 ajaloolise paberi, mis tõukas Eesti eemale Venemaast ning köndistas Nõukogude Liidu. Nii Tallinnast tulnud palve kui Moskvast saadetud vastuse visandas Moskva Ülikoolis rahvusvahelist õigust õppinud Müllerson.

"Minu mulje järgi ei olnud Eesti iseseisvus Jeltsinile esmatähtis," mäletab Müllerson täna. "Jeltsin tahtis koha kätte näidata Mihhail Gorbatšovile, kellest tookord lühikeseks ajaks oli saanud Nõukogude Liidu president. Gorbatšov oli Jeltsinit alandanud, paigutanud ta Ehituskomitee esimehe asetäitja kohale. Ta oli Jeltsinit sundinud 1987. aastal NLKP Pleenumi ees esinema vabanduskõnega. Kui Jeltsin tookord poodiumilt alla astus, tõmbusid kõik temast eemale nagu pidalitõbisest. Ainult Arnold Rüütel vastas tema tervitusele ja ulatas terekäe. See sööbis Jeltsinile mällu. Jeltsin aitas Eestil vabaneda, et lammutada oma vihavaenlase Gorbatšovi positsioone. No ja lammutas seda tehes ka Nõukogude Liidu.

Minule on Jeltsin lähedalt nähes samasuguse mulje jätnud nagu tuntud videolõigus, kus tuumariigi president laval hüppab ja purjuspäi kometit teeb - seda vaatab naerdes kõrvalt USA president Bill Clinton. Tallinnas on Nunne tänavale pandud Jeltsini bareljeef, ent Moskvas nähtu põhjal ütlen, et vabaduse tõi meile eelkõige, kuigi seda ise soovimata, Gorbatšov."

Eesti tee pole sugugi ainuke

Nagu Jeltsinile, nii pole ka Müllersonile "Eesti asi" sugugi elus peamine. Professor õpetaks tänaseni Londonis King's kolledžis, kui vanus lubaks. (Ta näeb oma pika sportliku kujuga välja nagu 50-aastane).

Müllersoni vaated ei lähe Eesti valitsuse vaadetega kokku. Müllerson ei ole russofoob.

"Kõik rahvad ei ole demokraatiaks valmis ja neil on õigus demokraatiat mitte üldse tahta. Näiteks kui 1991. putši ajal Gorbatšov võimult kõrvaldati, olid kõik Kaukaasia ja Aasia nõukogude vabariigid sellega nõus. Nad ei protestinud. Kõik peale ühe - Kasahstani. Kasahhi president Nursultan Nazarbajevile nimelt oli lubatud Moskvas Gorbatshovi asetäitja ametit."

Mitte ühestki endisest nõukogude Aasia vabariigist ei ole saanud demokraatiat, kõikides on presidendist saanud autokraat. Müllerson töötas ÜRO regionaalnõunikuna aastatel 2004-2005 Kesk-Aasias ja tal ei ole illusioone.

"USA ja lääneriigid ei peaks seal taotlema mingeid sotsiaalseid eksperimente. Miljonid inimesed on harjunud ilma võrdsuse ja vabade valimisteta elama. Poliitikas on palju silmakirjalikkust ja see ei kao poliitikast niipea."

Mõnes mõttes meenutab Müllersoni jutt vene või hiina poliitikuid. Ilmaasjata ei kutsunud just Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud teda juhtima TLÜ õigusakadeemiat. Rein Raud teab palju idamaade ühiskonnast. Rein Raud, samamoodi kui Rein Müllerson, näeb demokraatia pintsakul suuri plekke. Demokraatias võivad võimu võtta "moraalsed värdjad", kirjutas Raud. "Olemuselt ebameeldiv silmakirjalikkus on poliitmaastikul siiski vältimatu ning eriti laialt levinud just liberaaldemokraatlikes riikides," nõustub Müllerson.

Üks professori kolleege ütleb, et Müllerson peab demokraatiast nii vähe lugu, et jääb mulje, nagu ta ei pooldakski võrdsete võimaluste ja vabade valimiste levikut riikides.

"Nii see ei ole," vaidleb professor vastu.

"Suurem osa mu perest, eesotsas mu vanema vennaga, elab USA-s. Pojad töötavad Inglismaal. Ise eelistan igatahes vaba elu liberaaldemokraatlikus riigis. Ent demokraatia kõrval on olemas õigusriik, mis on vanem kui demokraatia. Näiteks Hongkong oli õigusriik, aga Briti krooni dominioon."

Kõige selgem erisus tänaste Eesti poliitikute ja Tallinna Ülikooli professor Müllersoni vahel on see, et Müllersonile ei meeldi "Lennart Meri konverentsi taolised palvetunnid tõsiusklikele". Müllersoni arust pole Venemaa kirumisest mingit kasu. Justnimelt eriti Venemaal elavatele sümpaatsetele inimestele ei tõuse sellest kasu, et Lääs end Venemaale vastandab.

Kuidas siis nii? Kas diktaatorile ei pea märku andma, et ta on rahva rõhuja, varas, võimuhull?

"Londoni, Pariisi või Washingtoni poolt sõnade pealelugemine ei muuda Hiina või Venemaa valitsusi. Kui Lääne riigijuhid tõstavad inimõiguste teema, ei usu nad ju naiivselt, et see võiks midagi muuta. Liialdatud ja eriti avalik surve viib hoopis vastupidiste tulemusteni!"

Professor kaitses Berezovskit Venemaa vastu, kaitses Venemaad Jukose küsimuses. Valmistus kaitsma Julia Tõmošenkot, ent ukrainlased petsid rahaga.

Küsimusi Rein Müllersonile

Rein Müllerson on ka nõutud advokaat, eriti rahvusvahelistes arbitraažides. Venemaa tahtis, et Inglismaa annaks välja Boriss Berezovski, kes Londonis istus ja Putinit surmapattudes süüdistas. (Muide, Müllerson ei usu, et Putin korraldas elumajades plahvatusi eesmärgil mõrvad tšetšeenide kaela ajada. Selles süüdistas Berezovski Putinit.)

Samuti esindas Müllerson rahvusvahelises arbitraažis Venemaad Hispaania investorite vastu, kes investeerisid Hodorkovski firmasse Jukos ja on nüüd rahast ilma.

Kas rahvusvahelise kohtu käed üldse ulatuvad Hiina või Venemaani? Kas FSB ei ähvarda advokaate Haagis või Londonis? Kas Lenini verise valitsusega sõlmitud Tartu rahuleping on paber, mida uhkelt Eesti riigi sünnitunnistuseks pidada? Kas USA survel loodud teine moslemiriik Euroopas - Kosovo - muutis rahvusvahelist õigust?

Need küsimused esitab Delfi/Eesti Päevaleht Rein Müllersonile. Lugejad on teretulnud küsimusi lisama. Intervjuu ilmub esmaspäeval.