Kuni 280 km/h sissevõttev ja suuremaid Saksa linnu ühendav ICE saabub perrooni äärde kümneminutise viivitusega. Seest on voolujooneline alus mugav, puhas ja meeldivalt futuristlik, sest rongi sektsioonideks jaotavad klaasuksed oskavad inimliikumisele reageerida automaatselt. Üllatavalt mõjub, et umbes pooled vagunid on mõeldud suitsetajaile – nähtus, mis tänapäeva Eestis on juba mõeldamatu. Muljet avaldab seegi, et restoranvagunis saab lisaks kohvile, õllele ja võileibadele osta soodsa hinna- ja väljanägemissuhtega praade. Seda eri kastmete ja garneeringutega kaetud taldrikute voolu nähes kujutasin ette, et kuskil rongi kõhus peab palehigis töötama suurte vuntsidega Küchenchef, kuid irvakile unustatud köögiuks paljastas tõe – mikrolaineahjust võetud vaakumpakendist udis lihatükke ja keedukartulid taldrikule baarimees-ettekandja ise. Mis siin ikka, Saksa efektiivsus.

Tänu (esimese klassi reisijaile mõeldud) lounge’idele ja 1. septembrist käimaläinud boonussüsteemile – selles osalemiseks tuleb kõigepealt osta 25–100% allahindlusi andev BahnCard – on Deutsche Bahn Saksamaalt algavaiks lühemaiks reisideks lennukile tõhus alternatiiv. Mugavam kindlasti, sest 240kilomeetrisest tunnikiirusest hoolimata liigub rong väga sujuvalt ning hääletult möödakihutavad helendavad viljapõllud ja tumedad metsasalud pakuvad midagi ka ilumeelele.

Aeg: september 2005 

Marsruut: Berliin-Hamburg

Hinne: 4+