Mõned minutid enne seda, kui Tema Majesteedi mereväealus HMS Dasher Pärnu sadamast väljuma peaks, veereb kaile tumesinine furgoon. Uks avaneb ja kaubikust hakatakse välja laadima õlut. Kiiresti-kiiresti rändavad A le Coq Premiumi kastid laeva trümmi ning aeglaselt võtab tuules plagiseva Royal Navy lipuga laev muulide vahelt suuna merele. Hoolimata uljast nimest (tõlkes „Bravuuritseja“) ning kuulsusrikkast ajaloost – niimoodi on Briti mereväes kutsutud nelja laeva juba alates 1797. aastast – pole HMS Dasher seekord sõjaretkel. Kunagise piirivalvepaadi vööris seisnud kuulipilduja on pärast Bristol University Royal Naval Uniti treeningaluseks saamist maha monteeritud ning kahetekilise laevukese kiirus ei kasva mõneteistkümnest sõlmest suuremaks ka avalahele jõudes. Küll panevad toimekad madrused rannikust piisavalt eemale jõudnuna kõlareist mürtsuma Earth, Wind & Fire tuntuima loo: „Ha, ha, dance / Boogie wonderland / Midnight creeps so slowly into hearts of men who need more than they get“.

Tuul on vali. Kui Kihnu mustava viiruna poolteist tundi hiljem silmapiirile ilmub ja laeva meeskond teed – aga muidugi joob enamik seda piimaga – pakkuma hakkab, on tulist jooki võimalik rüübata vaid läbi praokese kruusi katva kile servas ning selgi puhul tahavad lõrisevad iilid vedeliku endaga kaasa viia. Lõõtse sakutab iga viimast kui juuksekarva Suurbritannia suursaadiku Christopher Bruce Holtby ning tema mõlema tütre peas, ent ligi kolm tundi kestva merereisi vältel ei lahku neist kolmest vist keegi välistekilt, rooliratta naabrusest. Mütsid on briti karastunud meresõidu­traditsioonide vaimus koduses nagis, päästevestid konteinerites.

« Avalehele 0 Kommentaari