Palverännaku teekond algas St. Jean Pied de Portist, mida Lasse peab ka parimaks alguspunktiks. Sealt saab iga palverändur passi, kuhu lüüakse igas peatuspaigas sümboolne tempel. Nii edasi linnast linna, ööbimiskohast ööbimiskohta, iga päev umbes 20– 30 kilomeetrit kõndimist. Nende tavaline päev algas kell 6 hommikul, mil varjupaigas aetakse magajad üles, sest aeg on süüa hommikust ja pakkida kotid teeleasumiseks. Koos lõunapausiga kõndisid nad kuni kella kolme-neljani ja siis asuti kuhugi linna niisama veini jooma ja tutvusi sobitama. “Rännak andis mulle võimaluse kohtuda väga erinevate inimestega ja näha elu nende vaatepunktist, kõigil neil oli oma lugu selle kohta, miks nad teele asusid,” räägib Lasse tuhandetest inimestest, kes temaga sama rada kõndisid.

Teekond läheb läbi mitmetest maalilistest linnadest ja imearmsatest küladest. “Rahvas suhtub kõndijatesse väga hästi, nad on inimmassidega niivõrd harjunud, et osa valmistuvad palverändurite tulekuks iga päev,” jutustab Lasse. “Kord ühest majast möödudes nägin, kuidas akna taga piilub üks vana naine, ja hetke pärast tuiskas naerul näoga vanake suure koogitaldrikuga õuele ja pakkus pannkooke, ise muudkui hispaania keeles seletades: tulge võtke, ärge kartke. See oli meeldiv üllatus!”

Muidu linna- ja külarahvas palevrändurite pealt arvestatavat elatist ei teeni, kui välja arvata turistimeened, mida saab osta igast peatuspaigast. Isegi ööbimiskohad on tavaliselt tasuta, aga annetuskasti makstakse viisakusest 3–5 eurot. Seal on võimalik süüa teha ja pesta, mis Lasse meelest teeb varjualuse eriti ahvatlevaks. “Muidu oleksin iga öö lageda taeva all maganud, aga pärast päikese käes kõndimist tuleb kange soov ennast päeva lõppedes pesta ja sooja toitu valmistada.”

Lääne-Hispaanias, raja lõpuosas, annab peatuskohtades siiski tunda “palverännaku turisti maffia”, kellele kuuluvad mitmed restoranid. Nad on ööbimiskohtadest sunniviisiliselt ära võtnud kõik pliidid ja sööginõud, et sundida palverändureid ostma toitu nende söögikohtadest, mis on palju kulukam. Samuti on selles piirkonnas kallimad magamiskohad, hinnad võivad küündida kuni 10 euroni öö.

 “Ühed tüübid tegid aga eriti kavalalt ja läksid kambakesi kohaliku perekonna ukse taha ja pakkusid, et maksavad 5 eurot, kui pererahvas laseb neil tund aega kasutada oma kööki,” räägib Lasse nendest, kes ei soosinud sunnitult restoranis söömist. “Ja nad saidki ise sooja toitu valmistada!”

Samas linnas tegutses ka enda sõnutsi ainuke elav templirüütel, kes puruvanana ikka võitlusvaimu täis seisis maffiale vastu. “Ta pidas nimme tasuta öömaja, mis oli muidugi naeruväärne vaid kahe kohaga kuur, aga siiski. Ja pakkus õhtul tasuta hernesuppi,” muigab Lasse, meenutades pika habemega vanakest, kes nagu korralik templirüütel kunagi kaitses palverändureid ja isegi vehkis oma mõõgaga kui vaja.

“Kas Santiagosse jõudes tundsid olevat end uuesti sündinud?”

“Ühe ütluse kohaselt ei tunne sa teist inimest enne, kui oled temaga koos pikema reisi läbi teinud. Sama võiks öelda ka individuaalselt ühe isiku kohta. Kui oled võõral maal, tundmatutel radadel sadu kilomeetreid omal jalal seljataha jätnud, siis tunned end kindlasti rohkem kui varem,” vastab Lasse särava naeratusega lihtsalt.

Tähelepanekud palverännakult

* Parem on kohale hääletada kahekesi, sest inimesed julgevad üldiselt rohkem peale võtta kahte inimest, kui ühte inimest.

* Kõige paremini võetakse peale Saksamaal.

* Kõige enam kõnnib sellel rajal hispaanlasi ja prantslasi.

* Raja pass kehtib ka järgnevatel aastatel, kogu teekonda ei pea läbima korraga.

* Kogu rada on tähistatud kollaste nooltega ja sümbolitega, eksimine on peaaegu et võimatu.

* Parem on üksi kõndida, sest siis julgevad inimesed rohkem suhelda ja huvitavate tutvuste sõlmimse võimalus on suurem.