REISIARVUSTUS: Cirrus sundis võitlema
Sellele lennule eelnesid mitmed halvad ended, mida oleks pidanud ilmselt rohkem tähele panema. Frankfurdist Skopjesse sõites karjus Cirrus Airlinesi (endine Team Lufthansa liige – Toim.) kapten valjuhääldist reisijate peale ning teel lennujaama läks meie buss põlema.
Kui kell 5.30 hommikul tagasilennuks Skopje lennujaama jõuan, seletab turvamees suhteliselt auklikus inglise keeles midagi hiljaks jäämisest, kuid ei täpsusta, kas välismaalane jäi lennuki jaoks hiljaks või vastupidi. Vähem kui tund enne eeldatavat väljumisaega teatatakse, et lend viibib 7 tunni jagu.
Ootamiseks ei ole Skopje kuigi hea lennujaam. Oma kahe (mõningatel arvamustel nelja) väravaga on ta nii pisike, et kõigile ootajatele ei jagu lihtsalt istumiseks vertikaalpindu. Nii mängivad sülelapsed maas konidega, nende vanemad improviseerivad kohvritest pinke ja üks ema tekitas keset ruumi käterätist, mida vanemad lapsed otstest hoidsid, mähkimislaua ning asus beebi Pampersit vahetama. Vaatamata “mitte suitsetada”-siltidele on lennujaam nii täis tossatud, et hellitatud Põhja-Euroopa kopsud ei pea seal kaua vastu. Üldse on Kagu-Euroopa eripäraks, et kui mujal käivad suitsetajad väljas oma asju ajamas, siis siin käivad mittesuitsetajad õues hingamas. Järjekordsel õhuhingamismissioonil näen, kuidas meid tingimata aidata lubanud Cirruse müügiesindaja autosse istub ja ära sõidab.
Enda eest seisma harjunud inimesena nõuan ma kirjalikku tõendit lennu hilinemise kohta ja lõunasööki. Paberit ei õnnestu saada, sest lennufirmal polevat lubatud mitte midagi paberil välja anda, küll tuuakse aga mulle ja mu kaaslasele lõpuks kandik võileibadega. Makedoonlastest reisijad jäävad toiduta.
Lõpuks levib kuuldus, et Inglismaalt on tellitud ärajäänud lendu asendama 60kohaline lennuk, mis paneb umbes 80 lennule registreerunut värava (või õieti lennuväljale avaneva ukse) ees närviliselt trügima. Saabub Briti tšarterlendudele spetsialiseerunud Titan Airwaysi BAE 146, mis õnneks siiski kõik reisijad ära mahutab. Mitmete inimeste käsipagas paigutatakse aga lennu ajaks tualettruumi.
Lennukis küsisin stjuardessidelt viisakalt, et ehk saavad piloodid paluda lennujaamal mulle väravast väravasse transfer korraldada, kuivõrd Estonian Airi lennule jõudmiseks on aega vaid 15 minutit. Selle asemel ütles tütarlaps, et paljud teised on juba oma lendudest maha jäänud, ja lobises esimeses klassis reisivate härrasmeestega edasi. Cirrus Airlinesi letil on kiri, et kassa on suletud, ning alles lennujaamainfost õiguse nõudmine toob sinna ka teenindaja. Kõrval on ka Estonian Airi kassa, mille abivalmid töötajad mulle veel samaks õhtuks üle Helsingi kojulennu organiseerivad, kuid Cirruse arvutisüsteem ei luba seda kinnitada. Kui ma põhiliselt suures lennujaamas olemise kergendusest nutma hakkan, lohutab nende agent mind sõnadega “ärge nutke, ma ka nutsin eile, kui lend täiesti ära jäi”. Kuid just Estonian Airi teenindaja on see, kes mulle taskurätti pakub.
